Venelased ja meie

Samal ajal pole ei meie isamaalased ega reformerid ning nende pilli järgi tantsiv peavoolumeedia ei enne ega pärast jätnud halvustamata kedagi, kes venelaste probleeme mõista püüavad ja Venemaaga normaalsete suhete taastamist soovivad. Eriti vihaselt tormatakse kallale keskerakondlastele, kuna nende sõnades nähakse ohtu oma positsioonidele tulevastel valimistel. Kujukaks näiteks sellistest aktsioonidest on viimane nõiajaht Mailis Repsile, kes põhimõtteliselt ei ole midagi valesti öelnud.

Integratsiooni vaevad

Alates taasiseseisvumisest on meil probleemiks olnud siinelavate venelaste eesti keele oskus ja nende integreerimine Eesti ühiskonda. Selle tarvis on püütud rakendada ka mõningaid meetmeid nagu keelekümblus koolieelikutele või eesti keeles õpetatavate ainete kohustus vene õppekeelega gümnaasiumidel. Paraku tuleb täna tunnistada, et seatud eesmärgile pole oluliselt lähemale jõutud. Miks see nii on? Sellele küsimusele andis ammendava vastuse kolumnist Kaire Uusen 16. veebruari Postimehes. Ta sedastab, et sunniviisiliselt ei saa kedagi integreerida, vaid motiiviks peab olema sellega kaasnev elukvaliteedi tõus. Tema sõnutsi „see, mida Eesti vastu pakub, ei tooks enamikule mingeid muutusi ega elu paranemist“.

Mis puutub võõra keele omandamisse, siis lisaks kõigele muule nõuab see inimeselt tõsist pingutust. ja mitte kõigil pole selleks võrdseid eeldusi. Siinkohal võiks tuua kujuka näitena meie teatrilegendi Jüri Järveti, kes vaatamata sellele, et tal tuli teha palju tööd ka venekeelses keskkonnas, seda keelt omandada ei suutnudki (loe raamatust „Jüri Järvet. Narr ja kuningas“).

Samas tuleb meeles pidada, et keele omandamine ei tähenda sugugi automaatselt integreerumist. Seda saame kinnitada kasvõi iseendi näitel. Nõukogude ajal oli suur osa eestlastest, kelle töökoht seda nõudis, sunnitud omandama vene keele, kuid ega nad seetõttu rohkem nõukogude inimesteks muutunud. Hoopis vastupidi. Õigel hetkel astuti Rahvarindesse, koondudes senist süsteemi lammutama ja Eesti Vabariiki taastama.

Niisiis tuleks täna venelastele keeleõppeks lisaraha leidmise kõrval mõelda sellele, millised oleksid need präänikud, mis tõstaksid venelaste motivatsiooni Eesti ühiskonda integreeruda. Soovijatele Eesti kodakondsuse võimaldamine ilma liigsete nõudmisteta oleks kahtlemata üks selliseid meetmeid. Ka tuleks tunnistada, et kvaliteetne õppetöö mistahes õppeaines ei saa toimuda, kui õpetaja ise õppekeelt piisavalt ei valda. Niisiis peaksime enne, kui vene koolidelt järjest suuremas mahus eestikeelset õpet nõuda, lahendama neile koolidele vastava kvalifikatsiooniga eestikeelsete õpetajate ettevalmistamise. Paraku näeme, et näiteks reaalainetes ei jätku piisavalt õpetajaid isegi eesti koolidele.

Naabreid ei saa valida

Üks neid tegureid, mis mõjutavad meil elavate venelaste hoiakuid, on nende etnilise kodumaa vahetu lähedus ja sealt lähtuv info. Venemaal ajaloolise impeeriumina on mõistagi huvi mõjutada naaberriikides elavaid rahvuskaaslasi jääma oma mõjuvälja. Samal ajal peab ta lakkamatult võitlust teiste suurriikidega positsioonide pärast maailmapoliitikas.

Kuidas peaks sellises olukorras käituma Eesti-taoline kääbus? Esikohale tuleks seada oma riigi ja rahva huvid ning pole mõistlik aktiivselt sekkuda suurte omavahelisse arveteklaarimisse. Sellekohase taktika otstarbekuse näiteid pole vaja kaugelt otsida. Pärast viimast suurt sõda ei hakanud Soome taotlema võimatut ega trüginud külma sõja eesliinile, vaid püüdis oma suure naabriga võimalikult hästi läbi saada. Hiljutisel Enn Soosaare mälestuskonverentsil peetud kõnes kritiseeris soome-eesti kirjanik Sofi Oksanen seda nn soometumist, kuid ometi eelistab ta täna elada jõukas Soomes, aga mitte vaeses Eestis.

