Tallinn saab keskkonnakaitse arengukava
EINO VÄÄRTNÕU, 17. aprill 2013
26. märtsil tutvustasid koostajad asjahuvilistele käsilolevat „Keskkonnakaitse arengukava aastateks 2013-2018".
Selle kokkupanekul on kasutatud pikka rida Tallinna kohta käivaid kavasid ja strateegiaid, kuid tähelepanuta on veel jäänud mitmed üleriigilised strateegilised dokumendid, justnagu Tallinn ei hõlmakski suurt osa riigi tööstus- ja hariduspotentsiaalist ning elanikkonnast. Arvan, et juba nimetatud allikatele lisaks oleks vaja kasutada riigi arengustrateegiat Säästev Eesti 21, Eesti keskkonnastrateegiat, Tallinna keskkonnastrateegiat 2010, Eesti looduskaitse arengukava ideid ja informatsiooni. Lisaks tuleks tutvuda järgmiste dokumentidega: Säästva transpordi raport (Säästva arengu komisjon, 2010), Bioloogilise mitmekesisuse säilitamine kohalikul tasandil (SEI, 2010).
Väga oleks vaja lõpetada Tallinna sadamate arengukava, mis mõjutaks nii linna merele avamise käiku kui ka linna transpordikorralduse kavandamist. Tuleks ära kasutada Tervislike Linnade Liidu kogemus, astuda säästva arengu kogemusi levitavate linnade liidu ICLEI liikmeks (sinna kuuluvad juba kümned meie naaberriikide suured linnad, pealinnadest kõnelemata).
Tallinna kandideerimise tõttu Euroopa roheliseks pealinnaks
oli linnahaljastus arengukava arutelus suure tähelepanu all. Seepärast oleks kasulik tutvuda kahe TTÜ kolledžis väga hea hindega kaitstud diplomitööga: „Linna keskkonna kujundamise ja kujunemise analüüs Tallinna ning Curitiba ja Freiburgi linnade võrdluses" (T.Avikson, 2009) ning „Tallinna linnahaljastuse strateegiate süsteemne analüüs, võrdlus Curitiba ja Freiburgi linnadega" (J.Pillerpau, 2011). Brasiilia miljonilinn Curitiba oli 1992. aastal Rio de Janeiros toimunud ÜRO arengu- ja keskkonnakonverentsi ühe osakonverentsi - World Urban Forum - toimumiskoht. Tallinna esindajana kohapeal olles kuulsin korduvalt ütlemist, et Curitiba on maailma ökoloogiapealinn, ning seda ütlemist tundus ta tõesti väärt olevat. Saksa-Prantsuse piiri juures asuvat Freiburgi on aga seatud eeskujuks tema Vaubani kvartali jätkusuutlikuks ja ökoloogiliseks rekonstrueerimise, samuti trammiliikluse edendamise tõttu. Freiburgi suundumus oli „saada päikese, keskkonnakaitse ja jalgrattaliikluse pealinnaks".
Arengukava alguses, kui minna mööda lubamatult ebamääraselt sõnastatud eesmärkidest - "tagada hea seisund", "kasutada säästlikult ressursse" - peab märkima määramatust alleesmärkide sõnastuses: haljasalade kättesaadavuse tagamine, parima praktika rakendamine, põhjavee seisundi parandamine, veehaarde efektiivsema kaitse korraldamine, merevee tõusust üleujutuste vältimine(?), välisõhu kvaliteedi pidev parandamine, radooniohutu keskkonna tagamine(?), jäätmetekke vältimine(?), jne.
Keskkonnaharidus
oli üks arutelus aktiivselt käsitletud arengukava valdkondi. Rio 1992. a. konverentsil vastu võetud nn maailma säästliku arengu kokkuleppes Agenda 21 oli maailma looduskeskkonna halvenemise peapõhjusena sõnastatud „mittesäästlik tarbimine ja mittesäästlikud väärtushinnangud". Seega allakäigu põhjus ei ole ainult keskkonnahariduse puudulikkus, vaid kogu elulaad. Märgin, et Maailma Tervishoiuorganisatsiooni WHO sõnastatud terviseseisundi tegurite olulisuse hinnangus on tervishoiu tähtsuseks vaid ca 10% , keskkond määrab 16%, elulaad (kuidas toitume, elame, puhkame, töötame, suhtleme jms.) määrab aga 52%. Elulaad on väärtushinnangute peegeldaja, seega keskkonnateadlikkus ei ole just palju määrav riigis säästliku arengu suunda hoida tahtes. Seepärast tuleks Tallinna keskkonna arengukavas tähelepanu pöörata säästliku elulaadi propageerimisele ja selleks tingimuste loomisele.
