Äreval ootusel – talvekülmad terendamas

Isegi president Ilves märkis öölaulupeo-kõnes: „Miks me ei küsi üksteiselt: kuidas sul läheb? Kas ma saan sind aidata?“ Küsimus aga on selles, et kui nüüd riik ka ei küsi, siis...

Soojahind tõuseb laest kõrgemale

Kui väikekatlamaja võis ülisoojadel talvedel võtta 2000 krooni ja 1000–1500 krooni oktoobris ja märtsis-aprillis, siis nüüd, kui Iru jaam lubas küttehinda tõsta 80 protsenti pluss käibemaks, tähendaks see ju 4000 krooni. Igatahes on hinnatõusule kõik teed valla! Ja seda olukorras, kus juba 1000 krooni väljaminekuid on sissetulekute kõrval lausa kuradist. Sotsiaaltoetused teatavasti ei suurene. Kas tõesti tähendab see, et pensionidest ja sotsiaaltoetustest elavad inimesed peavad nüüd korterist välja kolima (kui nad seda veel teinud pole)? Prügikollide armee suureneks jõudsasti. Või hakatakse kommunaalmakse katma n-ö toimetuleku korras? Kui aga Sotsiaalministeerium raha juurde ei saa?

Leiti "lahendus", mida meedia hoogsalt reklaamib, ja need, kelle rahakott kannab, vagalt pooldavad. Nimelt: soojustada, soojustada, soojustada!.. Paraku kõik kuidagi enesestmõistetavalt elanike rahakoti arvel. Kellele aga lähevad saastekvootide praegusest või tulevasest müügist saadavad tulud? Soojustajad-remontijad ju vähendavad saastet, kvootide müügitulu aga nendega ei jagata. Elanikud teevad oma eluaseme soojustamiseks võlgu, teadmata, mida toob tulevik. Oodatud soojakulude vähenemist saab nautida ehk aasta, kuni küttehind järele jõuab, ja sellegi rõõmu sööb võlaprotsentide maksmine. Nojah, poleks nad soojustanud, oleksid veel rohkem maksnud!

Valitsusel on ju ometi analüütikud-nõunikud palgal. Väheusutav, et asjade sellist käiku polnud võimalik ette näha.

Meie tsivilisatsioon kasutab paraku majandussüsteemi, mis korrapäraselt laseb üle kapitalistliku maailma veereda kriise. Et need siiski on ennustatavad, peaks valitsus ennetusprogrammides püüdma pinnal hoida neid, kes satuksid kõige raskema löögi alla.

Maailmakriisi ja Venemaa süüdistamine reaalsust paremaks ei muuda. Ei aita ka unistamine tuuleparkidest, mille kasutegur hakkab ilmnema alles siis kui muu elektri hind sinnamaani jõuab, kust koos edasi tõusta, sest tuulikuomanikud ei kavatse energiat teps mitte odavalt müüa.

Soojust võib saada eimillestki

Miks mitte proovida õhksoojuspumpasid? On's rootslased rumalad? Rootsi ometi andis tasuta oma elanikele, kes soovisid, neid kasutada. Ainsaks tingimuseks, et nad neid 10 aastat kasutaks. Miks ei võiks Eestis seda vähemalt proovidagi?

Olemas on ka väikese pinna kütmiseks tehtud soojuspumpasid. Kahetoalises korteris kannatab müragi ära – ikka parem kui lausnälga jättev soojaarve või kodust ilmajäämine. Venemaa eeskujul oma rahvale küttegaasi mitu korda odavamalt müüa (kompenseerib seda gaasimüügist maailmale maailmaturuhindadega) meie ei saa. Või saame? Sest meil on (või oli?) ju oma põlevkivi.

See oleks valitsuse asi algatada konkreetsed stabiliseerimismeetmed kriisiolukordadeks või uued arengusuunad. Kas eurofondide hulgas ei leidunud mõnda, kes kompenseerinuks kasvõi soojapumpade ostu ja majade soojustamist tulevaste kriiside ootuses?

