Närune väikeriik või väiklane näruriik

Meie oma Reformierakond hävitab respublikaanidest poistebändi ja kesksooliste sotside abiga elu Eestimaal. Ilma Putinita. Täiesti ise ja vabatahtlikult, tegeldes marginaalsete probleemide ning näilisuse loomisega – unustades reaalsed probleemid ja tegelikkuse.

Teie ülesanne on valida ja vait olla!

Küsimus on prioriteetides: kas tahame olla USA militaarplatsdarm ja seeläbi ka Vene rakettide sihtmärk, või siis lõpetame Toompea tasandil haleda pugemise Lääne suurtele organisatsioonidele ning püüame pisut ka iseseisvad olla? Eesti kuulub NATO-sse ja Euroopa Liitu, kuid see ei pea tähendama, et siinsed pärismaalased peaksid kogu oma jõu ja energia kulutama kolmandate poolte soovide täitmisele, jättes unarusse oma rahvuse vajadused ja soovid.

Soomlastelt me õppust võtta ei taha. Meie Toompea-poisikesed on Washingtonis ja Brüsselis nii õhku täis pumbatud, et nad polegi võimelised endalt küsima: kas tillukese puudli jaoks on ikka jätkusuutlik karukoopa ees tundide kaupa klähvida, kui peremeest lähedal pole ning koerahoidjaks saadetud persoon on karust kordades nõrgem? Arusaam, justkui suudaks NATO tasakaalustada jõuvahekordi Venemaaga Läänemere regioonis, kuulub ulme valdkonda. Selleks peaksime muutuma Põhja-Koreaks, kus kõik on allutatud militaarsetele tungidele.

Tahame me seda?

Eesti kodanikud lähevad valimistele kahel põhjusel: et valida kellegi poolt ja et valida kellegi vastu. Normaalses, arenenud demokraatiaga riigis prevaleeriksid esimest sorti valijad. Need, kes on oma valikus kindlad, keda see konkreetne erakond kõnetab ning kes on veendunud, et just selle erakonnaga läheb elu edasi.

Eestis paraku läheb valija valima eelkõige kellegi vastu. A la „ma saan aru küll, et Reformierakond on juba ammu taandunud stagnatsioonierakonnaks, kuid Savisaart ka ei taha”. Jah, Taavi Rõivas on rumal poisiots, kelle esinemisi on piinlik vaadata ning kelle lembus lennumasinate vastu on vaesele maksumaksjale koormaks – kuid sotse ja kesikuid ka ikka ei tahaks!

Vastandumine toob Eesti poliitikas kõige rohkem hääli. Mitte valimislubadused, ammugi siis nende täitmine.

Kui valimised möödas, lastakse võimuerakondade ajutrustil välja töötada kümme põhjust, miks valijad erakondade valimislubadustest valesti aru said. Seejärel antakse Riigikogus menetlusse mingi pooltoores eelnõu, mis kasvõi osaliselt mõne lubaduse justkui täidab, kuid kokkuvõttes kujuneb maksumaksjale järjekordseks veskikiviks, millest keegi midagi ei võida (tasuta haridus, haldusreform, maksumuudatused, lastetoetuste tõus jne).

Te ju valisite meid? Nonii. Nüüd võiks siis vait olla ja lasta tööd teha!

Mis see „töö“ on? Mõõdutundetu pugemine Brüsselile ja Washingtonile. Tingimusteta. Ilma vaseliinita ja sügavale.

Jevgeni Ossinovski pidas paar nädalat tagasi Pärnus sotside volikogus kõne, kus rääkis, et Eesti idioodistub üha rohkem ning et selles olukorras justkui tulekski võimuerakondadel nö oma rida edasi ajada ning mitte kuulata idioodistuva ühiskonna häält. Siit jõuamegi järgmise teema juurde.

 Mida rumalam ühiskond, seda väiklasem riik

Olen mõnikord peale sattunud, kui lapsed vaatavad Eesti kommertskanalitest mingeid kodumaised sarju. „Padjaklubid“, „seposeemanid“, „huumorisaated”, „saladused“ ja muu selline kräpp.

Oleks minu teha, võrdsustaksin ma selle labase haltuura pornoga ja keelaksin ära, sest teismelisele jätab see saast hinge ikka rämeda sodiladestuse. Ekraanilt jääbki, otse öeldes, mulje, et keskmine eestlane on tugeva vaimupuudega ullike.

Oleme siis või?

