Nädala juubilar KESKNÄDAL 15

See tegi valvsaks! Polnud ju mul Keskerakonna esimehest mingit tähtsat lehematerjali parajasti käsil. Hetk vaikust, ja kuulsin konkreetseid, asjalikke sõnu, mis muutsid põhjalikult minu isikliku elu, kuid jätsid jälje ka terve Eesti ajakirjanduse ajalukku. „Tule siia, hakkame oma ajalehte tegema,“ ütles Savisaar lühidalt ja määras kohtumisaja.

Tühjas toas, kus seisis laual vaid üks päris tavaline arvuti, saime koos Urmi Reindega 18. augustiks esimese lehe valmis. Kui hiljem ka Allan Alaküla meie seltskonda kutsusin, iseloomustasin talle uut ajalehte kui poliitilist tabloidi. Panime väljaandele motoks „Loe ja mõtle“.

Lugejaskonnaks kujuneski keskmiselt rohkem poliitika üle arutlev ja riigi asjades kaasa mõtlev eestlane. Teise lehekülje alla impressumisse sai kohe pandud kirja read, et lugude autorite arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohtadega. Teist sellist avameelset ja kõigile avatud meediaväljaannet ma Eestis ei tea. Kesknädalast sai esimene ja jälle ainuke valitsuserakondade tegevust opositsiooni seisukohalt analüüsiv väljaanne.

Meid ignoreeriti esimesest numbrist peale. Ükski leviagentuur meid ei tahtnud, jaemüüki meid ei võetud. Raadiojaamade ajakirjanduse ülevaateis meist ei räägitud. „See pole ajakirjandus,“ kordasid peavoolumeedia juhid. Kuid kohe algusest peale hakkasid Kesknädalat tellima USA saatkond, Saksamaa saatkond, KAPO, Maksuamet, Riigikontroll. Avalikult oli Kesknädala lugemine tabu, nagu ka keskerakondliku maailmavaate kiitmine. Kui keegi juhtuski meie lehte tsiteerima, siis lisas ta tingimata, et Kesknädal sattus tema kätte juhuslikult, tuttavate kaudu...

Tänasel sünnipäeval võime öelda, et lapsest on tubli poiss kasvanud. Ikka on ta andnud vaba sõnaõiguse kõigile, kes seda soovinud. Astunud välja õigluse eest ja nõrgemate kaitseks. Ka praegu nõuab ta keskmisele eestlasele paremat palka ja kõrgemat pensioni. Ikka muretseb ta väikese rahva tuleviku pärast. Ehk ükskord saame sellise Eesti, kus kõigil oleks hea elada? Kas lehe 30. sünnipäevaks võiks see juhtuda?

HEIMAR LENK, Kesknädala esimene peatoimetaja

Oli 2010. aasta oktoobrikuu. Väljas olid võimust võtmas juba üsna jahedad sügisilmad. Olles värskelt asunud Eesti suurima erakonna pressisekretäri ametikohale, tuli juba palju telefonikõnesid vastu võtta. See üks kõne on väga hästi meeles. „Tere Taaaaaaaavi! Urmi siin! Kas sa ei arva, et võiksid nüüd Kesknädalale ühe juhtkirja kirjutada?“

Loomulikult ma võisin! Olin ju selle ajalehega juba varasemalt tuttav ning ülikoolis loenguski oli Kesknädalast räägitud. Isegi paar minu väiksemat kaastööd oli Kesknädalas varem avaldatud. Nii ilmuski 2010. aasta 27. oktoobri Kesknädalas juhtkiri „Erakonna pressiesindaja – mis loom see on?“.

