Indrek Tarandi kandideerimisest võidavad kõik

Äsja läks Riigikogu suvepuhkusele, jõudes veel vastu võtta kodualuse maamaksu ärakaotamise seaduse. Meie olime selle seaduse suhtes skeptilised. Muide, mitte ainult meie. Ka näiteks vana isamaaliitlane Jüri Adams kirjutas EPL-is väga õigesti, et maamaksu kaotamine lõikab läbi nabanööri omavalitsuse ja selle elanike vahel. Kahjuks ei kuulatud teda enam selles parteis pärast seda, kui Res Publica on Isamaa üle võimust võtnud ega arva vanadest isamaaliitlastest ega nende seisukohtadest enam midagi. Adamsil on aga kindlasti õigus - et just omavalitsuste ja eelkõige Tallinna iseseisvuse vastu oligi see maksukaotus mõeldud.

Tallinn viis seepeale lihtsalt läbi hädatapmise (hädamanöövri): maamaks elamutele kadus ning ärimaadele tõusis kohe. Me olime juba ükskord sunnitud pealt vaatama, kuidas valitsus oma pealinna õõnestamiseks kaotas terves Eestis müügimaksu. Enam me ei jäänud lihtsalt ootama, kui Eesti suurimalt omavalitsuselt röövitakse ka maamaks. Tallinna eelarve on erinevalt riigist tasakaalus nii täna kui ka homme, ja me ei saanud enesele lubada, et see kunstlikult tasakaalust välja viiakse.

Aga loomulikult võitlesime Riigikogus viimase võimaluseni, et korrusmajade elanikud ei peaks kinni maksma suuremate kruntide omanike maamaksu. Muidugi võiks president Ilves põhiseadusele mittevastava seaduse ka Riigikogule tagasi saata, kuid, ausalt öelda, ma ei usu, et ta seda teeb - ta ei söanda rikkuda enda tagasivalimise diili koalitsiooniparteidega.

Keskerakonna siseelust

Meie vastased tahavad, õigemini, tänase seisuga võib öelda juba minevikus - tahtsid sundida Keskerakonda tegelema ainult siseküsimuste lahkamisega. Mis seal ikka keerutada, loodeti ju niiviisi terve suvi mööda saata Savisaare grillimisega oma partei mahlas. Esimene eesmärk oli eemaldada Keskerakond muust poliitilisest debatist. Et valitsus saaks rahus Eestit hävitavat kurssi ellu viia. Keskpikk eesmärk oli Keskerakond päriselt areenilt kõrvaldada. Järgnenuks Keskerakonna valijate marginaliseerimine.

Kogu poliittehnoloogilise aktsiooni taga oli Rahvaliidu hävitamise õppetund. Mis kahjuks õnnestus manipuleeritava meedia ja kohtukulli abiga ning mõningate kodukasvanud karjeristide toel liigagi hästi.

Nõiaprotsessidesse sattunud Villu Reiljan tegi vea, kui seadis enda asemele erakonna ette liiga kogenematud juhid. Karel Rüütli & Co ei pidanud välissurvele ja ahvatlustele kuigi kaua vastu, ning nii see erakond pärast Reiljanit noorte poiste kätega lammutatigi. Enam pole isegi väga oluline, kes sai sealt suurema tüki - rahvaliitlasi jagus kõikidele Riigikogu erakondadele.

Meile on oluline, et Keskerakonnaga on üritatud teha sedasama. Ja võite olla kindlad, et need katsed jätkuvad. Kuid on selge, et selleks korraks on meie vastaste rünnakuhoog segi paisatud. Viimastel päevadel on Reformierakonna peaideoloog Rain Rosimannus „Glorias" koos oma nõuandjatega joonud ära lõputul hulgal punast veini, et mehi taas üles rivistada, aga seni tulemusteta.

