Kas e-riik ei suuda prügi sorteerida?

JÜRI RATAS,      06. veebruar 2008


28. jaanuari Postimees avaldas uuringutulemused prügi sorteerimise kohta. Küsimusele „Kas Te juba sorteerite prügi?" vastas jaatavalt 80%. Hea on, et prügisortimine on üsna ühtlaselt kanda kinnitanud nii suurtes kui ka väiksemates linnades, aga ka maal.

Pildi teevad kirjuks lisaandmed selle kohta, mida täpselt eraldi kogutakse. Seda soovitaksin tähele panna neil, kes sorteerimise eest vastutavad. Aga ka kõigil meil, kes me hoolime Eesti rohelisest tulevikust. Lõviosa inimestest (koguni 92%) paneb täna eraldi kõrvale pandipakendid. See pole uudis, sest neid on kogutud juba hulk aega.

Uuest aastast kehtima hakanud nõuded on märksa nõrgemalt juurdunud. Pakendeid kogub eraldi vaid 44% eestimaalastest, ohtlikke jäätmeid 65%, biojäätmeid 51%. Need arvud ei rõõmusta. Mõni ütleks kindlasti, et harjumine nõuab aega. Kuidas suhtuksime näiteks sellesse, kui kuu aega pärast baarides ja kohvikutes suitsetamiskeelu jõustumist oleks endiselt 66% kohvikuid, kus on lubatud suitsetada mida tahes; 55% baare, kus on lubatud sigarisuitsetamine; 49% kohvikuid, kus võib tõmmata piipu?

Hea seegi, et vanapaberit kogub eraldi 80% vastanuist. Samas seisavad tühjendamata paberi- ja papimahutid majade juures väga kaua, mõnel pool kauemgi kui mõni kuu.

Rohelisema Eesti nimel peame veel hulk tööd ära tegema.

Mis takistab?

Eesti elanik on üldiselt keskkonnasõbralik. Keskkonnateadlikkus on olnud meie suur riiklik väärtus alates fosforiidisõjast, millest sai taasiseseisvusvõitluse avalöök. Puhas ja rikkumata loodus on rahvuslik varandus, mida eestlased oskavad hinnata.

Nurinat on rohkem, kui midagi peab ise ette võtma. Prügi sorteerimine, kuigi iseenesest väike asi, on igapäevane kohustus, mis nõuab oma elu ümberkorraldamist. Nagu uuring tõestab – ärksamad ongi seda juba teinud. Nüüd tuleb kaasata ülejäänud rahvas. Selleks pole kaua aega. Kui prügisortimine kiiresti ei juurdu, oleme saanud veel ühe seaduse, mida enamus lihtsalt ei täida. Või täidab valikuliselt.

Reforme tuleb teha kohe, muidu nad jäävad soiku.

Loomulikult on vaja kõike paremini korraldada, soodustada rahaliselt, luua vajalikud tingimused. Kriitikud ütleksid, et Eesti riik on käitunud klassikalise kehva peremehena – pani omavalitsustele kohustuse vastutada, kuid vahenditega toetas vähem. See on tõsi, kuid süüdistamine ei aita – tegutseda tuleb ikkagi. Esialgne segadus ning mitte-eestlaste kehv informeeritus uutest eeskirjadest panevad kukalt kratsima. Miks unustati asjad laialt lahti rääkida? Tehkem seda siis nüüd!

Mis lahendab?

Esiteks, hädasti on tarvis laiemat teavituskampaaniat. Hoopis enam tuleks kulutada sõnumi viimisele iga inimeseni. Teiseks, kõik me saame protsessile kaasa aidata, kui teavitame naabreid, kolleege, eraldi elavaid pereliikmeid. Kolmandaks, tuleb tõsiselt mõelda lastele ja noortele. Neile prügisortimise vajalikkuse selgeksõpetamine tagab, et järgmise põlvkonna jaoks on niisugune liigitamine loomulik kodune kohustus. Siin on suur roll õpetajatel ja koolidel, ja miks mitte ka lasteaialaste harijatel.

Eesti on silma paistnud kiire ületulekuga plaanimajandusest turumajandusse. Oleme edumeelne e-riik. Enamik meist esitab tuludeklaratsiooni internetis. Oma olmeprügi kolme-nelja eri lahtrisse paigutamine ei tundugi ju selle kõige kõrval nii keeruline. Või kuidas?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)