Laine Roht 80

HELDUR JÕGIOJA,      16. mai 2007


Kuulus ravitseja Kaika Laine, tuntud ka Kaika nõia nime all, jõudis auväärsesse ikka. Tegelikult on sel imepärasel naisel nimega vedanud – minu arvates on ta mitte Kaika Laine, vaid Rohu-Laine, sest just rohtusid on ta valmistanud küll tuhandetele hädas inimestele ja väga paljusid on need aidanud. Maarohtusid on tal nüüdki terve kapitäis. Küllap mõni hädaline sinna talusse ikka tee leiab, kuigi ametlikult Laine rohuotsijaid enam vastu ei võta.

Laine on paarikümne aasta jooksul oma elust mulle nii palju rääkinud, et raamatujagu materjali ootab kokkupanekut. Kuid üht lugu paljudest tasuks ehk nii tähtsa elutähise puhul avalikustada.

1944. aasta põuasel suvel läks Laine, siis veel 17-aastane neiu, mööda metsateed kodu poole. Teerajale ilmusid äkki nagu maa alt kaks habetunud meest. "Tüdruk, ole hea, too meile midagi süüa, me pole nädal aega midagi hamba alla saanud," palus üks neist puhtas eesti keeles.

Laine lubas. Koju jõudnud, rääkis ta asjast isale. "Küllap nad punaväe langevarjurid on," arvas mees. "Kardavad väljaandmist, ei julge talude juurde minna – haarangud ju käivad. Aga kui inimesed on näljas, tuleb aidata, olgu nad kes tahes." Nende sõnadega pani peremees korvi tüki sinki, suure leivapätsi ja piimapudeli.
"Vii meestele, aga vaata, et sind keegi ei näeks," õpetas isa. Laine tegi nagu kästud ja leidis mehed ootamas. "Ole tänatud, sa päästsid meid suurest hädast! Me läheme juba täna siitkandist minema, nüüd on jõudu edasi liikuda. Aitüma!"

Tuli 1949. aasta. Valla täitevkomiteest toodi talusse salaja sõna, et peret ootab Siberi-tee. Laine sõitis tuttava komnoore soovitusel Tallinna õigust otsima ja läks vastavalt juhatusele otse Karotamme enda juurde.

"Ta ei võta kedagi vastu," öeldi Lainele. Neiu jäi siiski ootama – ehk saab ülekohtust kasvõi koridori peal rääkida: talukoht ju väike, maa mägine ja kehv, isa polnud ei Saksa sõjaväes ega Omakaitseski olnud. Mille eest küll Siber?

Ja siis… astus Karotamme kabinetist välja üks toidupalujatest. Habeme ja koneta, korralikus ülikonnas, aga täiesti äratuntav. Äratundmine oli vastastikune. "No tere! Mida sina, tüdruk, siin teed?" Kuulanud Laine loo ära, käskis noormees oodata ja tuli tagasi koos Nikolai Karotammega.

"Ah selline sa siis oledki!" öelnud Karotamm. "Poisid on sinust mulle juba tosin korda rääkinud, aga neil pole aega olnud teid sinna Võrumaale vaatama minna. Aga et partisanide aitajaid Siberi poole saadetakse, seda küll ei ole! Sõida rahulikult koju, olge seal täiesti mureta."

Laine perele ei tuldudki järgi – Karotamm pidas sõna.

Oli see juhus? Või hoopis Laine kui selgeltnägija karjääri algus?

Ravitsenud on Laine aastakümneid. Kui paljusid, seda ei oska keegi öelda. Alati muhe, rõõmsa olemisega naine on teisi aidates kogu aeg ise tervisehädadega maadelnud, kuid tal pole olnud tõbiste jaoks energiast kahju.

Kord, kui Kaikal Laine poole viivale teele keerasin, tuli vastu auto, milles istuvat riigijuhti teab kogu Eesti, miska ta nimi jääb mainimata. Kuid ka tema sai Lainelt abi. Nagu lihtinimesedki – ravitseja pole iial vahet teinud. Sest peale nõiduse paneb Laine arstimisse ka Looja väe. Jumala ees on kõik inimesed võrdsed, seda Rohu-Laine teab.

Ja kui Laine ka ühtki imet pole korda saatnud, siis inimest ennast oma tõvega võitlema panna, talle usku sisendada ja lootust anda, on suur kunst ning seda ei oska kuigi paljud. Ega muidu arstidki aastaid poleks teatud diagnoosidega haigeid Laine juurde saatnud. Tema aga omakorda suunas kirurgilist abi vajavad patsiendid tohtrite manu. Sest kui on vaja lõigata, tuleb seda teha.

Laine tohutu ravijõud ei toiminud vaid ühel juhul – ta ei ravitsenud ristimata inimesi, sest jumalasõna ei mõju neile. Ainult võluväega jääb aga tervendamine viletsaks, ja seda Rohu-Laine lihtsalt ei teinud.

Kunagi tuleb kindlasti aeg, kus tavameditsiin ühendatakse alternatiivraviga ja tablettide kõrvale ilmuvad maarohud. Siis on Laine unistus täitunud.

Ei tea, mitu tuhat inimest Eestist, Soomest, Venemaalt ja mujalt maailmast ühineb minu sooviga: ela veel väga kaua ja õnnelikult, Laine!

Sulle kui kirikuinimesele lisaks Looja õnnistust ja armu soovides,
Heldur Jõgioja, sõber ja patsient.





Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)