Ajakirjandusvabadus – illusioon või reaalsus tänases Eestis

1. mail leidsin meediast väite, et Pariisis asuva peakorteriga rahvusvaheline organisatsioon demonstreerib järjekordselt oma informeerimatust. Väidetavalt see organisatsioon koostavat oma reitingu riigi enda ajakirjanike, ühiskonnategelaste ja sotsioloogide küsitluste põhjal ja arvestavat ka ajakirjanike ahistamise juhtumeid võimude poolt või selliste juhtumite puudumist, eelkõige oma ametiülesandeid täitvate ajakirjanike tapmisi ja tapmiskatseid.

Niisiis, ajakirjandusvabadusest arusaamine võib olla väga erinev. Kelle jaoks on see ajakirjanike füüsiline tervis (Eestis vist isegi liigagi hästi tagatud!) või vaimne tervis, sealhulgas ausus ja võimalus olla tõesti „kodanike kindlustuspoliis“. Piirideta Reporterite hinnang seega ei puuduta üldse ajakirjanduse reaalset olukorda riigis, sealhulgas Eestis. Seda saab hinnata vaid sõltumatu ajakirjandus ise, sealhulgas eelkõige alternatiivajakirjandus, mis Eestis on paraku stigmatiseeritud (märgistatud ehk lollakaks tembeldatud), sõimatud Kremli-meelseks või lausa riigivaenulikuks.

Peavoolumeedia – mõiste, mida hakkasime oma saates „Meedia keskpunkt“ viis aastat tagasi aktiivsemalt kasutama, on nüüd üsna laialt levinud sealsamas mainstream-meedias endas. Pikemalt ei tahaks peatuda selle mõiste päritolul, mille tõi ühiskondlikku diskussiooni eelkõige tänaseks 88-aastane USA filosoof Noam Chomsky. Lühidalt siinkohal sedavõrd, et tema meelest meediakanalid piiravad ja manipuleerivad diskussiooni, et olla kasulik suurfirmadele ja valitsusele. Demokraatia ei teostu ebavõrdses ühiskonnas, kus meediavahendid on majanduslike võimuhierarhiate omanduses, tõdeb ta. Tema meelest on totalitaarsete riikide tsensuur üsna võimetu, võrreldes nn vabade riikide meedia enesetsensuuriga. (Kas ei meenuta see nii tunnuslikult ka Eesti ajakirjanduse reaalsust!?).

Lätete juurde

Alustame Eesti Põhiseadusest: „§ 45. Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides.Tsensuuri ei ole.“

Nii on öeldud Põhiseaduses, kuid pole olemas lisaks sellele üldsõnalisele deklaratsioonile ühtki seadust, mis kaitseks indiviidi oma ideede, arvamuste jne. levitamise eest ajakirjanduses (mis see tänasel päeval üldse on?). Pigem ahistatakse vaba arvamusavaldust internetis, seda nii toimetuste kommentaariumides kui ka sotsiaalmeedias (näiteks Facebook). Kunagi, sealhulgas minu kui toonase kultuuriministri asetäitja poolt, mitmel korral esitatud ajakirjandusvabaduse seaduse eelnõud kukutati juba eos läbi. Ometi teame, et näiteks Põhjamaades on sellised seadused kehtinud väga pikka aega, muidugi ajas muutudes ja täienedes.

Kui lugeda veel Põhiseadust, siis näeme, et sama tugevalt või isegi kõvemini on Eestis kaitstud (era)omand. See tähendab, et erameedias on omandiõigus kahtlemata kaitstud mitmete seadustega märksa tugevamalt kui inimeste, sealhulgas seal töötavate ajakirjanike vabadus oma arvamusi ja seisukohti väljendada. Selle kohta on ka Eesti Vabariigi uue iseseisvuse ajal olnud palju näiteid, sealhulgas viimaselgi ajal mitmes meediamajas. Loomulikult on see seotud meedia omanike ja aktsionäride sooviga saavutada oma toodanguga võimalikult suurt kõlapinda – loetavust, kuulatavust, vaadatavust, klikke –, et selle arvel müüa kuulutusi (reklaami). Sellest võib veel kuidagi aru saada, ehkki ei maksaks sel puhul vastu rinda taguda ja kinnitada, et „meie firmas valitseb täielik sõna- ja arvamusvabadus“. See on ju bluff!

Kas avalik või siiski varjatult võimualdis?

Keerulisem lugu on avalik-õigusliku ehk Eesti oludes suuresti riikliku meediaga (kuidas ikka rünnati ERR-i nõukogu esimeest Rein Veidemanni, kui ta julges jääda arvamusliidriks, mitte olla mõttetu kruvike riigivõimu aparaadis!?). Selle tarvis on kehtestatud eraldi seadused – ringhäälinguseadus ja Rahvusringhäälingu seadus. Need võiksid kaitsta iga toimetajat, autorit, korrespondenti ja reporterit olema täiesti vaba oma arvamuste avaldamises, kui need ei lähe vastuollu muude seadustega. Paraku avalikus meediaski pole reaalse sõna- ja arvamusvabaduse tagamisest ega vastavaist mehhanismidest midagi lugeda. Ikka juhatus, nõukogu ja vägagi läbipaistvalt ka riigivõim otsustavad, mida tohib öelda ja mida on parem mitte öelda. Enesetsensuur kehtib sealgi. Iseasi, kas uudisteankur peaks väljendama oma maailmavaadet ja ebaprofessionaalsust agressiivsel moel, nagu juhtus see AK otse-eetris.

Ent kuidas siiski kindlustada arvamusvabadust, kui see läheb vastuollu selles meediakanalis omaks võetud, sageli obligatoorsete seisukohtadega sise- ja välispoliitikas, arusaamadega demokraatiast, kui üksnes poliitilise võimuga seotud parameetritest, samuti mingite pidevalt muutuvate trendidega (sooneutraalsus, kvoodi-immigratsiooni õigustamine, Venemaa-vastasus, Euroopa Liidu ülimuslikkus jne.), mida ilmselgelt toimetuslike vahenditega, sageli ka otseselt juhtkonna poolt peale surutakse? Isiklikul kogemusel – sageli märkamatult, kasutades kaudseid vahendeid, kõrvaldades teatud saadetest, sundides tegema teistsuguseid saateid või ajalehtedes siirduma poliitika-lehekülgedelt kultuuriveergudele jne. Minu ERR-ist sunnitud lahkumise otseseks põhjuseks oli näiteks see, et andsin Pealinna lehele positiivse intervjuu Tallinna TV kohta. Toonane juhatuse esimees ei varjanud seda minemaajamise põhjendusena.

Kas ajakirjanik jääb sellises olukorras vabaks ja sõltumatuks sellest survest või võtab ta omaks üha kasvava enesetsensuuri, et säilitada oma senine positsioon selles asutuses ja võimalus seal ka edaspidi karjääri teha, või lepib ta võimalusega, et temast vabanetakse erinevail ettekäändeil, kui ta ei loobu oma senisest temaatikast, saadetest, rollist? Kõigile meile tuttav situatsioon isiklikust suhtest tänase Eesti meediaga. Ja  tundmatu mitte tänagi.

MART UMMELAS,

vabakutseline ajakirjanik

[pildiallkiri]   Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) nõukogu värske esimees Rein Veidemann kritiseeris hiljuti mõningaid uudisteankruid nende ründava stiili pärast. Veidemann julges jääda arvamusliidriks, soovimata olla mõttetu kruvike riigivõimuaparaadis. Foto Scanpix.

Jaga |