Tagasi Peterburist, armastusega!

Muutused, mis seal viimasel aastakümnel toimunud, panevad lausa jahmatama. Ligi viie miljoni elanikuga linn on nii üles vuntsitud, et endist Leningradion raske ära tunda. Majade fassaadid üllatavad värske maitseka värvilahendusega, kullatud kirikutornid säravad päikeses, graniidist kaldapealsed oleks nagu harjaga läikima löödud. Tundub uskumatu, kuid kolme päeva jooksul ei suutnud ma tänavailt leida ühtki mahavisatud jäätisepaberit ega näinud ainsatki üleajavat prügikasti. Kogu kesklinn upub lilleklumpidesse, laternapostide otsast ripuvad alla eksootilised õiekobarad. Lilled olevat ilmunud siis, kui linnajuhiks sai naisterahvas – Valentina Matvijenko, selgitas meile eestisoost ekskursioonijuht Boris Gorbunov – seesama, kes aastaid Eesti raadioeetris Peterburi uudiseid vahendanud.

Eestlased käisid seekord Neeva kaldal oma ajalugu ellu äratamas. Jakob Hurda Rahvaharidusselts koos Põlva harrastusteatriga olid külas Peterburi eestlastel. Kaasa sai võetud seltsi esinaise Sirje Villa kirjutatud-lavastatud kammernäidend „Jumalaga, härra pastor!“. See on nukker lugu poetess Lydia Koidula ja kirikuõpetaja Jakob Hurda viimsest kohtumisest Peterburis 1885. aastal. Külastati ka Koidula kauaaegset kodu Kroonlinnas, vaadati eestlaste Jaani kirikut, kus Jakob Hurt 21 aastat teenis, ja muid Eestiga seotud paiku.

Vanemad kipuvad juba unustama ja nooremaile pole räägitudki, millist erilist osa eestlaste kultuuriloos on etendanud Peterburi. Kui praegu elab siin 3000 eestlase ringis, siis 19. sajandi teisel poolel kuulus eesti kogukonda 15 000 ja 20. sajandi algul isegi kuni 50 000 Eestist pärit oskustöölist, kultuuritegelast, kirjanikku, kunstnikku, muusikut, poliitikut. Vaid mõned nimed, kes hariduse saanud või töötanud Põhjala metropolis: Köler, Wiedemann, Härma, Russow, Türnpu, Tobias, Lüdig, Kapp, Reindorff, Triik, Koort, Hermann, Kreek, Raud, Jakobson, Baer, Struve, Weizenberg, Adamson, Laidoner, Uluots, Larka, Tief, Soots, Kuperjanov.

Peterburis ilmusid Jakobsoni isamaakõned ja Hurda üleskutse koguda rahvaluulet. Eesti rahvuslikule liikumisele kodumaal andis tugeva tõuke just Peterburis elav isamaaliselt mõtlev haritlaskond. Ei tohiks ka unustada, et 1917. aastal toimus Petrogradi eestlaste suur meeleavaldus Tauria palee ees, kus Ajutiselt Valitsuselt nõuti Eestile autonoomiat. Kokku tuli ligi 40 000 kohalikku eestlast, kellest 12 000 kandis relva. Ajutise Valitsuse liige, linna komandant polkovnik Engelhardt toetas oma kõnes eestlaste püüdlusi ja Talvepalee ees tervitas demonstrante kindral Kornilov.    

Meenutan neid minevikupilte sooviga äratada Eestis taas huvi meie naabruses asuva maailmalinna vastu. Miks mitte valida hariduse omandamiseks linn, kus asub üle saja ülikooli, mitu akadeemiat, kakssada muuseumit, sadakond teatrit. Meid lahutab kuulsast kultuuri- ja teaduslinnast vaid 360 kilomeetrit, kuid samas oleme jäänud lõpmata kaugeteks. Pärast riigipiiri ületamist annab Eesti registrinumbriga autot Venemaa maanteedel tikutulega otsida. Eestis toodetud kaupu võid leida vaid mõne teise riigi vahendusfirma kaudu.

Õnneks kohtab eestlaste turismibusse üha sagedamini ja ka liinibussid ei tunne reisijatenappust. Rõõmu teeb, et lõpuks on Peterburi südalinnas asuva Jaani kiriku kordasaamine lähemale jõudnud. Samas aga ei tõuse Tallinna lennujaamast Venemaa teise pealinna suunas õhku veel ühtki liinilennukit ja raudteeühendus, mis alles hakkas hoogu koguma, kavatsetakse sügisest taas sulgeda. Maarjamaa talumeeste omaaegseid tulusaid ärireise Piiteri turule, kus meie kartulit, sibulat, kala ja liha kõrgelt hinnati, pole mõtet enam meenutadagi. Eestikeelsest internetist ei leia peale reisikuulutuste 300-aastase Peterburi kohta peaaegu mitte kui midagi.

KESKMÕTE: 

Tallinna lennujaamast ei tõuse Venemaa teise pealinna suunas õhku veel ühtki liinilennukit ja raudteeühendus, mis alles hakkas hoogu koguma, kavatsetakse sügisest taas sulgeda.

HEIMAR LENK, Jakob Hurda Rahvaharidusseltsi liige

Jaga |