Kas Eesti–Hiina sõda?

KAIDO JAANSON,      14. märts 2007


Kui paar aastat tagasi üks meie väliskommentaatoreid ehk analüütikuid avaldas arvamust, et „kõigi füüsikareeglite järgi peaksid hiinlased oma üleasustatud maalt hakkama tühja Siberisse voogama", ei avastanud ta Ameerikat, vaid demonstreeris lihtsalt enda ignorantsust ajaloo valdkonnas. Tegu on hoopiski selle protsessi jätkumisega, mis algas juba XIX sajandil, kui mitte varem, siis selle viimasel veerandil, ja mille XX sajand üksnes katkestas.

Kui mitte varem, siis XIX sajandi viimasel veerandil jõudsid esimesed pilusilmsed tööotsijad Rootsi, kus neid miskipärast hakati Vene spioonideks pidama. Ilmselt seepärast, et Venemaa kaudu tulnutel oli vene keel ainus Euroopa keeltest, mida nad kuidagimoodi tönkasid, ja rootslastel oli hirm Venemaa ees suur.

Hiina revolutsioon

Miks hiinlased Eesti vahele jätsid ja neid siin ei märgatud? Oletamisi seepärast, et nad pidasid Eestit Venemaa osaks ning eestlastel endilgi oli venelaste ja sakslastega küllalt tegemist. Esimestega oli käsil võitlus venestamise „esimene pealetungi" vastu, teistega – igipõline „maade ja puude jagamine".

XX sajand algas maailmale Hiina Xinhai revolutsiooniga, mis kukutas esimese keisririigi maailmas. Vene, Austria-Ungari ja Saksa keisririik järgnesid talle hiljem ning üksnes Jaapan püsib. Oktoobripööre Venemaal 1917 asendas eelmisel sajandivahetusel Euroopas sündima hakanud hirmu „kollase hädaohu" ees „punase hädaohu" kartusega, mis süvenes, kui kommunistid tulid 1949 võimule ka Hiinas, sest esialgu polnud maailm võimeline vahet tegema – Washington vähemalt mitte –, kes mängib või hakkab mängima duetis Moskva–Peking esimest viiulit.

Seda, kui Konrad Adenauer välja arvata, kelle ajalooline mõtlemine keeldus järele andmast USA soovile, et Saksamaa Liitvabariik ei tunnustaks Hiina Rahvavabariiki ja kehtestaks diplomaatilised suhted Taivanile põgenenud Hiina Rahvusliku Rahvaparteiga ehk Guomindangi ga, sest vanameister Konrad (Euroopa on Washingtonist ikka targem ja kogenum olnud; Iraagi sõjani välja!) ei suutnud uskuda, et kahe sellise naabri sõprus saab igavene olema, nagu 1950. aastail, seda eriti Moskvas, meeleheitlikult kinnitati (kuigi südames ilmselt Adenaueriga üht meelt olles).

Olen vana mees ja mäletan toda aega hästi, nagu sedagi rõõmu või jahmatust, kui esimesi mõrasid selles „sõpruses" ei suudetud idapool enam varjata.

Kas esimene Hiina–Eesti sõda?

Kusagile sinna vahele jääbki Hiina–Eesti sõda (kuidagi ei tahaks seda nummerdada – vahepealkiri on üksnes provokatsioon, palun vabandust!). Venemaal võimule tulnud bolshevikele terendus maailmarevolutsiooni fatamorgaana, ja Punaarmee ridades moodustatud nn internatsionaalsete väeosade sekka tekkis ka hiinlastest koosnevaid üksusi. Kas need olid mõeldud just Hiina edaspidiseks vallutamiseks, seda ei julge praegu otsustada.
Kuid igal juhul osalesid need väeosad pealetungis Eesti Vabariigile ja olid meie vastasteks Vabadussõjas. Esimest korda kohtasid Tartu vabastanud Eesti kaitseväelased hiinlasi Tõravere kandis raudteesilla juures, kuhu nõukaajal taheti püstitada Hiina–Eesti internatsionaalse sõpruse mälestusmärk. Paraku sellega venitati, nagu heade asjadega siis ikka, ja paslik aeg sai liiga vara (?) otsa.

Paljukest Punaarmeesse sunnitud hiinlased aru said, mida nad oma tulistamisega tegema pidid, on väga küsitav. Loodan, et mu mälu ei peta, ent vist oli see Eestile appi tulnud taanlaste üksuse komandör Borgelin, kes kirjeldas kuulipildujaga mööda metsasihti pimesi kuule pritsivat hiina punasõdurit, kellele eestlased metsast ringiga ligi hiilisid ja kraest kinni võtsid, öeldes: "Kuule, poiss, jäta nüüd lõpuks ometi järele!"– „Komissar velel, komissar velel!" oli ainus, mida padrunilindihunniku kõrval lamaja kosta oskas. („Komissar käskis!" – olgu selgituseks öeldud neile, kes vene keele juba unustanud on või seda öppinudki pole.)

