Sellel lool on ka moraal

ALLAN ALAKÜLA,      21. september 2005



Ma ei kaitse Savisaarte Keila-Joa kinnisvara. Koos samas krundi soetanud oravate, rahvaliitlaste ja respublikaanidega leiavad nad ise rahvale ammendavad seletused. Kui ei, peavad nad ise sellega edasi elama.
Küll pole ma nõus Kalle Muulidega, kes lehtedes, raadios ja teles nõuavad asja lähemat uurimist. Prognoosimaks, mis sellest uurimisest edasi saab, meenutan juba ununema hakanud lugu, kuidas Eesti Vabariigi president Lennart Meri privas poole miljoni EVP-krooni eest 1996. aastal Viimsi vallas terve Armuneeme tipu, kokku 6,9 hektarit.
Mingit korruptsiooni maa erastamises, mõistagi, ei leitud. Kuigi sama hinnaga osta soovijad olid ka toonane pankur Andres Bergmann ja tänanegi lehekirjastaja Hans H. Luik. Vald teatas, et presidendi isik lisab naaberkruntidele ja terve valla kinnisvarale rohkem väärtust. Soovitud kaubast ilmajäänud ja enamik ajakirjandusest jäid selle selgitusega rahule. Vallavanem käis erandkorras, paberid näpus, Kadrioru lossis maa erastajalt allkirju võtmas. Loomulikult oli kõik seaduslik. Mõjujõuga kauplemisest ka ei räägitud.
Probleeme tekkis maa sihtotstarbe muutmisega, et sinna üldse midagi ehitada tohiks. Vald oli presidendiga päri ja ka kõik teised instantsid. Eriti arvestades Meri pühalikku lubadust, et neeme tipp jääb rahvale endistviisi avatuks. Avalik protest tuli siiski nii terav, et paberite ajamine venis.

Siis läks ehitamiseks. Merile antud Hansapanga laenuprotsent tundus esiteks kingitusena kõikidele teistele, kelle laenukõlblikkuse mõõdetavad parameetrid ületasid ametis olnud presidendi näitajaid. Veel raskemini oli seletatav maja ehitushind – kinnisvaraeksperdid irvitasid avalikult, kuidas Meri sai ligi nelja miljoni kroonise maja valmis paar-kolm korda tegelikest hindadest odavamalt.
Tõde selgus, kui Merile maja ehitanud Aivar Osa läks kohtu alla ja pandi kinni maksupettuste eest. Osa kaitses end väitega, et tegi Merile kingituse, kuna too lubas osaleda Rootsist toodud ehitusmaterjalide reklaamis. Kuigi maja ehitati tõestatud pettustega, jäi Meri seaduse ees puhtaks.
Krundil pidi säilima avalik läbikäik igaühele. Avatuse asemel tekkis aga pikem seletamine, kes maksab kinni krundi valve pärast Lennart Meri riigipeaametist lahkumist. Kohta, kuhu algul lubati suurte reservatsioonidega ehitada vaid presidendi kodu, on tänaseks kerkinud ka tema poja eramu.

Ajakirjandus jagunes Meri maja epopöas laias laastus kaheks. Üht poolt vedas Sõnumileht ja väikestviisi ka Äripäev ning Postimees, kes nägid Meri maa ja maja soetamise igas sammus selget kõlberüüstet.
Aga Meril oli ajakirjanduses ka andunud pooldajaid. Eriti meeldejääv oli Kalle Muuli, kes 1999. aasta 12. mail kirjutas Eesti Päevalehes raevuka repliigi pealkirja all „Kollane häbi". Siis veel EPLi peatoimetaja Muuli protesteeris Sõnumilehe vastu, kes ei rahuldunud Meri seletustega majaraha päritolu kohta.
„Ajakirjanikuks olemine ei eelda üksnes ühe lolli võimet küsida rohkem, kui sada tarka vastata jõuavad, vaid eelkõige oskust saada ja leida vastuseid," õpetas Muuli toona kolleege ning kutsus ajakirjanikke üles Meri seletusi kannatlikult ootama ja neid uskuma. EPL ja Sirp majutasid teisigi samalaadseid seletajaid.
See kõik oli poliitika, aga lool on ka moraal. Savisaarele on hetkel toeks seesama ajakirjandus, kes Lennart Meri „sõbramehelikult" kinnisvarasohhu talutas. Mul oli siiralt kahju Merist, kes asetas kogu oma poliitilise karjääri samale kaalukausile ühe krundiga mererannal - tegemist oli kõigele vaatamata siiski Eesti presidendiga. Tegevpoliitikuist rahva seas populaarseimal Savisaarel on Meriga võrreldes tunduvalt rohkem kaotada.

KESKMÕTE:
Savisaarele on hetkel toeks seesama ajakirjandus, kes Lennart Meri „sõbramehelikult" kinnisvarasohhu talutas.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (85)