Meil on klounid nimega Piip ja Tuut, keda vaadates tekib tahtmine nutta, mitte naerda, ning meil on koomik Peeter Oja, kelle koomilisus seisneb röökimises, pröökamises ja roppustes. „Tujurikkuja“ viimane osa oli ka selgelt raha nimel tehtud piinlik jant. Kulka ja eurorahade tissi otsas rippuvad näitlejad ja lavastajad on mandunud ja maha käinud.

Ei taha! Tahaks midagi normaalset! Õnneks on siiski olemas ka hea koomikaga seriaale („Naabriplika“) ja välismaised telekanalid. Muide, Vene kanalites jooksvad naljasaated on ka reaalselt naljakad. Estraad on Venemaal hinnas, paraku Eestis pole uut Baskinit veel sündinud.

Täiskasvanuks on saanud põlvkond, kes on sündinud ajavahemikus, mil vanematel polnud nende jaoks aega. Vabakasvatusega, nõrga empaatiavõimega ja kuidagimoodi ise toime tulema pidanud noored inimesed. Poliitika neid ei huvita. Neid on lihtne võluda mõne äpi või rekvisiidiga nagu puidust kell ja nunnu koerake rihma otsas. Sellele põlvkonnale on sisendatud, et siinsed venelased ei ole mitte täisväärtuslikud ühiskonnaliikmed, vaid alamõõdulised migrandid, kes Putini esimesel kutsel moodustaksid viienda kolonni ja hakkaksid eestlasi nottima.

See põlvkond on kiirtoidu-põlvkond, kelle keskendumisvõime piirdub üldjuhul hamburgeri seedimiseks kuluva ajaga ning kes eelistavad peale keskhariduse omandamist minna õppima mingit mõnusat, pehmet eriala. Rumalad tibid, kel puudub igasugu loogiline mõtlemine, lähevad juurateaduskonda ja saavad tulevikus suurepärasteks bürokraatideks, kes juuksekarva lõhki ajades kehtestavad euroseadusi. Aktiivsed noormehed lähevad aga lõpuaktuselt lennukile, et seigelda maailmas ning sobiva koha leidmisel siia poliitbroilerite ja vanurite riiki mitte tagasi pöörduda.

Elu on neile õpetanud, et Eestis on karjäärivõimalusi vaid siis, kui sul on häid tutvusi, ning võimalus suurt raha teha avaneb vaid siis, kui hakkad juba varakult parteide plakateid kleepima ning parteilistele isakestele peale südaööd sauna pitsat ja prostituute tassima. Narkotsi on ka võimalik müüa, kuid kuna Eesti politsei pole suuteline narkoketi kõrgematele astmetele liiga tegema, siis puistatakse tillukesi tänavamüüjaid – nii pole see eriti pikaajaline bisnesplaan.

Järjest rumalamaks muutuval ühiskonnal on mitu põhjust.

Esiteks – poliitika on tehtud tavainimesele niivõrd vastumeelseks, et ta eelistab ennast sellest igati eemale hoida. Kuid kui sina ei tegele poliitikaga, siis hakkab poliitika tegelema sinuga

Teiseks – inimeste arusaam ühiskonna toimimisest on nõrk. Ei piisa sellest, et me ennast vabaks laulsime. Ja pole need oma korruptandid põrmugi paremad, kui olid kunagi meile Venemaalt saadetud juhid. Kaasaegsed Taskilad või Liived, Kiilid ja Kaljurannad on hullemad ja ahnemad.

Kolmandaks – peavoolumeedia, mis ei tegele mitte ühiskonna valupunktidega ja riigivankri kraavi juhtinud erakondade kritiseerimisega, vaid hoopis lähtuvalt oma omanikest ja nende huvidest Toompea ja Kadrioru suuniste täitmisega.

Neljandaks – arusaam „mina ei suuda midagi muuta“. Kuid selline suhtumine paneb ju küsima: milleks meile siis iseseisvus? Hea küll, ta on meil praegu nii ehk naa näiline ja pea olematuks muudetud, kuid formaalselt oleme ikkagi iseseisev riik? Jätkuvalt on võimalik iseseisvust kaitsta, kui selleks valitsejate tasandil vaid tahet oleks.

Alustagem kasvõi sellest, et Keskkonnainspektsiooni idioodid ei nulliks Eesti kalandust, või sellest, et Häädemeestele puhkekeskust ehitav külamees vabastataks käibemaksust ja projekti käivitamise ajal ka tööjõumaksudest.

Eesti tegelik probleem – võhiklikud ametnikud ja diletantidest võimupoliitikud

Vaadates meie maaeluministri esinemisi, tekib mul küsimus: miks ta seal soojal toolil istub? Kruuse ei ole mitte ainult silmatorkavalt rumal, vaid püüab kõige kiuste ennast suisa eksperdina esitleda. On see absoluutne süüdimatus isikutasandil või on siis probleem laiem ja ainuüksi Reformierakonda või IRL-i kuulumine annab erilise, jumaliku aupaiste?

