Miks sotsid Ratasele kaotasid?

Valimispäeva hommikul oli sotsidel enesekindlust nii palju, et jäi ülegi. Šampanjaklaasid olid täis kallatud ja juhatuseliikme kandidaat Eiki Nestor oli isegi lipsu ette sidunud.

Sotsidel raskusi pildile saamisega

Kohati ma isegi mõistan sotse. Nad pole ammu pildile saanud ja nüüd läksid nad n-ö panga peale. Seda on nad teinud varemgi - kui sotsiaaldemokraat Virkus müüs Tallinna Vee aktsiaid; kui sotsiaaldemokraat Pärnoja äritses maha Eesti Raudtee ja Tallinna ühiselamud; kui sotsiaaldemokraat Padar kärpis omavalitsuste tulubaasi jne.

Sotsid tulid Keskerakonda lööma, aga said ise lüüa. Öeldakse, et võitjate üle kohut ei mõisteta. Aga nemad ei olnud ju võitjad. Oma ootamatu käiguga näitasid nad vaid enda nõrkust. Seni oli kõigil tekkinud illusioon SDE jõust. Nüüd nad kaotasid oma positsioonid. Meil oli sellest isegi kahju, sest nad oleksid võinud olla meie liitlased. Ka Keskerakonna olukord muutus seevõrra raskemaks, kui meie loomulik partner klobida sai.

„Värske jõud" hakkab väsima

Kaks aastat tagasi võitles rühm reformierakondlasi koos oma lähikonnaga selle eest, et Keskerakonda selle kongressil hävitada. Nüüd on nad muidugi pettunud, sest võidu viljad - aknaaluste hääled - olid minemas sotsidele. Nõnda muutiski Reform nende suhtes kurssi. Usaldus sotsidesse kahanes mitte ainult keskerakondlastel, vaid ka parempoolsetel.

Sotsid on juba kolmandat aastat kuulutanud ennast „värskeks jõuks", inimesed hakkavad sellest retoorikast väsima. Ka peamine kaart, et nad ei ole kusagil võimul, ei kõla enam. Sotsid on võimul Põltsamaal ja Valgas, kuid mõlemas kohas tänu liitlassuhetele Keskerakonnaga. Nüüd õõnestavad nad oma peamist kaarti.

Miks küll?

PRIIT TOOBAL, Keskerakonna peasekretär

Jaga |