Mis hiinlasest sai, ei oska öelda. Vabadussõja ajal kehtis komme, et kõik baltlased, s.t vähemalt eestlased ja lätlased, kes olid punaväes, lasti kohe maha. Venelased aga võeti vangi, kust nad läksid valgete väkke ja, kui meelsus vastav, putkasid esimesel sobival juhusel punaste poole tagasi. Hiinlastest sõjavange polnud kellegagi vahetada, seepärast on karta, et see pilusilmne kuulipildur jagas baltlaste saatust.

Aeg oli karm ning keegi ei suutnud aimatagi Hiina tõusvat suurust. Seda, et Hiina hakkab mängima rolli maailma energiaturul, et eestlaste jõulukingid hakkavad tulema Hiinast, et meie nappivale tööjõule soovitatakse otsida täiendust-asendust Euraasia teisest servast – kui mälu järgi vihjata Eesti ajakirjanduses viimasel ajal ilmunule.

Ent ometi ei pääse mööda kiusatusest vihjata, et erilist huvi selle piirkonna vastu tundis juba Aleksander Kesküla, kelle sünnist möödus äsja 125 aastat ja keda eestlane seni tunneb eeskätt Hardi Volmeri musta paroodia filmi „Minu Leninid" kaudu Üllar Saaremäe suurepärases esituses. Ja et Anton Hansen-Tammsaare kirjutas 1938. aastal essee „Hiina ja hiinlased", mis paljudele eestlastele, kindlasti just eriti nooremale põlvkonnale, üsna tundmatu (nagu kinnitas see aeg, mil veel ülikoolistuudiumi läbi viisin). Järgmisel aastal saab selle, meil nüüd kohmakalt taaspublitseeritud teose esmailmumisest 70 aastat; seega nägi see tammsaarelik raamat trükivalgust vähemalt kaks põlvkonda tagasi.

Kes teist, selle artikli lugejad, on seda lugenud? Küsimus suurele ringile!

Eesti ja Läti

Tagasi Vabadussõja aega. Järgmine tõsisem juhtum oli Keeni raudteejaamas, kus vagunitäis hiinlastest punakaartlasi keeldus väljumast (sest komissar ne velel või ei lubanud) ja põles eestlaste tekitatud turmtulest leegitsema läinud vagunis üheskoos hoopistükkis ära.

Möödaminnes olgu rõhutatud, et tegelikult oli Vabadussõja ajal lõunarindel aastail 1918–1919 tegu puhtakujulise Eesti–Läti sõjaga – vastamisi olid läti punased ja eesti võidukad valged. Ainult et sellest pole kunagi olnud paslik rääkida – ei omal ajal, ei nõukaajal ega praegugi, sest poliitika segab.

Kogu piirkond, kuhu Eesti väed pärast läti punaste küttide vastu peetud Paju lahingut liikusid, oli raudselt tõrjuv Eesti üksuste suhtes. Elbunud Eesti Vabariigi esimese presidendi Lennarti isa Georg Meri, kelle redigeeritud olid kõik Vabadussõja-aegsed ETA teated ja kes juhtus millalgi 1919. aastal saanis sõitma läbi eestlaste poolt punaväelastest puhastatud Läti territooriumi, rääkis mulle pikalt ja faktirohkelt, kui vaenulik see ümbrus tollal oli. Metsast tuli alatasa kuule ja süüa-juua ei saanud kusagilt.

Ma pole sõjaajaloolane ega ole selle valdkonna vastu kunagi erilist huvi tundnud, kui poliitika välja arvata, kuid mulle näib, et läti punased kütid olid jätnud hiina seltsimehi enda taganemist katma. See oli aeg, mil ilmselt sündiski laul „Eesti piir käib vastu Hiina müüri ja Venemaa peab vahelt kaduma".

[esiletõsted]
Sellest ei ole kunagi olnud paslik rääkida – ei omal ajal, ei nõukaajal ega praegu, sest poliitika segab. Kogu piirkond, kuhu Eesti väed pärast läti punaste küttide vastu peetud Paju lahingut liikusid, oli raudselt tõrjuv Eesti üksuste suhtes.

Georg Meri, kelle redigeeritud olid kõik Vabadussõja-aegsed ETA teated ja kes juhtus 1919. aastal saanis sõitma läbi eestlaste poolt punaväelastest puhastatud Läti territooriumi, rääkis pikalt ja faktirohkelt, kui vaenulik see ümbrus tollal oli. Metsast tuli alatasa kuule ja süüa-juua ei saanud kusagilt.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)