Nädala juubilar Venda Tammann 75

HELDUR JÕGIOJA,      03. oktoober 2007


Klahvpillimäng, sealhulgas ka akordionil musitseerimine, on olemuselt lihtne – tuleb vajutada õigele klahvile õigel ajal, hoida sõrme sellel etteantud ajaühiku vältel ning jõuda vajalikul hetkel järgmise klahvini.

Siit aga müsteerium algabki, sest helilooja poolt kirja pandud noodid pole veel muusika. See on vaid võimalus musitseerida. Mängituna on see juba muusika sünd ja lindistatuna lõputu taassünni võimalus, olgu helikandja milline tahes: lint, vinüülplaat, kassett, CD.

On veel üks tähtis komponent – pill, millega helid elustatakse. Kui klaveri puhul on asi instrumendi kvaliteedis – klaver jääb ikka klaveriks, kontsertpillil on lihtsalt võrratult parem kõla –, siis akordioni võimalused on hoopis teised – hea pilli tämbrivalik annab tohutuid eeliseid.

Interpreedina on 6. oktoobril 1932 Pärnus sündinud Venda Tammann just see mees, kes hea pilli kõik võimalused ära kasutab nii, et akordion kõlab isikupäraselt ja ainulaadselt.

Seda valusam võis olla üle elada niisugust saatusehetke. Aastaid tagasi oli Vendal nõukogude aja kohta hea importpill, kuid ta nägi lennukiaknast oma silmaga, kuidas kallis ja sissemängitud instrument pagasi pealelaadimisel puruks visati. Kui üks arvatavasti purujommis ja igasugu „ringirändavate burzhuide" värki vihkav lennujaama töömees midagi asfaldile kukutab, on see põhjalikult tehtud.
Kindlustus või kahjutasu olid tollal naerukoht, kohtuskäik – tühi aeg või idioodi hommikupoolik, igasugune kaebamine sama mõttetu, kui külapoest suitsuangerja nõudmine.
Selle eest, et piiritagune kontsert siiski toimus, tuli tänada toimekaid väliseestlasi, kes Vendale uue pilli hankisid. Võib aga ette kujutada, mida tähendas pärast niisugust närveerimist esineda võõra, sissemängimata pilliga. Aga Vendal tuli sellest katsumusest auga välja.

Muidugi on tähtis ka repertuaar. Siinkohal tahan esile tuua ühe minevikuseiga. Vastemõisa vallas Viljandimaal elas tagasihoidlik mees, esimesest ilmasõjast ja Vabadussõjast osa võtnud Jaan Metsamärt, kes oli olnud sõjaväemuusik. Tervise tõttu tuli trompetimäng maha jätta, ja nii ostiski Jaan akordioni. Ta oli tuntud külapillimehena ja lugudetegijana. Me aga ei teaks tänini, et Viljandimaal oli kunagi niisugune helilooja, kui mitte Tammann poleks elustanud Metsamärdi kirjapandud noodid. Neid oli aga terve noodiraamatutäis. Paljud need lood sündisid tookordse Venda trio esituses uuesti muusikana, on ka salvestatud ning raadios lugematu arv kordi kõlanud. Jaan kuulas ise oma lugusid ja ütles naeratades: "Tammann mängib täpselt nii, nagu mina neid lugusid mängisin, aga palju paremini – tema on ikka meister."

Nojah, maailmameistri-nimelist pilli (saksa keeles „Weltmeister") mängisid tollal kõik – see oli kättesaadavate kõhuorelite tipp.
Venda pillid olid mitu järku paremad, kuid virtuoos näitab kõrgklassi ka kehvemat pilli mängides. Olen seda tema juures täheldanud – eks ta ikka proovis mõne muusiku pilli, ja selle omanik imestas pärast, kuidas tema „mesipuu" Tammanni sõrmede all äkki teistmoodi kõlas…

Akordionimuusika edendamisel on juubilari teened hindamatud. Oli aeg, kus Eestis oli akordionistide ja akordioniansamblite uputus. Siis võis ülevaatustel Estonia laval ja tagaruumides kindlasti Venda Tammannit kohata. Soe ja sõbralik inimene, lihtne, nagu üks õige pillimees, kes armastab oma ala ja austab kõiki, kes seda muusikaliiki viljelevad.

Tammanni rõõmus pillihääl on kõlanud peaaegu kõigis Eesti nurkades, Soomes ja veel paljudes teistes välisriikides. Kuid üks väga ammune õhtu Vastemõisa kultuurimajas jääb meelde alatiseks.
Oli Jaan Metsamärdi austamise õhtu, tagantlükkajaks mainekas koduloouurija Endel Rössler, kelle vahendusel Metsamärdi lood jõudsidki Vendani. Ühel hetkel oli laval nii palju rahvast, et see jäi kitsaks. Peale Venda ja paljude teiste musitseerijate oli laval ka Jaan Metsamärt ise, olin seal minagi Ilmatsalu akordionistidega. Kõlasid Jaani lood: valss „Sinililled", „Marupolka", „Ära unusta mind" ja paljud teised. Äkki oli vana maja täis sõnulseletamatut endise aja hingust. See oli rahvuslik eneseteadvus, mida õhkus nendest pillilugudest, mis üldse ei sarnanenud toonase, vormilt rahvusliku ja sisult sotsialistliku käibemuusikaga. See oli rahvaliku pilli pidu.

Tänu Tammanni kergele sõrmejooksule ja interpreedivaimule jõudsid need lood raadio heliarhiivi, ja nii on nüüd sealt võtta Vabadussõja rindepillimehe muusikapalu.

Vendast peaks kirjutama raamatu. Siinoleva maht oleks paras vaid eessõnaks.

Kõlagu Su pill kaua kõigi rõõmuks! Ole tänatud akordionimuusika-külvi eest – taimi on sellest võrsunud rohkem kui üles lugeda jõuaks. Sina oled oma rahvast teeninud sel moel ja oled seda teinud hästi.
Jõudu ja jaksu!



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)