Muidugi, elektrihind tõuseb ikkagi, kuid esimesed 5–10 aastat annaks see 5 kuud aastas maksepuhkust, mis kataks ära külmemate kuude küttehinna. Mis oleks Euroopal selle vastu, kui nõnda vähendaksime heitgaaside hulka?

Oleks kena, kui riik annaks elanikele pikaajalist ja üliväikese protsendiga laenu sooja saamiseks ning kustutaks sellest paremate aegade saabudes vähemalt poole – ikka saastekvootidega ärimise tuludest. Siis oleks vähemalt kindel, et seda raha kasutati inimeste elu parandamiseks.

Otstarbekas olnuks ka õigeaegne minibusside soetamine. Siis poleks vaja suuri ja kulukaid busse käigust hoopis ära jätta ja inimesed ei oleks sunnitud autodega rändama. Ka selle vastu ei tohiks kütusekriisis vaevleval ja kasvuhoonegaase pelgaval Euroopal midagi olla.

Oi, missugune igatsus tekib niisugustel rasketel aegadel sellesama plaanimajanduse järele, mida on välja naerdud ja kommunistlikuks tembeldatud! Sest mingi plaan peab riigil ju ometi olema.

Hullumeelne mõte – kütta toiduga

Päris hullumeelne tundub ettepanek hakata mootorikütust tootma teraviljast. Kui kasutusele võetaks rohkem põllupinda kui nõukogude ajal, mõjuks see lõpuks keskkonnale hullemini kui kõik saasted kokku. Kui aga kütust toodetaks mõnest teisest põllukultuurist, tähendab see kehtiva majandussüsteemi puhul toiduhinna tõusu.. Mis sobib USA-s, ei sobi Eestis, kus leib maksab külapoes 12 krooni ja päts kaalub 500 grammi või vähem ning tuleb toime tulla 1000 krooniga toidu ja tarbekaupade jaoks. Vaesemad lihtsalt surevad ära. Teised lähevad välismaale ja jäävadki sinna. Aga mis see aitab – uued vaesed tekivad juurde, sest ei saa olla rikkaid, kui pole vaeseid. Järelikult tuleb neid tekitada keskklassist, sest alatoidetud põlisvaeste iive langeb nagunii. Lastetoetused siin ei aita. Siis tuleks pensioniiga tõsta – kaubavaliku eest peab maksma pealesunnitud tööaastatega.

Alustada tuleks lihtsatest asjadest ja need korda teha. Nagu talumees lappis oma aedu – kus lagunes, seal parandas.  Tõsielule tuleb kogu aeg otsa vaadata, mitte toimetada projekte ja uuringuid, mille tulemused seoses asjaolude muutumisega  maailmas muutuvad mõttetuks või on kohalikes oludes mõttetud juba enne sündi. Iga paari aasta tagant suure propagandakäraga muutuvad suunad ja „suhtumismoraal“ virvendab nagu elektripiits karja kohal. Reaalsusega arvestamine tähendab arvestamist põhivajadustega ja need igal juhul kindlustada kõigile inimestele. Kuna jääb mulje, et meil ei teatagi, mis põhivajadused inimestel on ja et need pole kõigile normaalselt kättesaadavad, siis loen nad siinkohal üles: kodu, toasoojus, normaalne toit, puhas vesi, nõuetekohane arstiabi, hambaravi, kultuuritarbimise võimalikkus, küllaldane puhkus, õigeaegne pensioniiga, kodupõetuse kättesaadavus kõigile. Oi, kuidas jälle tekib igatsus „paha“ plaanimajanduse järele!

Aga kuidas mõista reaalsust, kui ise ei elata samades tingimustes? Teated tegelikkusest jõuavad meie eliidini otsekui  teisel planeedil kokkusehkendatud „numbrites“, ametnike reisipajatustes, virtuaalmaailma vilkumises.

Oleme Euroopa osa ja kindlasti ei jäetaks meid finantseerimata, kui vaid oskaksime küsida õigeid asju, õigel ajal, õigete vajaduste katteks.

MARGA TIITUS

Jaga |