Vist sellest telefonikõnest alates saigi alguse minu igati meeldiv koostöö Kesknädala kollektiiviga. Küll on vaja olnud täpsustada nimesid ja kuupäevi, vahetada fotosid ja fakte, teha pressiteadete põhjal uudislugusid ja veel sadat muud asja. Ning aeg-ajalt olen harjunud kirjutama Kesknädalasse lisaks poliitikas toimuvale ka mõnest huvitavast raamatust, teatritükist või reisimuljest. Sest ega lugejad ainult poliitikast ka mõelda ei jaksa.

Üks keskmine Kesknädala lugeja on kindlasti poliitikafänn ja poliitikaelu sündmustega päris hästi kursis. Ta tahab kuulda neid arvamusi ja mõttekäike, mis pahatihti teiste väljaannete veergudel avaldamist ei leia. Kindlasti arutleb ta iga artikli mõttes läbi ja mõnikord haarab ka pliiatsi või klaviatuuri, et oma seisukoht välja öelda. Ja teinekord on mõni keskmine Kesknädala lugeja mõne artikli autori peale suisa pahane ja toimetuse peale solvunud, sest artikli sisu ei ühti sugugi keskerakondliku maailmavaatega. Aga selles ongi Kesknädala väärtus.

Ja Kesknädalat loetakse! Loetakse suure huviga nii Keskerakonna pooldajate kui ka vastaste seas. Tean paljusid inimesi, kes tellivad Kesknädalat juba vanast harjumusest. Tean neid, kes laenavad läbiloetud lehte naabritele ja sugulastelegi. Tean neid, kes lehe alles viimastel aastatel on avastanud. Ja loodan kohata neid, kes alles saavad Kesknädala lugejateks. Ja muidugi loetakse Kesknädalat internetis! Ega see Kesknädala lugemine enam nii tabu pole midagi.

Mis puutub ajalehe koostamisse igal nädalal, siis toimetuses vaieldakse kõvasti. Vaieldakse ikka korralikult, et lugeja jaoks oleks leht võimalikult selge. Mis nädalasündmustest kirja panna ja mis välja jääb? Mis artikkel millisele leheküljele? Kes kirjutab juhtkirja? Keda noomida ja keda kiita? Ega see vaidlus lugejat väga ei huvita. Tema tahab, et iga jumala kolmapäev oleks värske Kesknädal postkastis. Väikeste mööndustega antakse suuremate pühade tõttu pisikesed puhkused andeks.

Kesknädalal on Eesti ajakirjanduses oma koht ja tema puudumisel oleks meedia tervikpilt kahtlemata palju vaesem. Just õigluse eest ja nõrgemate kaitseks välja astumine on selle ajalehe kohus. Ja on hädavajalik öelda tõde välja seal, kus mõni teine väljaanne seda ei saa või ei taha teha. Lugejad hindavad seda.

Palju õnne, Kesknädal, oled päris tubli olnud!

TAAVI PUKK, Keskerakonna pressisekretär

[fotoallkirjad]

KESKNÄDALA TÖÖTAJAID LÄBI AEGADE:

1. Endised Kesknädala peatoimetajad Heimar Lenk ja Allan Alaküla, müügijuht Asser Jaanimets ja kirjadetoimetaja Kersti Tuisk.

2. Endine keeletoimetaja Hilvi Bergmann-Viisitamm.

3. Hiiumaa mees, Küla-Karlana tuntud Jaanus Kõrv.

4. Kaks ajakirjanikku: kultuuri- ja huumoriinimene, tänaseks meie seast lahkunud Ralf R. Parve koos A. H. Tammsaarega.

5. Nüüd juba Montenegros edukat šokolaadikohvikut juhtiv Ivari Vee.

6. Kesknädala raudvara, keele- ja kirjadetoimetaja Tiit Maksim.

7. Kesknädala kooshoidja ja mootor, peatoimetaja Urmi Reinde.

8. Välispoliitikafänn ja uudistejuht Indrek Veiserik.

9. Endine levidirektor, tänane Abja vallavanem Peeter Rahnel.

10. Endine müügiesindaja Maimo-Lii Paloveer.

Jaga |