Pink kui hoolivuse sümbol

Läks aega mis läks, aga pingipuudust Jõhvis enam pole. Pargipinke asuti paigaldama mõni aeg tagasi ja see töö kestab. Iga nädal avastad mõne uue jalapuhkamispaiga, mida pikisilmi oli oodatud...

Ja ega enam suurt loodetudki… Kes veel suures hoolimatuse tuhinas hoolima peaks? Aga näe, siiski pole veel kõik kadunud…

Pingike – justkui pisiasi, aga kui meeldiv!

Keni pinke, nii seljatoega kui ka ilma, on linnavalitsus lasknud panna nii parki kui ka, mis eriti tore, käidavamate teede äärde. Pikal Narva maanteel, mille ühest otsast teise annab tulla ja kus inimesed enamasti jalgsi turult suuri kotte vinnasid, on nüüd võimalus mitu-mitu korda vahepeatust teha.

“Aitäh linnaisadele!” ütlevad pereemad ja vanaemad-vanaisad. Esialgu nagu ei osatagi pinke kasutada, s.t sinna oma kott toetada ja ise istet võtta. Harjumatu asi teine – vahepeal ju võõrutati rahvast istumisvõimalustest. Pingid kadusid ka sealt, kus need igavesest ajast igavesti olid olnud, ja seda kõigis meie riigikese linnades. See oli nagu mingi pingifoobia!

Jah, Jõhvi võttis ette – pingid on nüüd meil Jõhvis paigas ja vähemalt sellel foobial on lõpp! Teistel linnadel on, millest eeskuju võtta.

Tartus kaunis Emajõe Keskus, aga pinke pole

Torn-kortermaju ja uhke veekeskus on Tartus, kuid kesklinn juba muutumas Tallinna-sarnaseks – klaashotellid kerkivad üksteise kõrvale ja lausa üksteise otsa. Mida aga ei tunneta, see on hoolivus oma linnakodaniku eest. Mugavaid kohvikuid pole, isegi jäätist ei saa mujalt kui kilomeetri kauguselt mõnest suurmarketist. Ja pinke ka pole mitte!

Käin tihti oma sünnilinnas, kus on oi-oi! kuidas neist hoolivuse elementidest puudus. Turu juures leidub paar räämas pinki, mille tavaliselt “okupeerinud” kodutud (neilgi ju kondid-luud väsinud-kulunud).

Veel ütleks bussiliikluse korraldamise kohta. Lihtsalt imestama paneb, kui halb see on selles nn heade mõtete linnas! Ei anna meie kirutud Ida-Virumaa bussiühendusega võrreldagi! Kui Kohtla-Järve ja Jõhvi vahet sõidavad liinibussid tihti, mikrobussid aga saalivad lausa iga kolme minuti tagant, siis Tartus oota, nii et silm venib pähe ära.

Viimati sõitsime Rahumäe kalmistule – see liin töötab eriti nigelalt! Ja seda aastaid – ei aita rahva nurin ega midagi. Küll keerutatakse sind ringliini mööda! Lõpp-peatuses võid oodata pool tundi ja siis ka valele poole sattuda! Seigeldakse vahel üle tunni aja, et kalmistule pääseda. Mingit infot kusagil pole. Annelinna sa lausa kaod ära, laiad tänavad ja uhked majad, aga ühtegi pinki ei näe! Mikrobusse ülikoolilinnas ka pole.

Põltsamaa kodusus

Kunagi juhtusime Põltsamaa päevadele. Sealne linn meeldis just oma kodususe ja elanikusõbralikkuse tõttu. Kadestasin neid isegi kenade seljatoega pinkide pärast. Linnapeaks oli tookord õrnema soo esindaja Margi Ein, keda rahvas väga armastas… Ei tea, kuidas täna selles veinipealinnaks kutsutud linnas lood on, linnapea Margi oli ju vahepeal Toompeal.

Tore, kui rahva häält kuulda võetakse. Alustades kasvõi sellisest näiliselt pisiasjast kui üks tänavaäärne pingike...

Jaga |