Veste: "Reform koogutab kärakatootjate ja kuldvasika ees"

RALF R. PARVE,      03. oktoober 2007


Üks igavene trall ja möll käib meil alkoholi ümber. Maikuus tegi Konjunktuuriinstituut uuringu, milles 57% küsitletuist leidis, et alkohol on liiga kättesaadav, ning 58% arvas, et öine alkoholi jaemüük tuleks keelustada.

Harju maavanem Värner Lootsmann andiski juba mai algul määruse, mille kohaselt pidi 1. juunist piiratama maakonnas alkoholimüüki – et napsi ei saaks osta õhtul kella 20-st hommikul kella 8-ni.

Kärakatootjate ulgumine ja hammastekiristamine

Silmapilk algas kärakatootjate ning -müüjate kaeblik halamine. A Le Coq andis teada, et niiviisi kaotab ta päevas miljon krooni. Maikuu viimasel päeval ahastas WineStore'i tegevjuht Tõnu Kraas: „Alkoholimüügikeeld on meile katastroof!" Kui selle ärilise sõpruskonna päevane käive olla 1 miljon krooni, siis maavanema „populistliku ja lühinägeliku" piirangu tagajärjel pidavat see veinitarnijatel langema 500 000 krooni.

Arvutame need „elajalikud" kahjud kroonidest ümber kaubaks. Pool miljonit krooni on umbes 5000 pudelit müümata jäänud sajakroonist veinipudelit. A Le Coqi õlut saab ühe miljon krooni eest 83 333 pudelit.

Kuhu me riik niiviisi kainena jõuab? Joomata jääks ju ainuüksi nendelt kahelt tootjalt 3500 liitrit veini ja ligi 42 000 liitrit õlut päevas. Mis see veel aastas kokku teeks – korrutagem need hirmsad arvud veel 365-ga! Taevake, üksnes ühelt veinikauplejalt ja õlletootjalt jääks nende endi kaudsel väitel eestimaalastele aastas ulatamata 1 277 500 pudelit veini ning 30 416 545 pudelit õltsi.

Aga kui palju raha jääb laekumata Remedial, Sakul, Livikol, Põltsamaal ning Prantsuse, Itaalia, Saksa, Tshiili ja Lõuna-Aafrika veini tarnijatel?

Võimalik on ka teine lähenemisviis. Et kärakatööstus lihtsalt blufib oma „kahjunumbritega", näidates laestvõetud arvude abil Eestit padujoodikluse maana?

Ansip kui lehm libedal jääl

Alkoholimüügipiirangute kohta puudub võimumeestel üldsegi igasugune seisukoht. Üpris toredamalt udutab regionaalminister Vallo Reimaa, kes Lootsmanni otsust ebaseaduslikuks nimetades väitis, et „alkoholipoliitika on riigi pädevuses", ent ühtlasi leidis, et maavanema asemel peavad otsuse tegema kohalikud omavalitsused. Harjumaa omavalitsused oma rõhuvas enamuses kiitsid alkoholipiirangud heaks ning tegidki vabariigi valitsusele ettepaneku muuta alkoholi jaemüügi regulatsiooni. Ja etskae – majandusminister Juhan Parts üritaski seda teha. Seejärel aga ilmusid lagedale reformistid Lang ja Ansip, kes leidsid, et nüüd olla rikutud omavalitsuste enesekorraldusõigust. Võta nüüd kinni, mis „bordell" see Eesti riik on!?

Antud näites: maavanem ei tohi valdadele korraldusi anda, omavalitsused teevad seejärel otsused ning pöörduvad palvega riigi poole kehtestada üle riigi ühetaoline kord, riik aga lükkab kõik otsustamised tagasi kohalike omavalitsuste kaela.

26. septembri TV3 uudistes keerutas Ansip nõndamoodi: „Vajadus üleriikliku korralduse järgi eksisteerib, kuid see ei ole mitte lihtne otsus, sest teisel kaalukausil on omavalitsuse demokraatia."

Keerutada see vend juba oskab. Kui õndsa näoga ta seletas, miks valitsus gaasitoru-uuringutest loobus, kuigi mõni päev ennem oli seadnud tõsise kahtluse alla Savisaare ja Lippmaa väited Vene–Saksa gaasijuhtme ohtlikkusest.

Valitsuse ja Ansipi kaerajaan käib edasi. Lisaks teatas veel Kaupmeeste Liit, et tahab üleriigilist alkoseadust. Sama nõudsid ka Saaremaa ärimehed Kuressaares, kes pidasid alkoholipiirangu kava jaburaks. Nemad arvasid, et kogu riigis peaks olema ühtlane alkoholipoliitika.

Juuni algul teatas Eesti Tööandjate Keskliit, et Lootsmanni algatus loovad ohtliku pretsedendi, sest sekkuvat turumajandusse. Toredad poisid! Mul on tahtmine oma äriga alustada. Kui nemad ei mõista, et piirangud on joomise vähendamiseks ja alaealiste eemalhoidmiseks sellest pahest, siis tahaksin mina ehk hakata alaealistele tulirelvi müüma. Katsuge mind keelata, sest siis kujuneks see jõhkraks turumajandusse sekkumiseks! Onju, härrased tööandjad?

Mõistagi ei taha valitsus mingit otsust teha ja loobib otsustamist kui kuuma kartulit ühest peost teise. Mida päev ja kuu edasi, seda enam saavad kärakatootjad ja -müüjad oma miljoneid teenida. Ja nemad on need, kes on alati sadulasse jäänud, sest nende taga on Suur Raha.

Raha kaalub seaduse üles

Ent miski jääb hinge vaevama. Kritiseerida on lihtne, aga püüa ka mingit asjalikku nõu anda.

Armsad kärakatootjad ja -müüjad! Eks ole ju teie meelepaha tingitud sellest, et alkoholipiirangutega jääte oma igapäevastest suurtest rahavoogudest ilma. Ent siinkohal võiks appi tulla teile armas valitsus.

Teen siinkohal ühe vihje. Kunagi müüdi N.Liidus kanget piiritusveini, mille ametlik nimi oli „Solntsedar" ja mida rahvasuus nimetati planguvärviks. See suutis kiiresti ruineerida ja tappa tuhandeid napsisõpru. Karskusliikumise tegelased nõudsid partei ja valitsuse sekkumist. Ja ennäe – see tappev vein läks ekspordiks USA-sse. Kui küsiti, kuidas see õnnestus, selgus mingist optimistlikust raportist, et „Solntsedari" ostsid kokku Dallase rassistid tapmaks sellega neegreid.

Kulla Eesti kärakamüüjad! Vaadake atlasest järele, kuhu saaks teie tulivett eksportida. Kas suudaksime Patagooniale, Timbuktule või Ketshubiaaniale oma miljonid liitrid sisse joota? Ja lähtuda Eesti Õlletootjate Liidu presidendi Cardo Remmeli unistusest, et mingite piirangutega ei diskrimineeritaks „eelkõige kultuurseid alkoholitarbijaid". Ja – nagu alati – ei mingeid süümepiinu! Peaasi, et raha tuleks! Nii Eesti Tööandjate Keskliidu lambukestele, Õlletootjate Liidu osalistele, Saare ärimeestele, WineStore'ile, A Le Coqile, Livikole, Remediale kui ka teatud erakondadele.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)