Matsid jäävad matsideks

No mis seal ikka arvata - nood stseenikesed, mis matslust kui loodusõnnetust illustreerisid, on pärit küll kübeke kangemast kategooriast kui matslus. Mina nimetaksin neid (psühho)huligaansuseks; too "tasumise tund" peaks ilmsesti isegi paragrahvi alla minema. Aga see selleks - eks igaüks annab sõnadele erineva tähendussisu ja mõttemahu. Mind häiris muu.

Õudusega avastas Maire Aunaste, et saates osalevate otsustajate ja hindajate tarka seltskonda kuuluv Maaja Kallast elab juba 30 aastat Lasnamäel korrusmajas. Kuidas on see võimalik? Kuidas ta suutnud on? Jube, jube, jube!!!

Sellest, et igas linnas on palju-palju korrusmaju, kus püütakse kasvatada kodutunnet, seda tunnet, et minu maailm ei lõpe kolme lukuga varustatud turvaukse taga, ei teadnud Aunaste-proua muidugi midagi. Ei tea seda ka alati irooniline (tige?) "tõeline daam" Kallast. Tema on suutnud toda õudust (elu Lasnamäel) elada tänu sellele, et kui naaber on ukse taga, küsib proua, mida too soovib, astub siis koridori ja kõneleb naabriga, kuid mitte iial ei kutsu ta ühtki naabrit oma tuppa.

Olen aga kuulnud ka naabreist, kes abivajaja eest poes käivad, last hoida aitavad, hästi väljatulnud kooki maitsta viivad... Samasugustes korrusmajades Annelinnas, Mustamäel, Lasnamäel, igal pool. Sellisedki majad võivad olla tõelised kodud. Aga matsid jäävad matsideks.

IMBI JELETSKY, Tallinn

Jaga |