Nädala juubilar MARC CHAGALL 125

Oma esimesed kunstiõpetused sai 7.7.1887 sündinud andekas poiss kodukülas. Aastal 1906 jagas talle kunstitarkust kohalikult üsna tuntud Vitebski portreemaalija Jehuda Pen. Muide, õpetas täiesti tasuta.

Aasta hiljem jätkas noor Chagall õpinguid juba Peterburis, tulevase kuulsuse Nikolai Roerichi joonistusklassis. Teda juhendasid ka Leon Bakst ja Mstislav Dobužinski. Need kontaktid viisid Chagalli kiiresti nii kunstnikerühmituse „Mir Iskusstva“ kui ka Sergei Djagilevi balletimaailma mõjusfääri. Esimest korda oli Chagalli töid näha õpilastööde näitusel, mida külastas ka kunstihuviline Riigiduuma saadik Max Winawer. Rikas riigimees määras Chagallile erastipendiumi, mis võimaldas noorel kunstnikul sõita Pariisi, rentida Montmartre’il väike stuudio ning alustada maailmavallutust.

Chagall tutvus nii tuntud kui ka alles tunnustamata kunstnikega, esmajoones aga nende töödega. Erilist innustust sai ta Louvre’is vanade meistrite maale imetledes. Chagall oli vaimustuses Gauguini, van Goghi ja Matisse’i maalidest. Suuresti suunasid teda fovism ja kubism, kuigi Picassost ja Braque’ist rohkem sai ta mõjutusi oma sõbra Robert Delaunay' töödest. Neis liitusid mõjuvaks tervikuks unenäod ja tegelikkus, lootused ja ettekujutused.

Chagall alustas õpinguid Pariisi kunstiakadeemias La Palette. Ei pääsenud ta ka Pariisi kunstirahva boheemlusmagnetist La Ruche, mis mesitaru kombel koondas noori ja ambitsioonikaid loojaid. Seal oli tal naabriks tulevane maailmanimi Modigliani. Pisut hiljem tahtis Chagalli ateljees elada ja töötada värvikas Chaim Soutine. Mesitarus valmis 1913. aastal Marc Chagalli kuulus meistriteos „Mina ja küla“.

Tema töid eksponeeriti Sügissalongis ning ajalooliselt veelgi kuulsamas Sõltumatute salongis. Berliinis võis tänu oma sõbra Apollinaire’i kaasabile Chagalli töid näha mainekas salongis Der Sturm.

1914. aastal otsustas Chagall kolida tagasi Vitebskisse. Ta võttis naiseks oma kauaaegse armastuse ja muusa, kohaliku juveliiri tütre Bella Rosenfeldi, kes peagi sünnitas talle tütre. Järgnes sõjaväekutse, kuid Chagallil õnnestus rindevintsutusi vältida armeekantselei ametnikuna Petrogradis.

Pariisis oli Marc Chagall tutvunud Anatoli Lunatšarskiga, kellest sai Nõukogude Venemaa mõjuvõimas kultuurijuht. Lunatšarski pakkus Chagallile tööd Vitebski kultuurikomissarina. Algas pingeline näituste organiseerimine ja muuseumide avamine, Vitebski kunstiakadeemias hakati jälle noori õpetama. Chagallil õnnestus Vitebskisse tööle saada El Lissitzky ja Kazimir Malevitš. Osa selle põhjusest oli parem toiduainetega varustatus kui suurlinnades.

Paratamatult tekkisid aga konfliktid tollaste otsustajatega. Chagalli omanäolist, tihti apoliitilist loomingut kritiseeriti ning talt nõuti ajastule vastavaid, rahvamasse innustavaid taieseid. Millegipärast läks ta tülli ka Malevitšiga.

Marc Chagall jättis komissaritöö pooleli ja kolis koos perega Moskvasse. Temast sai Moskva juudi kammerteatri kunstnik. Ta tegi kaastööd ka Jevgeni Vahtangovi lavastustele teatris „Habima“.

Need paar aastat olid Chagallile rasked. Tunnustust polnud, raha oli vähe, tulevik oli ähmane. Lunatšarski kaasabil õnnestus tal koos perega Nõukogude Venemaalt põgeneda. Aasta elati Berliinis. 1923. aastast sai Chagallist jälle pariislane. Ta illustreeris piiblit, La Fontaine’i lugusid ja Gogoli suurteost „Surnud hinged“.

Pärast natsliku okupatsiooni algust peitis Chagall ennast Marseille’s ning põgenes seejärel Hispaania ja Portugali kaudu USA-sse. Ta elu oli olnud suures ohus, sest Goebbelsi käsul põletati Mannheimis avalikult Chagalli töid juba aastal 1933. Veidi enne sõda rippusid tema maalid „degeneratiivsete teoste“ väljapanekus, mille natsid mõnituseks korraldasid.

Ameerikas sai Marc Chagallist tõeline maailmanimi. Ta tegi dekoratsioonid Stravinski balletile „Tulilind“ – sellest sai sensatsioon. Menu oli ka tema teostatud dekoratsioonidel balletile „Aleko“, mis lavastati Mehhikos. USA-s korraldati mitmes linnas Chagalli tööde näitusi.

Kahjuks kaotas kunstnik haiguse tõttu oma naise. Esimestel rahuaastatel pöördus Chagall tagasi Euroopasse ning asus Prantsusmaal elama Provence’i. Need aastad olid kunstniku loomingus eriliselt aktiivsed. Lisaks maalimisele pühendas ta palju aega ka graafikale, skulptuurile, keraamikale ja klaasikunstile.

Chagall kirjutas aastaid luuletusi. Ta võttis naiseks Valentina Brodsky, reisis Kreekas ja Iisraelis, kus täitis olulisi tellimustöid. Neid jätkus ka mitmele poole Pariisi. 1973. aastal külastas Marc Chagall Nõukogude Liitu. Mitte küll Vitebskit, aga Leningradi ja Moskvat.

Maailmakuulus kunstnik suri 97-aastaselt, 27. märtsil 1985 Prantsusmaal Nice'i lähedal. Selles linnas asub Chagalli muuseum. Ka Vitebskis tasub külastada Marc Chagalli majamuuseumi, kuigi seal võib näha vaid tuntud teoste koopiaid.

Chagall oli unikaalne looja, kes ei kujundanud küll oma koolkonda, kuid mõjutas paljusid kunstnikke oma piltideks saanud vormide maailmaga. Huvi pakub Marc Chagalli autobiograafia „Minu elu“ ja ta värsside kogumik „Ingel katuste kohal“. Lugeda tasub ka kunstniku esimese naise Bella memuaare „Põlevad küünlad“, milles Chagalli illustratsioonid.

Enn Eesmaa

Jaga |