Sundüürnike esindajad viivad Riigikogusse kompensatsiooninõude üle 5000 allkirjaga

13. juunil Rahvarinde muuseumis peetud konverentsil „Kodu ja õigusriik. Omandireformi ülekohtust ja selle tekitatud lõhest ühiskonnas“ tõdeti, et pooleliolev omandireform ongi see känd, mille taga on Eesti areng kinni.

Seoses haldusreformiga meenutas Eesti Omanike Keskliidu volikogu esimees akadeemik Anto Raukas, et omandireform meil äpardus. Ta muretses, kas selle haldusreformiga läheb paremini. „Omandireform lähtus õigest ja õilsast eesmärgist – tagastada õigusjärgsetele omanikele okupatsioonivõimude poolt ebaseaduslikult võõrandatud vara ja luua eeldused riigi majanduse kiireks arenguks. Need õilsad eesmärgid aga ei realiseerunud ja sellel ebaõnnestumisel on konkreetsed süüdlased. Reformi käivitamine ja elluviimine näitas Eesti juhtpoliitikute, juristide ja riigikogu liikmete vaimuvaesust ja piiratust, sest olulisi suuniseid ei osatud korralikult mõtestada ja sõnastada.“ (Õhtuleht, 15. juuli 2016)

Omandireform hälbis õigelt rajalt

Tuginedes Riigikogu stenogrammidele on võimalik jälgida omandireformi õigelt rajalt hälbimise käiku. Näiteks „Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse“ arutelul 12. jaanuaril 1993 Riigikogu istungil räägib Liina Tõnisson: „Minu arvates aetakse siin kõnepuldis täna segamini tagastamine ning võtmine ja andmine. Pange tähele, me räägime ju /.../ varade tagastamisest. Andke andeks, need varad ei ole kunagi neile kuulunud. Neile ei saa midagi tagastada, neile saab anda. Neile antakse ja nad võtavad. Neile ei tagastata mitte midagi, järelikult ei ole tegemist ajaloolise õiglusega.“ (Jaan Õmblus, „Kaotatud kodud“ 2009, lk 53)

Unustamatu ja tänaseni ajakohane on Ülo Uluotsa hinnang peale omandireformi aluste seaduse vastuvõtmist parlamendis 13. juunil 1991: ”Me rikkusime ära ilusa asja ja vajaliku seaduse. Annaks Jumal, et meil maareformi seaduse juures oleks rohkem mõistust. Seni aga oleme tegutsenud kui Mäeotsa Peeter, kes iseenese tarkusest tegi panuse tangudele. Idee oli ilus, aga mis sellest välja tuli, teame kõik....“

Tagastamine, andmine, kinkimine ja kalastamine

Vara tagastamise õiguslikuks sisuks peaks olema omaniku õiguste taastamine tema varale, omandiõiguse ennistamine. Kui meil räägitakse 1940. a. varade tagastamisest, siis oleks loomulik, et peetakse silmas vara, mis omanikule pool sajandit tagasi kuulus. 1940-ndal maha jäetud varale on aga 50 aasta jooksul tekkinud uued seaduslikud omanikud. Vastuväited laadis, et euroopalikus õigusruumis omandiõiguse puhul lähtekohaks olev loodusseaduste toime arvestamine ei ole Eestile siduv tulenevalt okupatsioonidest, mahuvad ilmselt selle osa juristkonna taktikasse, kes kalastab varade nn. tagastamisel, nagu õnnestunult märkis tollane justiitsminister ja hilisem Riigikohtu esimees Märt Rask baltisakslaste varade saatuse käsitlemisel Riigikogus ööl vastu 25. novembrit 1999. Sisuliselt täpne oli ka asespiikri, hilisema Europarlamendi saadiku Siiri Oviiri repliik: ”Mina ka juristina leian, et tegelikult me üldse ei saaks mingisugusest kompenseerimisest ja tagastamisest rääkida…” (Üürnike Liidu väljaanne „Kodu ja õigusriik“ 2016, lk 174).

Euroopa Liidu liikmesriigina on meil kohustus austada inimõigusi, sh iga isiku koduõigust, millega omandireformis vastuollu mindi. Taasiseseisvunud Eesti, alustades ulatuslikke majandus- ja sotsiaalreforme, tegi reservatsiooni inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ratifitseerimisel 13. märtsil 1996. a. selle Esimese protokolli artikkel 1 sätetele, välistades selle laienemise omandireformi seadustele. Seega on sundüürnike probleem vahetult seotud inimõiguste konventsiooni teadliku rikkumisega meie riigis.

Eesti riigi juhtimine peab professionaliseeruma

Eesti vajab teaduslikel alustel põhinevat riigijuhtimist, eriti sotsiaalselt tundlikes valdkondades nagu omandireform. Reformide jõudmisel kolmandasse aastakümnesse on meie võimudel aeg vabandada oma rahva ja eriti sundüürnike ees ning asuda heastama omandireformi traagilisi tagajärgi, mis tulenesid põhjendamatult ebavõrdsest kohtlemisest eluruumide erastamisel.

Sundüürnikud teavad, et suur osa riigi arengupeetusest on põhjustatud ebaõnnestunud omandireformist. Iseseisvuse taastamise eufoorias alustatud omandireform tuleb lõpule viia kooskõlas Euroopa õiguskorra ja Eesti põhiseadusega. Sundüürnikud nõuavad kompensatsiooni neile tehtud ülekohtu eest. See oleks õiglus, mis taastaks nende inimeste jaoks koduõiguse mõiste oma kodumaal. Kompensatsiooni nõudmine on põhjendatud ja võimaluse selleks peab leidma Riigikogu.

Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse vastuvõtmise järel otsustas Eesti Üürnike Liit pöörduda petitsiooniga Riigikogu poole. Me pole loobunud kompensatsiooninõudest Eesti riigi vastu ja oleme selle nõude toetuseks kogunud üle 5000 allkirja, mille esitame järgmisel nädalal Riigikogu juhatusele.

[esiletõste] Sundüürnikud nõuavad kompensatsiooni neile tehtud ülekohtu eest. See oleks õiglus, mis taastaks nende inimeste jaoks koduõiguse mõiste oma kodumaal.

HELLE KALDA, Eesti Üürnike Liidu esimees

[fotoallkiri] 13. SEPTEMBRIL KELL 13.00 läheb Üürnike Liidu esimees Helle Kalda omandireformi käigus õigustest ilma jäetud sundüürnike allkirjadega Riigikokku.

Jaga |