Ukraina rahvast hullutatakse valega

„Võtaksin Ukraina praeguse valitsuse allkirjastamissoovi nii: nad lihtsalt ei lugenud seda läbi," kirjutab Glazev. „Minu missioon seisnes selles, et sundida neid esiteks lugema, mis seal kirjas on, ja, teiseks, arutada seda Ukraina töösturite, äriringkondade ja ekspertidega. Korraldasimegi mitmeid istungeid, selgitasime kolleegidele, et sellise kokkuleppe allakirjutamine võrdub nende jaoks enesetapuga. Sest, esiteks, pööraks see peapeale Ukraina kaubanduse tasakaalu, kuna Euroopast algaks kohe tollivaba import - ennekõike kasutatud tehnika tollimaksuvabalt, ja seda juba kuu aja pärast. Selline leping tapaks Ukraina tööstuse, mida sunnitaks kümne aasta jooksul (masinaehitust aga kolme aasta jooksul) üle minema tehnilistele euronormidele. Kokkulepe ei anna Ukraina valitsusele võimalust iseseisvat poliitikat ajada, sest kõik kaubanduse ja majanduse reguleerimise, monopolidevastase tegevuse, riigihangete, tehniliste, sanitaar- ja veterinaarnormide küsimused otsustab Brüssel. See tähendab, et Ukraina jääks ilma oma suveräänsusest - Ukraina valitsusel ei saaks enam tegelikult olla volitusi võtta vastu mingeid majanduse ja kaubanduse regulatsioone," selgitab akadeemik.

Saladuskatte all

Akadeemiku sõnul koostati seda lepet suure saladuskatte all, ja see õnnestus Brüsselist kätte saada alles pärast parafeerimist diplomaatilisel teel ja ingliskeelsena. Ukraina ühiskond sai sellest teada alles augusti lõpul netivõrgust, ja isegi siis oli saidil lugedasoovijaid väga vähe.

Neil aga, kes seda lugesid, tõusid juuksekarvad püsti: „Ei saa olla, et me midagi sellist parafeerisime!"Järgmine reaktsioon oli: „Aga me ei täida seda!"

Poliitilisel tasemel ei tunnista süüdlased oma möödalaskmist tänini. Kui süveneti, tekkis paanika. Eriti kui loeti, et tuleb välja käia 150 miljardit eurot Ukraina majanduse moderniseerimiseks, s.t eurostamiseks.

Kui Ukraina delegatsioon tuli Moskvasse, siis neile selgitati kokkuleppest tulenevate majandussuhete katastroofilisust. Ukraina saaks Türgi ja Euroopa impordi läbisõidukohaks, peaks loovutama kontrolli riigipiiri teatud osa üle, sh loobuma veterinaarkontrollist. See muu hulgas hõlmaks ka NATO ladudesse seisma jäänud liha, mille väärtus olevat null ja mida keegi enam ei taha isegi ilma rahata.

Glazevi väitel ei sisaldu selles kokkuleppes Euroliidu poolt mitte midagi kaubandus-majandusliku koostöö alast peale plaanide, kuidas allutada Ukrainat oma direktiividele.

Naiivsed inimesed Maidanil

Ja naiivsed inimesed Kiievis Maidanil panevad oma elu kaalule, uskudes, et nad saavad kohe Euroliitu tööle ja kohe väga rikkaks. Ja et kui Ukraina kirjutaks alla Euroliiduga ühinemise kokkuleppe, siis kohe ilmuks palju täiendavat kaupa ja tellimusi ja investeeringuid ja viisavabadus ja tekiks EU-riikides töösaamise võimalus.

„Kuulake nüüd mind - ma kurvastan praegu Maidanil olevaid inimesi, kui toon nendeni tõe!" lubab akadeemik Glazev.

Ta jätkab: „Mitte midagi loodetust lepingus pole. Vähe sellest, alamärkusena on kirjas, et see kokkulepe, mille pärast inimesed tulid tänavaile, ei laiene viisarežiimi küsimustele. Et see oleneb Ukraina enda läbirääkimistest teiste Euroopa riikidega.

Kokkulepe ei puuduta finantsabi andmist ega europrogrammides osalemist.

Mustvalgel on kirjas, et Ukraina kodanikke Euroliitu tööle ei võeta. Kokkulepe on vaid selle kohta, et sisuliselt Ukraina muutuks EU kolooniaks, kolmandajärguliseks maaks, kel pole mingeid õigusi, kuid kes annab vaid aru eurodirektiivide täitmisest. Muide, seda liini valmistas ette juba Julia Tõmošenko.

