Kas raha on alati paksem kui vesi

ALLAN ALAKÜLA,      26. september 2001


Väitluskonverents MINA JA MAAILM
Viljandis Ugala väikeses saalis 15. septembril

Euroraha eest jagatakse laialt kriitpaberil vahtu europoliitikate, -meetmete ja -fondide kohta. Ka neile, kes ise teemast ei huvitu. Vasakmeelset publikut köitnud väitluskonverents Viljandis oli aga näide ajuloputuseks mineva euroraha mõistlikumast kasutamisest. Tänu Viljandi linnale PR-i tegevale Mari Sobolevile oli allakirjutanul võimalus sel tarkuse paraadil moderaatorina osaleda. Järgnev jutt põhineb väitlejate esitatud kirjalikel teesidel, kuhu lisan mõne sõna elava väitluse kirjeldamiseks.

Miks teadmised ei määra inimeste käitumist?
Biogeofüüsik, akadeemik Juhan Ross:
Inimese käitumise ühiskonnas määravad tähtsuse järjekorras: (1) iseloom (päritav molekulaargeneetiline informatsioon), (2) hirm füüsilise ja psüühilise vägivalla ees, (3) kasvatus, mille eesmärgiks on õpetada inimest kohanema ja (4) haridus ehk õpitud teadmiste, oskuste ja vilumuste kogum. Inimese üha suurenev teadmiste hulk pole võimeline muutma inimese põhiolemust ega käitumist.
Filosoof Mart Raukas:
Inimese tegutsemise parimal võimalikul viisil määravad eelkõige ühiskonnas aktualiseeritud väärtused, mitte teadmine, et asjaolud on nii või teisiti.

Abstraktsel pinnal oli väitlejate vastandumine ka publikule üsna selge. Pisut konkreetsem küsimus, kas lennukitüüri haaranud moslemid kihutasid Ameerika sümbolite suunas rohkem geenide või pigem kasvatuse tõttu, ajas aga akadeemilise loogika rappa ning vastuse asemel mööndi inimkäitumise põhjuste keerukust.

Euroopa Liidu mõte

Euromärter Igor Gräzin (Reformierakond):
Eesti majanduslik ja poliitiline süsteem on andnud meile enneolematult kiire kasvu ja stabiilsuse. Miks peaks muutma tõhusalt toimivat süsteemi? Algselt vaid tagasihoidlikke poliitilisi ambitsioone omanud EL on kujunenud tänaseks superbürokraatlikuks, korruptiivseks ja ebaefektiivseks süsteemiks.
Soome kodanik Iivi Masso (parteitu):
Üksikutel riikidel on üha raskem kaitsta loodust ja kodanikke korporatsioonide kasumiahnuse eest. EL on üks riigipiire ületav poliitiline kanal, mille kaudu saab demokraatlik kodanikeühiskond rahamaailma survele vastu seista ning toetada sotsiaalselt ja majanduslikult kestvat arengut. Võõrkapitalile on Eesti avatud juba praegu. EL liikmeks olemine tagab, et liidu inimõigus- ja keskkonnanormid käivad ka Eesti kodanike kohta. See takistab maa muutumist rikkamate prügiõueks või tööjõulaoks.

Väitlejad oli päris üht meelt, et mäda on nii Tallinna kui Brüsseli valitsus. Pisut erinevale seisukohale jäädi aga küsimuses, kumb on eestimaalastele vähem kahjulik. Masso valiks kohe Brüsseli. Kohalike korruptantide võimu jätkumise veendunud pooldaja Gräzingi esitles aga lõpuks kava, kuidas Brüsselilt Eestile paremaid liitumistingimusi välja kaubelda.

Kas majandusõitseng ja keskkonnasäästlik areng sobivad kokku?

Kutseline roheline Toomas Trapido:
Kasv üksi ei vii kunagi heaolule, vaid varem või hiljem heaolu vähenemiseni. Maakera on looduslik kapital, mille intressidest inimkond peaks elama, aga selle asemel süüakse järjest suurema kiirusega kapitali ennast.
Majanduskasvu ideloogia toimib ainult kahel juhul - kas kasvab tarbijaskond ehk Maa rahvastik või kasvab isikute tarbimisvõime. Mõlemal juhul tekib majanduskasv looduse lisaekspluateerimisest. Järgnevad sada aastat näitavad, kas inimkond suudab hüljata kasvuideoloogia ja sobituda Maa ökosüsteemi. Maailmas tuleb seepärast üritada mõista mitte ainult rahaturge, vaid ka evolutsiooni, sipelgate elu ning tähtede sündi ja surma. Mõistev areng on tee, mis viib edasi.

