Nädala juubilar JÜRI AARMA 65

Jüri Aarma värvikas isiksus ei mahu kindlatesse raamidesse, kuigi teda on sinna panna püütud. Nii käivad tema kohta ütlused „kuulsa isa poeg“ ja „kuulsa poja isa“. Esimene oli filosoof-tervendaja, paljude populaarsete raamatute autor Gunnar Aarma (1916–2001), teine – meedia- ja kultuuritegelane Kiur Aarma.

Juubilar on lõpetanud Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri VI lennu, mille juhendajaiks olid Grigori Kromanov ja Mikk Mikiver. Tema kursusekaaslastest on kõigile tuntud näiteks Elle Kull, Maria Klenskaja, Lauri Nebel, Kaie Mihkelson.

Diplomeeritud ökonomist, konservatooriumis õppinud ja teadmamehena tuntuks saanud Gunnar Aarma oli nõukogude võimu jaoks ebasobiv isik, kes 24-aastaselt mõisteti 25 aastaks sunnitöölaagritesse ja viieks aastaks asumisele. Nii sündiski poeg Jüri 30. mail 1951 väikeses Kirovi oblasti külas.

2007. aastal salvestatud Vikerraadio saate „Päevatee“ rubriigis „Suvekülaline“ rääkis usutletav Peeter Heinale: Jüri pandi nimeks põhjusel, et Juri vormis on see tuntud ka vene kogukonnas. Samas saates tunnistas ta, et soov näitlejaks õppida, mis isale vastu tahtmist oli, tulenes edevusest. „Nooruses tahtsin ma võimalikult palju esineda. Nüüd aga tunnistan: kogu oma näitlejakarjääri jooksul ei ole ma millegi erilisega maha saanud – ei ole mänginud Hamletit, ei ole välismaa filmides teeninud miljoneid ega kodumaistes filmides sadu tuhandeid,“ ütleb Jüri Aarma eestlasele omase enesekriitilisusega usutluses Pavel Makarovile raamatus „Iseloom ja saatus“.

Faktid seda juttu just uskuda ei luba. 2001. aastal, tänase juubilari 50. sünnipäeval kirjutas Õhtuleht, et töötades 1974–1994 Noorsooteatris (nüüdne Linnateater) mängis Jüri Aarma 42 lavastuses ja tuli lavale 2000 korda. Lavastustest, milles ta kaasa tegi, püsisid kauem repertuaaris „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi“, „Löö laulu, vastas Jumal, löö laulu, Väikemees“, „Lendas üle käopesa“, „Valge tee kutse“, „Verinoor plika ja pilgeni klaas“ jmt.

Internetist võib leida 1981. aastal tehtud Egon Ranneti näidendi „Kriminaaltango“ lavastuse, kus Jüri Aarma kehastab kuritegeliku jõugu liiget Superboyd.

Võimalik, et noorel Jüril tuli ka tegelikus elus vahel hea ja kurja piirimail olla. „Hiljem oli isa põhimõtteliselt rahul, et minust ei saanud pätti, et ma ei sattunud rootsi kardinate taha,“ meenutas Jüri Aarma intervjuus Pavel Makarovile.

Ülbete 1900. aastate ajakirjanike elust jutustavas filmis „Waba Riik“ kehastas Jüri Aarma kultuuriajakirjanikku. Veebiavarustes see film säilinud pole, kuid üks tema tegelaskuju öeldud lause tundub meeles kumisevat: „Ufod, see on kultuuriteema!“

Kultuuriajakirjanik sai Jüri Aarmast endastki. Ta peatoimetas ajakirja „Teater. Muusika. Kino“ ja töötab tänini Maalehes kultuuriajakirjanikuna. Omaette huvitav väärtus on Jüri Aarma intervjueerimiskunst, millest mõnigi ajakirjandustudeng võiks magistritöö kirjutada. Tema atraktiivsemad intervjuud on koondatud kogumikku „Hobusest Mozartini“, mille pealkiri pole juhuslik. Oma kaasaegsete inimeste kõrval on Jüri Aarma usutlenud ka hobust, Vana Toomast, Valget Daami, ajaloolistest isikutest Rootsi kuningat Gustav Adolf II ja ka Mozartit.

„Hallile peale vaatamata tundub, et mees on suutnud säilitada rohkelt halle ajurakke per se (puhtal kujul - ladina k) ja vältida halle küsimusi," kirjutab Heiki Raudla, Jüri Aarma toanaaber Maalehes.

Mõnegi küsimusega oskab Jüri Aarma usutletava filosoofiliselt arutlema panna. Nii soovis ta Ain Kaalepilt teada, kas luuletust „Ärme lammutame vana teatrit“ ajendas kirjutama kaalumine, mis saab Vanemuise väikesest majast, kui uus maja valminud oli. Kaalep vastas, tegelikult oli see mõeldud manitsusena Mati Undile, kes oma tolleaegsete eksperimentidega mõnikord liiale läks. Kaalep jätkas: „„Vana teater“ oli siis minu meelest vana maailm, millest mõndagi oleks vaja säilitada, kaasa arvatud Eesti Vabariiki.“

Eesti Televisioonis möödunud sajandi lõpul ja käesoleva algul eetris olnud näitlejaportreede saates „Siin ja praegu“ on Jüri Aarma huvitavas suhtes usutletavaga – oma õppejõu Mikk Mikiveriga.

Mikiver haarab intervjueerijarolli endale ja soovib teada, kuidas Aarma küsimusi ette valmistab. Aarma ütleb ligilähedaselt nii, et püüab ette kujutada, mida saatekülaline ühe või teise asja kohta öelda võiks. Mikiver palub siis Aarmal küsitletava toolile istuda ja asubki mõneks minutiks teda usutlema. Ehk on selles mängus aga sõnum hoopis sellest, et eluski võivad inimeste seas rollid kergesti vahetuda – kohtunikust saab kohtualune, arstist haige, õpetajast õpilane.

Õppimistahet jätkub Jüri Aarmal seniajani. Näiteks Kuperjanovi pataljonis õppis ta ära automaadiga ümberkäimise.

Näitleja-ajakirjanik satub sageli töistesse paaridesse. Kaheksakümnendate estraadikavades oli ta partneriks Priit Aimlale (näiteks kava „Relvad Eesti Vabariigile“); muusikalistes etteastetes on ta olnud klaverisaatjaks Diana Klasile; saadet „Lauluga maale“ on ta teinud koos Gerli Padariga.

Juubilari lemmiksõidukiks on kollane motoroller. Enda kui mälumänguri kohta ütleb ta, et aastaarvude peale tal ajaloolase mälu just pole, kuid hästi jäävad meelde ebatavalised juhtumid. Üht sellist mainis ta raadiosaates „Päevatee“, teatades, et Vene keisrinna Katariina II suri tualettpotil, mille laskis ehitada Poola kuninga August II troonist.

Jüri Aarma pole ilma jäänud ka tunnustustest. Näiteks Tallinna teenetemärgi pälvis ta kui eeskõneleja Jüriöö pargi sündmustel.

JAAN LUKAS

Jaga |