Kahjuks inimesed ei süvene, inerts on väga suur. Nad pidasid ekslikult seda kokkulepet pääsuks Euroopa Liitu. Valemüüt lõi suure hulga ootusi, Janõkovitš on olnud tohutu poliitilise, nii sisemise kui ka välise pinge all.

Ja Euroopasse sõidavad gastarbeiter'id tööle praegugi, ilma EU-ta, töötades seal madalapalgalisel ja mustal tööl. Samas on Venemaal kõigis majandusvaldkondades ukrainlasi, kel on saavutusi teaduses, tööstuses jpm." j

„Oranže" poliitikuid rahastavad välismaised jõud

„Maidanist on saanud kolossaalne poliitilise survestamise koht, mille rolli võimendab Lääne meedia. Viimane on kahe aastakümne jooksul voolinud Venemaast vaenlasekuju. Venemaad mustatakse, kuidas vähegi osatakse, ja meie ühise mineviku kallal ilgutakse, püüdes sisendada ukrainlastele, et Venemaad tuleb karta. Russofoobiat levitavad „oranžid" poliitikud, keda rahastavad välismaised jõud. Ja see, mida näeme Maidanil, mujal Ukraina elus, on suures osas välispoliitikute, ekspertide ja finantsistide propagandatöö vili... Peab mainima, et nad tegutsevad süsteemselt, olles kakskümmend aastat ajusid loputanud, eriti ukraina noorsool. Nii ongi üles kasvanud põlvkond, kes ei tunne Venemaad, kuid kardab seda. Ajalooõpikud on falsifitseeritud. Sihipärane poliitika on suunatud Ukraina äralõikamisele Venemaast.

Mitte keegi poliitikutest, isegi Lääne omadest, ei varjagi, et selles ongi USA ja NATO peaeesmärk kõikides endistes N. Liidu vabariikides. Ja kahjuks on lobbytöö kolmandiku Ukraina elanikkonna seas vilja kandnud."

Ikka seesama „Jaga ja valitse!"

Glazevi hinnangul seisab ees suur töö, et tuua Ukraina ühiskondlik arvamus tagasi ajaloolisele pinnale, „paljastades valemüüte ja andes inimestele tagasi ühise ajaloo, ühise vaimse kultuuri juured (Venemaa sai ju alguse Kiievi-Venest)".

„Me oleme üks rahvas, kes on lahutatud riigipiiriga. Mis seob meid aga Euroopaga?" küsib akadeemik.

Tema sõnul on tuleb seda suurt tööd aga teha, sest „on kaotatud terve põlvkond ukraina noori, kes on üles kasvanud valel ja moonutustel. Ajaloos on rahvustevaheliste konfliktide loomise kogemus ühe rahva keskel niiditõmbajate poolt väga suur. Tegemist on anglosaksi poliitika printsiibiga: jaga ja valitse."

Glazev meenutab, et nii oli see XIX ja XX sajandil ning nii on ka praegu. "Ukraina oli kaks sajandit Poola all, kus ukrainlasi peeti holoppideks, orjadeks. Oldi Austria-Ungari all, kus neid piinutati. Sõjas ja Saksa okupatsiooni all hukkus kuus miljonit ukrainlast. Siin tekitati näljahädasid, võeti ära vili ja kariloomad, kusjuures karistussalklaste hulgas pole ühtki vene nime."

„See on meie ühine tragöödia, mis on haaranud kogu meie maa. Kuid samas on vana tõde, et hädad aitavad rahvaid tugevamini ühte liita," lõpetab akadeemik Glazev.

* parafeerima - dokumenti nimeinitsiaalidega varustama; esialgselt kinnitama, kuni dokumendi vormilise allkirjastamiseni.

Refereeris ja tõlkis Anne Ratman

Pildid: zyalt.livejournal.com

[fotoallkiri] POTID PEAS: Tõmoshenko fännid võitlushoos.

TOIMETUSELT:    Internetis leidub kõikvõimalikke tõlgendusi Ukrainas toimuvast. Ükski neist pole Eesti jaoks absoluutselt usaldusväärne. Silmatorkav on ka see, et Eestis ei kiirusta meie oma arvamusliidrid pooli valima, kõiketeadja positsioone hõivama või kedagi hukka mõistma. Kuni olukord (et mitte öelda: kodusõda) selgineb, avaldab Kesknädal ühe Venemaa-poolse kirjutise, mis kõneleb üldistatult mitte erinevatest poliitilistest huvigruppidest, vaid Ukraina rahva hirmudest.

Jaga |