Ajalooline tõde, sa oled ilus ainult alasti

ARNO TIIT,      30. mai 2001


Esimese Eesti Vabariigi ajaloo õige värvitooni saame, kui lisame rukkilillesinisele ja valgele ka mustjat tõe värvi.
Õige eestlane ei lakka armastamast oma kodumaad ka siis, kui ta saab teada mineviku tumedamaid külgi.

Ajalugu on juba iidsetest aegadest valdkonnaks, mida kasutavad valitsejad oma alluvate ideoloogiliseks mõjutamiseks, kaasates selleks ajaloolasi, kelle ülesandeks on möödaniku ilustamine. Erandiks ei ole ka ajaloolasest peaministriga Eesti Vabariik.

Minevikku ennustavast prohvetlikkusest.

Teisel ärkamisajal tekkis tendents kujutada peaaegu kõike, mis toimus ja tehti esimeses Eesti Vabariigis, õilsates rukkilillesinistes ja valgetes värvides. Parimaks näiteks sellest on raamatu "Molotov-Ribbentropi paktist baaside lepinguni. Dokumente ja materjale."(ilmus 1989.aastal ) Kogu raamat kujutab endast kaunistatud ajalookirjeldust.
Näiteks 7. peatükis "Riigikaitse tugevdamise probleem" kirjeldatakse suurejooneliselt 1930. aastate lõpul idapiirile, esmajoones Narva ja Narva-Jõesuu vahele rajatud kindlustusi."
Karm tõde jäeti "vaka alla". Nii tegid vanasti oraaklid ja prohvetid tulevikku ennustades. Neli tuntud ajaloolast hoidsid, mainitud raamatut koostades, tõde sisaldavaid dokumente käes, kuid siiski ennustasid minevikku prohvetlikult.

Kaitseehitised jäid kõik pooleli

25. mail 1939. aastal riigikaitse nõukogu istungil ütles kindral Johannes Laidoner: "Kindlustustöid pole 20 aastat tehtud. Tööd on praegu käimas Narva rindel, aga 750 000 krooniga ei saa ju kuigi palju, sest tugevate kindlustuste hinnaks loetakse 1 miljon krooni kilomeeter."
Kavas oli ehitada Narva rindele 23 kaponiiri ehk raskekuulipildujate tulipunkti ja 4 varjendit, üldmaksumusega 695 000 krooni. Vaatamata pidevale kontrollile kõrgema juhtkonna poolt, edenesid tööd väga visalt, sest puudus vajalik armatuurraud ja kindlustustööde tegemise kogemused- eriti betoneerimise osas. Ehitustööd Narva rindel katkestati 1. oktoobril 1939. aastal. Ühtegi kaponiiri ei saadudki täiesti valmis.
Petseri rindele kavandati ehitada 18 kaponiiri- analoogilised Narva rinde omadega. Alustati ettevalmistustöödega. Valmis ei saadud midagi. Puudus vajalik armatuurraud, mida hakati tellima Saksamaalt.
Siia sobib vanasõna: "Mine siis viil laeva ehitama, kui uputus käes."

Magus unistus möödunust

Varalahkunud poliitik ja ajaloolane Ülo Uluots oma kurvas raamatus Eesti ohvitseride saatusest "Nad täitsid käsku" peatükis "Eelõhtu" läks mineviku ilustamisega veelgi kaugemale. Näiteks paar lauset: "1939. aastal suudeti valmis ehitada kindlustused Narvast põhja poole ja nõndanimetatud Narva silla peale Keldrimäe rajooni. Kokku ehitati ligi 50 tulepunkti." Samast: "Tagasi vaadates võib öelda, et meil ei olnud Maginot liinil (ehki ka see ei pidanud), kuid teatud eeltööd olid tehtud ja nendele kindlustustele võis küllalt edukalt sõdida."
Tsiteeritu on vaid ilus ja magus unistus, mis võis tekkida folkloorile toetudes, sest midagi sarnast ehitasid Narva rindele 1943.-44. aastail saksa väed.
Esimese iseseisvuse ajal kaitses Eesti Vabariigi idapiiri- panatsea (muinasjutuline imerohi kõikide hädade vastu)- usk Tartu rahulepingusse ja lootus "valgele laevale" (õigemini- halli värvi sõjalaevadele, mis tulevad kusagilt appi).
Austatud Uluotsal pole enam võimalik teha vigade parandust oma raamatule. Selle peaksid tegema Eesti Sõjaajaloo Seltsi liikmed. Aga võibolla selles seltsis asubki George Orwelli maailmakuulsale Tõe Ministeeriumile midagi sarnanevat!?

Soomlastel oli kaitse olemas

Vaatamata Soome riigi ja rahva vaesusele oli Talvesõja alguseks ehitatud peakatisevöönd, mis toetus looduslikele tõketele- soodele, järvedele ja jõgedele, laiusega kuni 140 km ja sügavuti kuni 90 km. See oli tulepunktide, kaitseehituste süsteem, millel oli 190 raudbetoon-graniit kauaaegse vastupanu tulepunkti ja ca 550 puitmuld-(graniit) tulepunkti. Tulepunkte ühendasid kaitse- ja ühenduskraavid. Nende seas olid miiniväljad, tanki- ja traattõkked.
Tänaseni pole täit selgust sellest kui palju inimelusid, suurtükimürske, lennukipomme ja lõhkeainet tuli kulutada punaarmeel Mannerheimi liinist läbimurdmiseks.
Mannerheimi liin ja selle vaprad kaitsjad olid üheks tähtsaimaks teguriks, mis päästis Soome iseseisvuse.

Eesti valmistus sõjaks vaid sõnades

Esimeses vabariigis tehti palju ilusaid sõnu riigikaitse vajalikkusest, kuid tegelikkuses unustati sageli vanade roomlaste ütlus: "Tahad rahu, valmistu sõjaks".
Piirikindlustuste puudumine Narva ja Petseri rindel 1939.aasta sügisel tõendab, et riik läbimõeldult, asjalikult ja õigeaegselt kaitsesõjaks ei valmistunud.
Kindlustamata piirialade tõttu ei saanud Eesti Kaitsevägi isegi lühiajalise vastupanuga kaitsta Eesti riigi iseseisvust, neutraliteeti ja väärikust ning oma sõduriau.
Nii nagu seda tegi Hollandi armee, kes langenuna saksa vägede täiesti ootamatu löögi alla alistus alles siis, kui Saksa lennuvägi alustas terrorirünnakutega Hollandi linnade hävitamist. Rotterdamist jäid järele ainult varemed. Selle vastupanu tulemused: Hollandi riigi ja armee väärikus oli tõestatud ja kellelgi pole kunagi olnud õigust öelda, et Holland liitus vabatahtlikult Suur-Saksamaaga.
Arvamustont Eesti kohta, et ühinemine NSV Liiduga toimus vabatahtlikult, ilmutab ennast aeg-ajalt veel tänapäevalgi.
Järeldus: relvajõude omav riik ei oma õigust vastupanuta alistumiseks isegi mõõtmatult suuremale ja tugevamale agressorile. Seda õpetab ka kogu elusloodus.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)