Nädala juubilar URVE LÄÄNEMETS 65

Läänemets on haridusringkondades tuntud sõnaka esineja ja söaka otseütlejana. See viimane ei pruugi olla muidugi väga tervislik. Kuid viimati, kui Kesknädal tänase juubilariga kohtus, oli ta taas kord täis väge ja võitlusvaimu arutada meie igavesti reformitavat hariduselu ja muretseda kõigi Eesti laste tarkuse ja saatuse pärast.

Läänemets on lõpetanud statsionaarselt Tartu ülikooli inglise filoloogina 1970. aastal ja mittestatsionaarselt (ehk avatud ülikoolis, nagu nüüd öeldakse) saksa filoloogina 1979. aastal. Väitekiri pärineb 1989. aastast keeleõpikute hindamise teemal. Ta on asjatundlik tõlkija, valdab ka sünkroontõlget ning arvab, et igaühest ei saagi head tõlkijat, sest tõlkimine nõuab mitte ainult filoloogilisi, vaid ka laiemaid teadmisi ainese kohta, millest jutt käib.

Kui ajad vabamaks läksid, töötas ja tudeeris Läänemets Londoni ülikoolis (1994/1995), on olnud kaks korda haridusministri nõunik, töötanud nüüdseks hingusele läinud PTUI-s (Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituut) ja EHAs (Eesti Hariduse Arenduskeskus). Läänemetsast kirjutades ei ole võimalik jätta mainimata, et ta on kooliõppekavade koostaja, olnud ka Rahvusvahelise Õppekavade Assotsiatsiooni sekretär aastail 2001–2007.

Õpetajate Lehe veebis avaneb tema nimepäringu järel hoobilt 185 artiklit (loend alates 1. septembrist 2000), mida ta on kas ise kirjutanud või kus teda on tsiteeritud. Mõnelgi aastal on leht korraldanud diskussioone, kus Läänemets on osalenud ja kus sõnanooled on vastamisi lennanud üsna teravalt. Ta öeldakse olevat halastamatult aus, aga alati objektiivne. Eks eestlaste haridus ole ka sõnasõdu väärt! Ainult et kuidas need sõjad kunagi lõpevad ja kelle võiduga, jääb küsimuseks...

Seni viimane Urve Läänemetsa nime kandev kirjutis on reisikiri märtsist 2012, mil ta naasis Iirimaalt. Ta alustab oma tähelepanekuid meilgi sel kevadel valusalt tõusnud teemaga – õpetajate palkadest:

„Õpetajate registrit haldab ja kvalifikatsioone tunnustab uus asutus nimega Teaching Council. Masu ajal on esimest aastat töötava õpetaja aastapalka vähendatud: ta saab 27 000 eurot senise 30 000 asemel. Ametijärke on 25 ja kogenud õpetaja võib jõuda 60 000-eurose aastapalgani (2008. a oli selleks numbriks 63 361 eurot). Nii on mõistetav, miks õpetajaks on raske saada. Kandidaadid tulevad 25% parimate keskkoolilõpetajate hulgast. Iirimaa hariduspoliitika prioriteet on kvaliteetne rahvaharidus...“

Paneb mõtlema, miks Iirimaa suudab ja meie mitte. Miks teised riigid suudavad oma arste ja õpetajaid kodus hoida, kuid eestlased ei suuda. Mis meil viga on?

Läänemets muutub tusaseks ka paljukiidetud „Noored kooli!“ projekti peale. Ta küsib: kui sa oled lapsevanem ja tahad oma lapsele head haridust, siis kuidas sulle meeldib, kui kooli tuleb tööle „alles 3aastane bakalaureus“ ja isegi mitte selles ainevallas, mida ta õpetama hakkab? Ta pole ju veel õpetaja! Arsti juurde minnes eeldame ju, et meid ravib väljaõppinud meedik. On teada, et 10 noorest jääb kooli vaevalt 4. Pärast 2aastase lepingu lõppu minnakse sagedamini minema.

Läänemets toob näiteks EBSi majanduse lõpetanu, kes läheb kooli õpetama inglise keelt. „Siin on tohutu vastutus!“ hoiatab haridusspetsialist. Temast õhkub sümpaatset maksimalismi.

Nii või teisiti, haridusteema viib alati poliitika juurde, kuigi inimesed ei saa seostest alati aru. Kas me üldse tahame enam, et meie rahvas oleks tark? Või tahame, et ta oleks kuulekas?

Läänemets toob näite oma praktikast seoses lõputu vene-eesti õppekeele teema veeretamisega.

„Eestis on 22 aastat püütud eesti keelt põhiliselt keelekümblusega õpetada. Tasuks juba aru saada, et see on vaid üks võimalikke meetodeid, mis pealegi väga erinevate keelkondade keeltega (nagu eesti ja vene keel) ei tööta. Võiks lugu pidada ka teistest keeleõppe meetoditest, sest õppijadki on erinevad. Tänavu sai üks Nõmme Gümnaasiumis õppinud vene poiss eesti keele riigieksami eest 58 punkti. Samas osa eesti lapsi sai palju vähem.“ Läänemets jätab järelduse õhku, küsides: miks elame ainult mustvalges maailmas?

Ta kinnitab, et Eestis on kirjutatud üle 50 strateegia, pooled neist haridusega seotud, aga ikka ei oska me ette näha, kuhu tahame teatud aja jooksul jõuda. Samuti ei leia temalt armu meie igikestev haridusreform, mis ei tähenda muud, kui et „rapsime ühest äärmusest teise“. „Nagu marionetid,“ toob ta kujundi. „Soomlased veavad oma rahvaharidust juba 35 aastat ühes suunas, olenemata vahetuvatest valitsustest. Nad hakkasid kohe pärast sõda peale koolitoidust – aga meie vaidleme veel praegu selle vajaduse või mittevajaduse üle,“ läheb Läänemets talle omasel viisil emotsionaalseks.

Ta on kurb selle üle, et Eesti ei oska kasutada ei oma ajaloolist pärandit (mida Mati Hint on korduvalt kutsunud targalt kasutama) ega ka oma vähest inimressurssi.

„Miks meil on brigaadikindral vallavolikogu esimees? Millega tegeleb meil praegu Mai Murdmaa? Igatahes mitte ballettmeistrite koolitusega – kuid võiks, sest ta oskab järelkasvu eest hoolitseda.“

„Arvatakse, et ainus ressurss on raha. Aga ei ole. On kolm ressurssi – aeg, raha ja kompetents.“ Nende tasakaalu viimisest Läänemetsa arvates piisaks, et eesti elu tasakaalu viia. „Mis siis, kui olengi naiivne. Ikka usun, et ratsionaalne ja professionaalne mõtlemine jõuab ka Eesti asjade, sh hariduses kõrguvate murede lahendamiseni.“

Tema enda peres on kasvanud kaks tütart, kellest üks elab ja töötab Saksamaal, teine Tallinnas. Järeltulijate seas on neli lapselast. Nii on vanaema mõtted laste ja lastelaste, eestlaste hariduse ja laiemalt kogu meie väikse rahva tuleviku pärast selles peres pidevalt päevakorral.

Kesknädal õnnitleb oma head autorit.

Urmi Reinde

Jaga |