Kui eestlased kolkisid sakslasi

RALF R. PARVE,      22. juuni 2005


Maikuus 1919. aastal puhastasid Eesti väed Vabadussõja käigus Põhja-Lätit punavägedest. Samal ajal aga hõivasid sakslased kindral Rüdiger von der Goltzi juhtimisel 22. mail Riia. Võimule upitati saksameelne Niedra valitsus ja tõrjuti kõrvale Läti rahvuslike jõudude juht Karlis Ulmanis.

Baltisakslased süüdistasid Eestit Põhja-Läti okupeerimises ja nõudsid Eesti vägede väljatõmbamist Lätist. Narva all tabati 8. ja 9. juunil kolm sakslaste lennukit, milles saabunud volinikud tahtsid Vene kindral Judenitshi ja tema juhitud Loodearmeega kokku leppida, et likvideerida ühisel jõul eestlased, nagu seda Ulmanisega oli tehtud.
5. juunil algas Eesti vägede ja baltisaksa Landeswehri vahel sõjategevus. Eesti kahurväe tagajärgi kirjeldas üks Landeswehri ridades võidelnud vabatahtlik niiviisi:
"Kõike jõudu kokku võttes hüppan püsti ja jooksen. Mu ümber kuulid puurivad maanteeliivasse. Eestlaste mürsud on meid leidnud. Ümberringi granaatide lõhkemised. Eespool hobune haavatud. Ruttu tõstetakse vankris olev raskelt haavatu üle teise sõidukisse. Lühike peatus, siis edasi. Kilomeetri kaugusel meie ees asetsevasse tallu langevad eestlaste mürsud. Majad langevad kokku. Üks küün põleb. Lambakari jookseb tulle tagasi. Põlevate loomade õudseid hääli. Suurtükid künnavad ümbrust."

Võidulippude esmane heiskamine

Otsustav lahing toimus 19. – 22. juunini Cesise ehk Võnnu linna ümber. Kui Eesti üksused Võnnu all 23. juunil rünnakule asusid, selgus, et vastane olid öö jooksul kogu rindel tagasi tõmbunud. Võnnu linna vallutas soomusrongi nr 3 dessantpataljon pärast lühikest pooletunnist lahingut Landeswehri järelväeosadega. Sõjasaak saadi rikkalik – uus vedur, sadakond vagunit, autosid, relvi ja muud sõjavarustust. Võnnust lõuna pool algas kohe vaenlase energiline jälitamine.
Kell 10 hommikul oli kindralmajor Ernst Põdder andnud päevakäsu, millest teavitati ka Pärnu ning Viljandi maakondade kantseleiülemaid, linnapäid ning maakonnavalitsuste esimehi:
"Täna kell 8.30ks on Soomusrongide desantid ja 3 diwiisi wäeosad Wõnnu linna ja tema ümbruskonna oma alla wõtnud. Punkt. Waenlase kaotused wäga suured. Esti wabariigi rahwawägi, waatamata meeleäraheitliku waenlase wastupanu peale tungib edasi linna poole. Punkt. Iseäraliku wahwust kahepäewastes lahingutes on soomusrongide diwisionide osad ülesnäidanud. Punkt. Palun korraldusi teha, et saadud wõitude puhul meie põlise ja äraandliku waenlase üle linnades ja maakondades saaks lippud wälja pantud ning kohalestes garnisonides sõjawäe paraadid toime pandud."
See oli esimene kord, mil Võnnu lahingu äramärkimiseks lipud heisati. Edaspidi sai sellest päevast eesti rahva võidupüha. Põhjenduseks toodi, et viimaks ometi löödi vaenlast, kes oli 13. sajandil hävitanud Eesti iseseisvuse.

Edasi Riia peale!

Pärast Võnnu lahingut tungisid Eesti väed Riia alla. Liivi lahes seisis Eesti sõjalaevastik admiral Johan Pitka juhatusel. Laevastik vallutas merekindluse Daugava suudmes. 3. juulil andsid sakslased alla. Liitlased peatasid eestlaste katsed Riiat vallutada ja sundisid sakslased Riiast lahkuma. Riiga naasis Ulmanise valitsus.
Krahv A. Stenbock-Fermor iseloomustas nendes lahingutes lüüa saanud Landeswehri Rauddiviisi nõnda:
"Vana uhke Balti landesveer? Oleme katkenud, köhivad hulgused. Kärisenud saapad ja riided. Taarume norus tuhkkollaste, lõppenud nägudega, mis määrdunud tolmust ja higist. Me silmad on maha löödud, töntsid ja lootusetud. Me väsinud, rasked sammud keerutavad tolmu üles. Nagu paks pilv hõljub see vaevlevate ja armetute inimeste karja kohal."
Eesti Vabadussõja kaheköitelises ajaloos kinnitatakse, et 9. – 23. juunini toimunud lahingutes kaotas Eesti kaitsevägi langenuina 7 ohvitseri ja 103 sõdurit.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)