Silmitsi Euroopaga

LEONHARD ÕUNAPUU,      04. veebruar 2004


Kui Richard Coudenhove-Kalergi (1894-1972) asus kahekümnendail aastail humanistliku meelelaadiga mehena propageerima Pan-Euroopat, polnud rahamaailmal mahti tegelda noore idealisti unelmatega. Veerand maakerast oli allutatud Inglise impeeriumi keskvõimule ja kogu tähelepanu koondus varade ning kullavooluga askeldamisele.
Samal ajal teenisid NLiidu klutid Lääne kontsessionääridele renditud aladel kõige primitiivsemal moel järelpesu tehes korralikku taskuraha. Kui aga kuskil ilmakolkas avaldati rüüste vastu meelepaha, siis mõningatel juhtudel seoti rahulolematud kahurisuu ette ja kõlas käsklus: tuld! Fotod sellest ilmusid ka Eesti ajalehtedes.
NLiidu koonduslaagrid olid loodud inglaste eeskujul, kelle tegevuse tulemuslikkust nimetati inimressursside iseregulatsiooniks.

Kas unelmate Lääs?

Mida aga öelda selle kohta, kui euroliit kirjutab meile ette tootmiskvoodid, kuid ei tee midagi nälja tõrjumiseks ligi neljakümnes riigis.
Lõpmatuseni võib korrata, et suurriigid ei tunnista terveid elureegleid. Nüüdsete Brüsseli kvootide valguses tegutses London tookord rohmakamalt. Sinna saabus värvilistelt röövitud või klaaspärlite vastu vahetatud kaup, seetõttu ei tasunud põhiliste Eesti toiduainete vedu Inglismaale end ära. Väliskaubanduse katkemisega saabus naturaalmajanduse "õitseaeg" ehk Eesti ühiskonna varjusurm. Poekauba ostmiseks oli raha vaja, kuid seda polnud kuskilt võtta, sest valitses tööpuudus ja talutooteid polnud võimalik realiseerida. Tikutops maksis kolm senti, paar kanamune samapalju. Neidki polnud kellelegi müüa. Pooltes taludes polnud kuude viisi sentigi raha. Rõivad ja jalanõud (vahel kaltsudest pätid või toornahast pastlad) valmistati kodus. Loomad tapeti (nüüd esmakordselt inimajaloos kodus tapmise keeld) varases vasikaeas perele söögiks. Vasika, varsa või lambakese ainus väärtus oli tema nahk, mille parkimine oli odav. Rahapuudusel säilitamiseks soolaga kokkumätsitud nahad, mis aja jooksul kõlbmatuks muutusid, maeti maasse.
Linna ettevõtjad üritasid võist vankrimääret valmistada, sellele konsistentsi andmiseks paekivijahu lisades. Eestlase tohutut omaaegset ettevõtlikkust reedab see, et igal aastal asutati Tallinnas keemiatehas või maiustusi tootev ettevõte. Siberisse viidute hulgas oli sadu selliseid inimesi, kes alustasid tootmistegevust köögis. Kerkib küsimus, kas euroliidu teoreetilisemat nägu Siber on tervislikum? Euroliidus pidavat müügilt kaduma isegi jaapani pastakad, elektroonikaseadmetest rääkimata. Juba praegugi võib vaid küsimise peale meie keemiatehase tooteid saada.

Eestlased suurte ja tugevate hõlma all

Pärast natside sissemarssi Euroopasse, et luua tuhandeaastane rahuriik maa peal, tuli perepoeg anda SS-leegioni (neil olid tänaste rahuvalvajatega sarnased kohustused), linnaintelligentsi hulka kuuluv tütar aga asus soldateid sõõrutama. Taat ja eidekene saagisid puuklotse, et puugaasi jõul töötavat viljapeksumasinat käima saada. Sakslastele tuli normiandam tasuda. Miljonilinnale Berliinile kinkisime selle eest kahe aasta toiduteravilja, et nende füürer saatis sõjaväe meid eelmistest okupantidest vabastama. Sõja lõppedes nõudsid sakslased sinna jäänud eestlaste kohest Venemaale väljaandmist - söövad leiva ära!
Seejärel võttis venelaste generalissimus Jossif asjaajamise globaalses ulatuses enda kätte, rajades kommunistliku riigi. Kahjuks vastasid venelased sellele leivavilja kasvatamisest loobumisega - ka nn toitlusprogramm ei päästnud näljast. Abi tuli põliselt liitlaselt USAlt. Suur Vene riik tuli hästi toime ainult relvade sepistamisega, isegi ajakohase tomati- ja lillekasvatusega ei saadud hakkama - potid tuli käsitsi valmistada. Leidlikud eestlased võtsid kasutusele veeämbrid, kuid tsingitud plekk mürgitas taimed.
Lõpuks ajas perestroika kõik nässu. Meile ja maailmale uut lootust pakkunud perestroika kui ühiskonna sügavuti reformimise mõtte kägistasid globalistid õige pea. Nad tegid energilisest Gorbatshovist tempokate lavastustega melanhoolse äti.

Päranduseks privaatkommunistlik elulaad

Mis on saanud meie vaimustusest, mis perestroikaperioodil lõkkele lõi? Oma riigi ülesehitamiseks meeletult pingutavatel esivanematel oli meile pärandada üksnes privaatkommunistlik elulaad, kus "seadused ei toimi" või neid ei jätku kõigile.
Nüüd astuvad suures ilmas esile uued juhid, kes oskavad õudu ja hädasid ökonoomsemalt levitada. Me ei järgne neile mitte perestroikaaja kombel, mil end vabaks laulsime, vaid sedapuhku rahvuslikest viisidest loobudes kolinakastide abil koecki-moecki-meloodiaid tekitades. Pearõhu asetame seksipropagandale, teismelistele uue elusisu loomisele. Selleks piisab läikivale paberile trükitud värvilistest fotodest. Entusiasmi ülalhoidmiseks kõneleme vaktsiinidest ja DNA-uuringutest. Kasutame ära väljamaa teaduskeskuste prügimäele heidetud laboratooriumide sisseseaded.
Lisaks HI-viirusele on meil ette näidata alkoholism ja kemiseeritud toiduainete tarvitamine ehk puhtalt kunstväetise toel kasvatatu kasutamine on meid kärvamises esimeste hulka asetanud. Euroopa näitelavalt peatsete lahkujatena on meile oluline ainult kalmistute laiendamise tempo. Rahumäel elutsevad varesed oskavad juba ülimalt distsiplineeritult vaikida, kui kõlab "Ligemal Jumal sul". Meloodia peab esile kutsuma muusikariist, sest matuse- või pulmalaulu oskamine ei ole 6-7 tuhande aastase kultuuriga rahvale lõpusajandil enam nõutav.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)