Kunagistest migrantidest

1948. a. läksin tööle ehitusjärgus  olevasse tehasesse, taskus 5. kategooria oskustöölise venekeelne adjustaat. Juhtkond ja peaspetsialistid olid töölisfakulteetides omandatud „kõrgharidusega“, osakonnajuhatajateks reserv- või eruohvitserid, direktoriks tšekistitaustaga idaeestlane. Nende teadmiste taset peegeldab peamehaanik, kes „leiutas“ perpetuum mobile, mille töö pidi põhinema samanimeliste magnetpooluste tõukumisel. Pooluste lähendamisel pidi tõukejõu kõrvaldama nende vahele suunatud ekraan. Kusagil sõjatehases valati selle jaoks erisulamist silindrilised magnetid.

Minu ülesandeks oli monstrum metallis vormistada. Tehnikaimet uurinud kõrge komisjoni liikmete päringule, millest see ekraan peab olema, vastas leidur: nemad peavad seda ise teadma!

Praegu enam ei teata ütlust „Ja – negram“`(venekeelne lühiväljend enda kirjaoskamatuse kohta), mida siiasaadetud spetside pereliikmete suust mõnigi kord võis kuulda. Esialgu peeti meidki kirjaoskamatuiks – puhkepausidel pandi kuulama poliitpropagandat, mida eesti juurtega komnoor ajalehest valju häälega veeris.

Suuremad spetsid suunati liidulise tähtsusega ettevõtetesse, mille ametlikuks nimeks oli „postkast nr. .......“. Kohalike huvidega oli neil aga vähe pistmist. Ilmekaks näiteks on nende „pärandatud“ tohutu reostus Sillamäel.

Tööstusobjektide ja töötajatele korterelamute ehitamiseks värvati ehitustöölisi, kelle oskused olid tihti kaheldavad. Riiklikule objektile värbamise leping oli Venemaa maaelanikul ainus võimalus kolhoosist vabaks pääseda. Kui küladesse värbajad ei sattunud, siis ajateenistusest vabanejaid piiras väeosas neid hulgim.

Põhilised oskustöölised vorbiti siinsetes tööstuskoolides. Kunagised kutsekeskkoolidki muudeti 2-aastase programmiga tööstuskoolideks. Meiegi laostatud talude noortel tuli oma 3–6-aastase haridusega minna tööstuskooli riiklikule ülalpidamisele ja võtta vastu oma tahtest sõltumata määratud töökoht. Tööstuskooli ühiselamule järgnes aastateks elu tehase ühiselamus.

Minu esimest töökohta ehitasid sõjavangid. Neist hamburglase Horst Dietrichiga suhtlesime igal võimalusel. Tema vabanemisega 1949. a. lõppes ka minu saksa keele aktiivne kasutamine.

Paljudel, kes töötasid väljaspool liidulist ettevõtlust, jäi oma korter ainult helesiniseks unistuseks. Tean 1956. a. TPI lõpetanud naistudengit, kes kogu õppimise ajal elas sellises ruumikitsikuses – tegi ööseks magamisaseme köögilaua alla.

Hilisem elujärje paranemine Eestis oli pigem kohalike nutikuse kui sisserändajate panuse tulemus.

Sisserändajad tõid hoopis kaasa mentaliteedi: kõik on kõigi oma, kõike võib meelevaldselt kasutada. Nii mõnigi autoomanik sai tehnilisel ülevaatusel läbi tänu Dvigateli halturtšikutele – neilt võis väljalasketoru jaoks saada kvaliteetsemat toru kui oli autotööstusel!

Sillamäe töötajaid premeeriti ohtralt VAZ-i toodangu ostulubadega. Need autod müüdi kohe turuhinnaga edasi – mõnigi tuttav laenas kokku vajaliku summa ja saigi uhiuue „Žiguli“ omanikuks. Tavakodanikul aga ei jätkunuks eluaastaid, kuni ametiühingu kaudu jagatava ostuloa järg temani jõuab.

Migrantidest teadlastegi tase oli väga erinev – kommunismifilosoofia kandidaadi teaduskraadiga akadeemik Gustav Naanist  kuni pagendatud tõsiteadlase Juri Lotmanini.

Nii et – mõtleme, keda me nüüd väljast kutsume oma elu arendama.

Einar Lepp

Jaga |