Hiidlane naerab

15. november 2006



Üks hiidlane öelnud teisele: „Mäs meremees sa ka oled – äi tunne kumpassigid."
„Eh-hee! Pane praegu võipütt ja kumpas köruti! Eks sa vaada, kumma kallale ma lehe!" vastanud teine.

Merehaige madrus küsib: „Härra kapten, kas see, mis seal ees paistab, on maa?"
„Ei, see on horisont."
„Taevale tänu! Ikkagid parem kui mitte midagi."

Kärdla mees rääkinud peale kalalkäimist: „Ma oleks eerepeald ühe kätte saand, a teina mees jähi täitsa ilma!"

Kalamehed omavahel: „Mo naine arvab, et on väga tervislik kõike toorelt süüa."
„Neh, mo oma äi armasta ka keeta."

Kord oli Antsul tollimeestega pahandusi. Kui protokolli kirjutama hakati, polnud Antsul ühtki dokumenti ette näidata, sest tol ajal olid need kõik kapteni käes hoiul. Nii lepitud ka suusõnalise ütlemisega. Oma nimeks öelnud Ants: „Peeter Antsu poeg Kimpus." (Tegelikult oli ta Ants Peetri poeg Kiibus). Pärast pole sellist meest enam kusagilt leitud.
Ants öelnud ise: „Äi, äga ma pole valetand! Ma oli jo kimpus!"

„Ma ole täitsa üksi," kurdab vana poissmehest meremees sõbrale. „Mul pole maailmas kedagi peale selle ainsa koera."
„Aga sa osta veel üks koer!" soovitanud sõber.

Emmaste noor õppind meremees jäi omadega vahele, kui ta esimest kaugsõitu sõitis ja kapten tal esimest korda keset ookeani käskisl aeva asukoha kindlaks määrata.
Noormees jändas ja rehkendas tükk aega. Tõi isegi n-ö päikese maha ning teatas viimaks kaptenile laeva asukoha pikkus- ja laiuskraadid ära. Selle peale käratas kapten:
„Kõik see meeskond, mütsid maha! Vaat, siin on mees, kes tegi kindlaks, et me just praegu sõidame Londoni peakiriku uksest sisse!"

(Kogumikest „Hiiu nalju ja pilkelugusid")


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)