Kutseline tarbija Jüri Mõis:
Heaolu algab majandusest ja universaalne väärtuste mõõt on raha. Puhas loodus on üks heaolu komponente, mis ei moodusta vastandlikku paari majandusõitsenguga. Naljakas oleks ju küsida, mis on tähtsam, kas majandusõitseng või hea haridus, või hea toit või sotsiaalne kindlustunne. Üks on teise eelduseks, mida ka keskkonnaküsimuste puhul on hästi näha - vaesemates riikides on keskkonnaprobleeme rohkem.
Keskkonnaga pole riiklikul tasandil enam üldse mõtet tegeleda, inimkond on selle probleemi juba lahendanud. Keskkonnaseisund paraneb jõudsalt ja praegusel ning järgnevatel põlvkondadel on keskkonnasäästlik suhtumine juba vaat et veres.

Tallinnas pirnide panemisega tuntud Mõis ei vedanud alt ka Viljandi publikut (osooniauke ja happevihmu pole olemas, terror Amerikas ja mürgiviin Pärnus andsid paljudele inimestele tööd ja leiba). Undva sadama tõrjumise poolest kuulsal Trapidol ei jäänud muud üle kui kinkida Mõisale lõpetuseks foto Siberis poseeriva kolonistiga, pildi allkirjaks "Hozjain tundrõ".

Raha võim globaliseeruvas maailmas

Nooremapoolne rahamaailma esindaja Mihkel Õim (Hansa Aktivate Juhtimise AS):
Raha on eelmise ühiskonnakorraga seotud objektiivsetel põhjustel tänases Eesti kultuuripildis üle tähtsustatud.
Kroonieelik Rein Otsason (Krediidipank):
Demokraatlikus ühiskonnas piirab raha absoluutset võimu demokraatia, puuduliku demokraatiaga ühiskonnas võib raha võim hüpertrofeeruda.

Kapitalismi sümbolite rünnaku peale osteti USA-s tähelippe ja pakuti end rahvuskaarti. Kuidaks reageeriks eestlased, kui rünnataks Hansapanka? Rahamaailma esindajad lootsid päris üksmeelselt, et eestimaalased on solidaarsed panga ja mitte selle ründajaga. Raha on paksem kui vesi.

Kultuuri roll ühiskonnas

Noor kunstiteadlane Anders Härm:
Konsensust küsimuses, mis on kultuur, ühiskonnas pole. Kaasaegne kultuurimudel on pigem risoidne (sõnast risoom - niidistik, võrgustik) kui hierarhiline, ilma vastanduseta dominantkultuuri ja subkultuuride vahel. Rahvuskultuuril ja punkkultuuril vahet pole - Laulupidu on oma sotsiaalselt staatuselt rock'n'roll. Kumbki neist ei tohiks olla dominantpositsioonil.
Õitsvas eas kirjandusteadlane Rein Veidemann:
Kultuur on tekst, ühtne kudum, milles me kõik oleme osalised. Kultuur ongi ühiskonna mõte, meie Nokia. Ajalugu on tõestanud, et eesti kultuuri saab teha üksnes siin - Eestis. Ja sellele tekstiloomele tuleb peale maksta. Oleme ise oma kultuuri tellijad ja seeläbi iseenda (taas)loojad. Kuni elab kultuurkapital, on lootust ka Eesti kultuuril.
Härm jõudis arutlusega sinna, et laulupeod on ajast-arust (nii nagu rahvusriigidki) ja Viljandi pärimusmuusika festival on progressiivsem kultuurivorm. Veidemann avaldas seepeale kahtlust, et laulupidude kadumisega poleks enam kindel ka Viljandi festivali toimumine. Ühes jäid aga kultuurioponendid üsna ühte meelt: kihtideni, kes Eestis mürgiviina hukka lähevad, ei ulatu täna ega kardetavasti ka tulevikus enam hierarhiline ega risoidne kultuur.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)