Pidev hirmutamine Venemaalt lähtuva sõjaohuga ja meie riigi sõjaliste kulutuste paisutamine ei suurenda samuti venelaste motivatsiooni sulanduda meie ühiskonda. See ei too mingit kasu ka meie riigile tervikuna. Võime ju maailmast sõjatehnika kokku ostmiseks kulutada kasvõi 50% oma SKP-st, kuid Venemaa sõjalisest võimsusest jääks see ikkagi sedavõrd kaugele, et osutub mõttetuks. Samas ei jõua me kaitsekulutustega üle pingutades oma elatustaseme poolest arvestatavas tulevikus järele rikastele riikidele ja tegusate inimeste väljaränne jätkub. Aga seda võib-olla kaval naaber taotlebki?

Äraspidine juubel

Vene teemast rääkides ei saa üle ega ümber ühest tähtpäevast, õigemini ööst, millest aprillikuus möödub 10 aastat. Jutt käib mõistagi nn Pronksiööst. Sellel meie isamaalaste provotseeritud ja reformerite eestvedamisel teoks tehtud afääril on kauakestev mõju nii meil elava vene kogukonna lojaalsusele kui ka Eesti majandusele. Tookord hoiatasid meie riigi tulevikule mõtlevad professorid poliitikuid selle eest, et Pronkssõduri teisaldamine ilma vene kogukonnaga läbi rääkimata võib viia rahutusteni ja Vene transiidi kadumiseni. Paraku eiras toonane Andrus Ansipi juhitud valitsus kõiki arukaid hoiatusi, mis hiljem täppi läksid. Venelaste solvumine ja venekeelsete noorte märatsemine osatasid vanu haavu, ning lõhe kahe kogukonna vahel kärises tuntavalt laiemaks. Tänaseks ongi enamik Vene transiidist kolinud Lätti, kuid Ansip uhkeldab õige mehena Euroopas ja ka meie presidendi vastuvõtul.

Eespoolöeldut ei tuleks mõista nii, et II Maailmasõjas langenud sõjameeste memoriaali koht pidanuks igavesti olema Tõnismäel. Kalmistu on selleks mõistagi sobivam paik. Paraku nõudis venelaste jaoks sedavõrd tundlik aktsioon tingimata kokkulepet vene kogukonna liidritega ja nende poolt tehtud selgitustööd venekeelses meedias. Sellest sai suurepäraselt aru Tallinna linnavalitsus, kes oli jõudnud vastavale kokkuleppele üpris lähedale. Paraku ei raatsinud reformerid jätta kasutamata võimalust kasvatada oma populaarsust riigi huvisid jalge alla tallates. Paraku pole toona tehtud viga võimalik olematuks teha ning kahe kogukonna suhteid saab ravida vaid mõistliku toimetamisega täna ja tulevikus.

Kokkuvõttes oleks meil kõigil kasulik meeles pidada, et suur enamus neist venelastest, kes siin elavad, ei lähe siit mitte kuhugi. Isegi kui nad seda teeksid, siis oleksime tõenäoliselt üsna keerulises olukorras, sest paljudel elualadel täidavad töökohti põhiliselt venekeelsed inimesed. Seetõttu oleks kõigile parem, kui suhted ei pingestuks ja venelased tunneksid end võrdväärsete kodanikena ka ilma et nad peaksid sundkorras sulanduma eestlastele omasesse kultuuri- ja komberuumi.

 ENDEL RIHVK

kolumnist

[fotoallkiri]   KIRIK KUI VENE KOGUKONNA ÜHENDAJA: Kõigile oleks parem, kui suhted ei pingestuks ja venelased tunneksid end võrdväärsete kodanikena ka ilma et nad peaksid sundkorras sulanduma eestlastele omasesse kultuuri- ja komberuumi. Fotol Jumalaema Kiirestikuulja ikooni kirik Tallinnas Lasnamäel. Foto: Tiit Maksim

Jaga |