Presidendivalimistest

Meie käik ei olnud üllatuskäik. Indrek Tarand rääkis mullu detsembris täiesti avalikult presidendiks kandideerimisest, näiteks roheliste valimiskonverentsil esinedes. Seda ei tahetud märgata. Pärast Riigikogu valimisi unustati see sootuks, kui kolm erakonda kuulutasid, et nende kandidaadiks on Ilves. Ansip ja Lauristin ja Herkel seletasid halva mängu juurde vilava pilguga, et demokraatia käivat küll ka ühe kandidaadiga.

Reformierakonna staap oli juba enesele puhkused broneerinud ning oldi täiesti kindlad, et augustis jääb üle ainult Ilves presidendiks vormistada. IRL ja sotsidki olid valdavalt leppinud teadmisega, et teist kandidaati pole. Ja oh seda sagimist, kui sel esmaspäeval ilmus Keskerakond välja Tarandiga.

Gräzin, just nimelt seesama Ringhäälingunõukogu liige Igor Gräzin, kuulutas teisipäeval „Aktuaalses kaameras", et presidendikandidaat Indrek Tarand (tsiteerin) „...on eikeegi". Samal õhtul TV3 uudistes leidis Gräzin, et Tarand siiski on keegi, nimelt ta olevat „kommunist"... Reformistaabis valitses paanika. Esimene panus tehti ignoreerimisele. Postimees kaotas mõneks päevaks sel teemal täielikult kõnevõime. Ei juhtkirja, repliiki ega kommentaari. Mis on arusaadav. Arusaamatuks jäi, miks olid sama ehmunud ilmega ka mõned keskerakondlased meie hulgast.

Kolmapäeva õhtul võttis lõpuks Delfis sõna Andrus Ansip, kuulutades, et KÕIK reformierakondlased toetavad Ilvest ja pikemalt ei taha ta Tarandi teemal rääkida. Ilmselt on võimupartei staapigi jõudnud kõhklused kohtadelt, ning seepärast pidi esimees ütlema, kuidas on õige.

Esimesena toibus Ilves ise, kes tervitas Tarandi kandideerimist. Ilvese eel SDE esimeheks olnud Europarlamendi saadik Ivari Padar pidas seda Tarandi tõsiseks sammuks, ka Urve Palo esines tasakaalukalt. Ja kui Ilvese õukondlane Juku-Kalle Raid, Riigikogu liige, esindas IRL-i paanikaosakonda, siis Tõnis Lukas andis juba oluliselt tasakaalukamaid kommentaare.

Tarand kui mitteparteiline alternatiiv

Muide, vist küll esimene parteisse mittekuuluv riigipea kandidaat kogu iseseisva Eesti ajaloo vältel enne ja pärast Lennart Merit.

Kui Ilvese eelmisel ametissevalimisel oli üheks argumendiks tema tugev tulemus Europarlamendi valimistel, siis Tarandil on see tulemus veelgi tugevam. Ta oli valitud Eesti Kongressi liikmeks. 2002. aastal oli Indrek Tarand ka sotsiaaldemokraatide (toonaste Mõõdukate) Tallinna linnapeakandidaat. Kuid läbilöögiks olid muidugi eurovalimised üle 100 000 häälega. Üksi sai Tarand ligi samapalju kui erakondade kategoorias võitnud Keskerakond. Ja ligi 30 000 häält rohkem, kui Ilvesel 5 aastat varem.

Tarand oleks ühiskonnaellu tagasipöördumise sillaks võimuparteide ja mõnikord ka meie ning sotside poliitikast heitunud rahvaosale. Seejuures kartmata, et Tarandil puuduks side erakondadega. Ta perekondlik taust ning ametniku- ja poliitikukarjäär on loonud tema ja erakondade vahele piisava sideme. Tarand ei pea kandideerimisel poliitiliselt ümber kehastuma kellekski teiseks. Ei pea ennast maha salgama. Ta läheb võitlusse, ja ma usun, et võidab sellena, kellena teame teda meie, teavad teised erakonnad ja teab terve Eesti.