See on küsimus.

Ansipil on muide sama probleem, eriti tagantjärgi Estonian Airi fopaast rääkides. Andrus võiks oma enesekindluse juures hakata Brüsselist tagasi tulles reformierakondlastele näiteks kirurgiteenuseid osutama. Asi tal siis pole mõni pimesool välja lõigata või kerge ajuoperatsioon sooritada – ta teab ju kõike!

Doktor Parts on samasugune suurmeister. Selle meditsiinilise nähtuse kohta ütles Jaan Männik kunagi, et Eestis on ainult üks mees, kes arvab, justkui jagaks Juhan Parts midagi majandusest (no teate küll – Estonian Air, Eesti Energia, Tallinna Sadam jm sadu maksumaksja miljoneid nõudnud superprojektid) ning et selle mehe nimi, kes arvab, justkui jagaks Juhan midagi majandusest, on Juhan ise!

Kunagi, kui Eesti maapoode külastasid usinad tervishoiuametnikud, kes nõudsid kahte roostevaba kraanikaussi ja muid absurdsusi, tuli mulle meelde Euroopa Liitu kuulunud Prantsusmaa mägiküla, kus sajandeid vanas iidses kõrtsis pesti nõusid väljas, plastikust pesuvannis.

Suitsusauna siseruumi neoonvalgusega Exit-silti saabki nõuda ainult eriti usin ja väga rumal ametnikuhing, kel on täiesti savi traditsioonilisest eluviisist, kohalikest kommetest ja käibetõest, et ela ise ning lase ka teistel elada.

Kõige hullem on see, et needsamad ametnikud lähevad õhtul koju ja kehastuvad tavalisteks inimesteks meie ümber. Et siis hommikul taas tööle minna ning oma naabreid juba jõupositsioonilt kottima asuda.

Nii tekibki väiklane õhkkond ja kujuneb närune riik, mida kodanikud ei austa, kuid millega nad lepivad, sest see on ikkagi oma riik. Juba ammu ei unista me enam Eestist kui Šveitsist või siis sellest, et me Soomele ja Rootsile järele jõuaksime. Seisame paigal, meie majandus ei arene ja meie ühiskond on lõhki rebitud enda valimistulemust ülimaks pidavate olupoliitikute poolt ning ühiskonnas üha olulisemat positsiooni omavate näruste ametnikuhingede poolt, kes ei viitsi ega tahagi seadusi ega direktiive tõlgendada. Lihtsam on ikka näpuga pabereis järge ajada ning trahvida, trahvida ja veelkord trahvida.

Kunagi liberaalse erakonnana asutatud Reformierakond on taganenud oma algsetest aadetest.

Seda erakonda, mis juhib Eesti ühiskonda, juhivad täna ilma igasuguse elukogemuse, kultuuritausta ja intelligentsita poisikesed, kelle märgasid kõrvataguseid kuivatab aeg-ajalt paar halli kardinali.

Nende eesmärk on üks – hoida võimu iga hinna eest. Selleks kõlbab nii ühiskonna eri gruppide kunstlik vastandamine kui ka opositsiooni tasalülitamine eriteenistuste abiga.

Minu kallist isamaast on saanud väiklane näruriik, kus suuremeelsus, autunne ja sallivus on toodud ohvriks võimuerakondade tagatubadele. Kus rahvuslust üritatakse naeruvääristada ning kus loovintelligents tegeleb rohkem kulka altaril onaneerimisega kui ühiskonna avangardiks olemisega.

Närused ja väikesed inimesed riigi eesotsas on muutmas minu kallist Eestit näruseks.

Sellele tuleb vastu seista. Ning seda ei saa teha valimistel kellegi vastu hääletades.

Valimistel tuleb alati olla kellegi poolt.

JAKKO VÄLI, kolumnist

 [esiletõsted]

Täiskasvanuks on saanud põlvkond, kes on sündinud ajavahemikus, mil vanematel polnud nende jaoks aega.

 Närused ja väikesed inimesed riigi eesotsas on muutmas minu kallist Eestit näruseks.

[karikatuur]     KOALITSIOONI PÜHA KOLMAINSUS: Reformierakonna, IRL-i ja SDE peamine eesmärk on vaid hoiduda Savisaare eest ja hoida oma võimu iga hinna eest.  Hugo Hiibuse joonistus:

Jaga |