Linnahaljastuse alal
oleks vaja arengukavas näha ette linnakeskkonna ühe efektiivsema teguri - tänavaäärse haljastuse hoidmine ja arendamine. Tänavatel paiknevad puuderead puhastavad õhku, pakuvad varju, varjavad tuule ja palavuse eest igapäevaselt ja nendele eriti kesklinnas kohti hoida, neid kaitsta on rohelises pealinnas esmatähtis. Näeme ju kõik, kuidas merelt rohelisena paistvas Tallinnas vaesestub kesklinn pidevalt ja kiiresti kõrghaljastusest, ning linnametsadesse või ääremaadele kompensatsiooniks istutatavad puuistikud ei paranda keskkonna olukorda tegelikult mingilgi määral.
Teiseks haljastuse hoidmise oluliseks meetmeks oleks suurte külmumata mullapalliga puude ümberistutamise tehnika omandamine ja igapäevaselt kasutamine. Mäletan, et juba 1980. aastate keskel nägin fotosid sellisest tehnikast, millega Berliinis üle 10-tonniseid põlispuid teisaldati, nende mahavõtmist iga hinna eest vältides. Meil on see ikka veel tundmata ja linnapuude teede või ehituste eest maha võtmine tavaline. Mäletan, et omal ajal Rahvusraamatukogu ehituse eest kümmekonna noore, alla 20 cm läbimõõduga puu mõnikümmend meetrit kõrvale nihutamine tundus siis lausa vägiteona, ja selleks see tegevus Tallinnas jäigi.
Kolmandaks oleks haljastuse kaitseks vaja linnas rakendada teistsugune lumekoristustehnika, et soolast lund ei kuhjataks talvel puude alla ja mujale haljasmaale. Selline vähemkahjulike tahkete ja vedelate komponentide tänavatel kasutuse tehnoloogia oli kaheksakümnendatel aastatel juba mitmel pool NL linnades katsetatud, mõnes isegi kasutusel, kuid Tallinnas me selleni siiani ei ole jõudnud.
Transport ja linnamüra
Arengukavas kõneldakse küll planeerimistegevuse abil transpordivajaduste vähendamisest, kuid tuleks välja tuua planeerimistegevuse suur osa tervisliku elulaadi soodustamisel. Eelkõige linnaasumikeskuste kujundamisel vajalikke teenuseid kompleksselt pakkuvateks, kus on nii töökohad, koolid, puhkekohad, kultuuriobjektid, tervishoid, lastehoid, spordivõimalused ja korrakaitse elanikele käepäraselt lähedal; kõrtsid ja kasiinod aga kaugel.
Tallinnale on vaja kehtestada mürakaitse eeskiri, mille abil saaks takistada eelkõige tänavatel häirivat müra tekitavaid sõidukeid, nende müra kohapeal mõõtmise kaudu. Alates NL ajast on korrakaitsjad sellist müristajate piiramist edukalt tõrjunud väitega, et sellised pahad sõidukid on tehasest just niisugustena välja lastud, kuid KOKS-omavalitsusseaduse alusel peab saama tänavatel mürisejaid ja pirisejaid takistada.
Linnaosad keskkonnakaitses
Keskkonnakaitse arengule oleks oluliseks kasuks Tallinna linnaosade autonoomsuse suurenemine ja samuti kodanikuühenduste sõnaõiguse tegelik kasv linna asjade üle otsustamisel. Selleks tuleks sätestada halduskogude ja samuti kodanikuühenduste reaalne otsustusõigus keskkonnaalaste küsimuste otsustamise juures. Ainult linnakodanikke ametite või volikogu komisjonidesse kutsuda ja pärast „kahetsusega" teatada, et nende arvamust siiski ei saanud arvestada, see ei ole kaasamine. Mitmekesisus on edasiviiv, ülalt ainujuhtimisega tekitatav linnaasumite ühenäolisus aga arengut ja keskkonnahoidu pidurdav.
Kavas on läbi töötamata kujunev uus olukord, kui kõik olmejäätmed saaks ära anda soojusenergia tootmiseks. Järelikult võiks saada võimalikuks linnas organiseeritult jäätmeid tasuta koguda ja siis edasi müüa, nagu toimub juba Põhja-Tallinnas. Tasuta olmejäätmete kogumist nägin juba NL ajal Sillamäel toimivat, see kestab praegugi ja see toimis varem ka ilma võimaluseta kogutud jäätmed energiatootjatele edasi müüa. Sillamäe kogemust peaks Tallinna jaoks analüüsima ja jäätmepoliitikas kajastama.
Arengukavas nähakse ette seire kavandatud meetmete rakendumise üle, kuid on vaja ette näha ka korraldus, kuidas süsteemi kuuluvaid osi - organisatsioone, ettevõtteid survestada oma kohustusi täitma.
Keskkonnakaitse arengukavale kui strateegilisele plaanile tuleb kindlasti teha ka strateegiline keskkonnamõju hindamine, vastasel korral tuleb tõdeda, et sellest dokumendist ei loodetagi midagi muutuvat.
Tallinna keskkonnakaitse arengukavast aastani 2018 võib läbi tõsise edasiarenduse saada oluline etapp linnakeskkonna ja linlaste terviseseisundi parandamisel.
EINO VÄÄRTNÕU
Viimati muudetud: 17.04.2013
Jaga | 
Tagasi uudiste nimekirja