Tarand on sündinud ja kasvanud Eestis. Te kõik teate tema isa, ema, onu, venda, isegi vanaema. Tal on esimene abikaasa, kolm last.

Eelmisel korral, kui Keskerakond toetas Arnold Rüütlit, oli poliitbroilerite üks temavastane argument, et Rüütel on liiga vana. Kuigi Rüütli tervis on heas korras tänaseni, mida pole saanud kahjuks alati öelda temast noorema Ilvese kohta.

Nüüd me seame üles Ilvesest noorema mehe, kes peaks oma esimest juubelit alles riigipea ametisse saanuna.

Ja juba me kuulemegi poliittehnoloogide poolt erakondlastele ette antud jutupunkte, kuidas Tarand olevat liiga noor, nagu kuulutas reformierakondlane Rait Maruste Delfile; tema õige aeg näikse tulevat kunagi siis, kui Ilves on oma teise aja ja Kallas vähemalt esimese aja Kadriorus ära istunud... Et siis saaks keegi jälle öelda, et muidu hea mees, aga .... selleks tööks juba liiga vana, saate isegi aru.

Juba on hakatud rääkima, isegi süüdistaval toonil (Sulev Valner, EPL), et Keskerakond tahab hääli Ilvese tagant üle lüüa. Ja et justkui ausam olnuks Keskerakonnal esitada Keskerakonda kuuluv kandidaat.

Ma ei pea siin sellist jama pikemalt kommenteerima. Ei esitanud Reformierakond ega IRL nende oma parteidesse kuuluvat kandidaati, kuigi tahtjaid neil ju jagus. Ütlen veelkord, et praeguses seisus ei vastandu Keskerakonna esitatav kandidaat Ilvesele, vaid Ilvesel endal tuleb hakata rahvale seletama, mis tunne on tal parteide tagatubades kokku lepitud kandidaadina minna kandideerima parteitu rahvalemmikuga.

Tarandi poliitilises minevikus on vähemalt üks probleem

See on kuus aastat tagasi tema seljas olnud särk natsilembese kirjaga „Kommarid ahju!". Tarand peab sellele probleemile vastuse leidma. Loodan, et ta saab aru ja kahetseb seda episoodi. Sest nii nagu meie kõik oleme rõõmsad Eesti vabanemise üle kommunismist 20 aastat tagasi, ei lepi vähemalt Keskerakond ka 70 aasta taguse natsiretoorikaga. Mäletame Balti ketti, kus sirp ja vasar ning haakrist olid üheskoos vihatuimad märgid. Meie eitav suhtumine totalitaarsetesse režiimidesse ja nende retoorikasse pole muutunud.

Muide, ma pean ütlema, KE juhatuses ei tulnud Tarandi presidendikandidaadiks esitamise otsus kergelt. Aga ka SDE vaimne ema Marju Lauristin on möönnud, et Ilves pole suutnud end tõestada paljudele arvamusliidritele, poliitikutele ja ühiskonnale. Ja ka IRL polnud Ilvest oma volikogul toetades sugugi üksmeelne. Keskerakond on demokraatlik erakond, kus võib olla ka Tarandi vastu ja Ilvese poolt. Me pole Reformierakond, kus juht teab ja kinnitab kõigile, et Ilvese taga on nende erakond 100-protsendiliselt.

Ja ikkagi arvan, et Tarand on Ilvesest parem

Tarand on parteitu, kuid Euroopa Parlamendis kuulub ta Roheliste/Euroopa Vabaliidu fraktsiooni, mille tegevuse põhisuunad sobivad kokku ka Keskerakonna põhimõtetega. Loetlen vaid mõne selle fraktsiooni poliitilise eesmärgi:

solidaarsus ja inimõiguste tagamine kõigile, sh EL-i mitte kuuluvatest maadest pärit inimestele;

ühesuguste õiguste ja võimaluste ning ka kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse tagamine;

poliitilises otsustusprotsessis ja tööturul naistele võrdsuse tagamine;

välispoliitika, mis eelistab probleemide rahumeelset lahendamist, mitte sõjalise jõu kasutamist.

Tarand peab Eesti põletavaimaks probleemiks, nagu meiegi, tööealiste inimeste massilist väljarännet.

Tarand oskab ja kasutab suhtlemisel kõiki suuremaid kohalikke keeli. Ta on võimeline suhtlema ka Eestis elavate mittekodanike ja teiste riikide kodanikega vahetult neile arusaadavas keeles. Sest ta on ka nende riigipea.

Tarand on kinnitanud meile, et ta ei pea õigeks kuulutada enne valimisi, keda riigipea valitsusse lubab ja keda mitte. Eriti vajalik on see kontekstis, kus Ilves isegi IRL-i volikogus esinedes samastas end kõikide teiste Riigikogu erakondadega peale Keskerakonna.

Meie käest küsitakse ikka, et mida keegi sellest võidab või kaotab? Kusjuures praegu on tõepoolest selline ebatavaline seis, kus Tarandi kandideerimisest võidavad kõik. Ilves saab debati, mida ta vähemalt sõnades on soovinud.  Tarand tõuseb jälle esiplaanile. Keskerakond on juba näidanud, et presidendivalimistel ei saa meid ignoreerida. Et ilma meieta ei saada hakkama!

Tarand saab Riigikogus (ja kui seal ei osutu valituks, siis valijameeste kogus) hääli ka koalitsioonist, eelkõige IRL-ist. Aga ka opositsioonist lisaks Keskerakonnale sotsiaaldemokraatide seast, kus Tarandit võivad toetada eelkõige endised rahvaliitlased ja ekskeskerakondlased, kuid miks mitte ka põlissotsid.

Presidendivahetus tooks kaasa paradigma muutuse

See oleks tõesti uus algus Eesti poliitikas. Loodetavasti pööraks Eestis sündinud ja kasvanud riigipea riigi taas näoga oma rahva poole. Uus riigipea võiks ületada liiga laiaks kärisenud lõhe erakondade ja rahva vahel.

Ja ma tõesti loodan, et just valimiskogust hakkab lahenema ka vastasseis omavalitsuste ja valitsuse vahel. Riigikogus presidenti tehes poleks selleks lootustki.

Keskerakond ei saa ega tahagi Tarandile ette kirjutada konkreetseid samme tegevuseks presidendina. Aga ma tunnistan, et mulle väga imponeeris Läti uue presidendi Berzinši esimene pöördumine rahva poole, milles ta vabandas kõigi ees, kes on olnud viimastel aastatel sunnitud Lätist majanduslikel põhjustel lahkuma. See on vähim, mida ka Eesti uus riigipea praegu teha saaks.

Väljarännu põhjuste kõrvaldamine peab olema ka Eesti uue presidendi peateema kogu järgmise viie aasta jooksul. President peab hoidma riiki kursil, mis jätaks inimestele võimaluse oma kodumaal väärikalt toime tulla. Kui ta seda ei suuda, siis ei päästa meie rahvast hääbumisest ka valitsuse mis tahes vanemahüvitised ega presidendi üksikute talentide tagasimeelitamine.

Eestlased hääletavad jalgadega nii Eesti erinevate omavalitsuste vahel liikudes (tullakse valdavalt keskerakondlikku Tallinnasse) kui ka riigist üldse lahkudes (valdavalt siirdutakse astmelise tulumaksuga riikidesse). Kestvalt negatiivne rändesaldo on halastamatu, aga õiglane hinnang terve Eesti riigi poliitikale - meie riik pole tulnud toime. Kusjuures me ei tunnista seda iseendalegi, kuuldes järjest juttu Euroopa parimast makromajanduslikust tasakaalust. Kaua võib!?

Edgar Savisaare kõne Keskerakonna volikogus 18. juunil 2011

Jaga |