Rahvusliku hääbumise väldib õpetaja väärtustamine

ANDRES LUTSAR,      11. september 2002


Joomine, kuritegevus ja moraalitud teod on eelkõige kultuurituse tagajärg. Nende likvideerimiseks on ammu aeg asuda põhjuste kallale. Muidu ei jõua me tagajärgi iialgi kinni maksta. Käitumiskultuur, liikluskultuur, kõnekultuur, aateõpetus ja rahvusluse turgutamine olgu õpetajate pärusmaa, kutsumus ja õnn.

Koolitöö algas. Noorte eestlaste arendamise templid asuvad tegevusse. Õpetaja püha töö toimib taas. Hiina vanasõna ütleb, et hea õpetaja on parem kui hiigelkandam raamatuid. Saksa vanasõna ütleb, et kui tahad õppida, leiad alati õpetaja.
Riik peab lõppude lõpuks väärtustama õpetaja töö. Näen selles Eesti riikluse alupinda. Just nii, et osa NATO-rahadest õpetajate palkadeks ja kultuuritegijatele tasustamiseks. Riigi võimsuse allikas on tema kodanike moraalis.

On riiklik häbi, et õpetajad on vaesed

Ikka ja jälle mõtlen ma nördimusega, et meil on solvatud õpetaja väärikus. Kui noor ausa südamega, kõrgharidusega ja kutsumusega pedagoog ei saa endale vaesuse tõttu lubada ülikonda või kostüümi, kui tal ei jätku raha raamatute ega infotehnika ostmiseks, rääkimata õppe- ja puhkereisidest kolleegide juurde välismaal, siis on mul häbi riigi pärast, kes on õpetaja niisugusesse kitsikusse pannud. Nii ei teki ka tõelist konkurentsi õpetajate töökohtadele, on pärsitud pedagoogiliste talentide otsimine, arendamine ja stimuleerimine.
Õpetajal puudub tööks motivatsioon. Et see sünniks, peavad kõik erakonnad teenima tões ja jõus ühte elutervet Eestit. Koos kadunud targa õpetlase Juri Lotmaniga ütlen, et niisugused sõnad nagu südametunnistus ja vastutustunne kummitagu iga poliitikut, õpetajat, lapsevanemat. Me ei taha ju rahvana hääbuda!
Joomarlus, kuritegevuse vohamine, moraalitud teod on esmajoones mitte rahapuuduse, vaid kultuurituse tagajärg. Ammu on aeg asuda põhjuste kallale. Muidu ei jõua me tagajärgi iialgi kinni maksta.
Käitumiskultuur, liikluskultuur, kõnekultuur, aateõpetus ja rahvusluse turgutamine olgu õpetajate pärusmaa, kutsumus ja õnn. Kas ei oleks aeg luua ülikool nimega Kodanikuõpetuse Akadeemia, kus valitud noored eestimaalased saaksid tõelise hariduse, et olla koolijuht, aateõpetaja, poliitik.

Võim + kultuur säilitab rahvuse

Räägin ja kirjutan sellest kurbusega, sest rahvuse elujõu näitajad langevad pidevalt. Kuid ikka olen optimist ja lähtun eeldusest, et oleme suure õnnega koos - oleme vaba rahvas vabal maal. Eestimaal, isamaal, kodumaal. Kas mäletate? "Eestimaa on meie kätes…"
Noorperede toetamine on meie tee tulevikku. See oleks pensionäridele paljuski palsam rasketele hingehaavadele, mille on loonud meie kasine tänapäev.
Pakun eesti rahvusspordiks judot kui tõelist kasvatussüsteemi lasteaedadele ja koolidele. Judo on moraalne, intellektuaalne ja füüsiline kooslus ning sobib ideaalselt väärt isiksuse arendamiseks. Judo enesekaitseline tagamaa annab ühiskonnale ka aktiivse õiguskorra kaitsja. Ohuks kurjategijatele oleme ju eelkõige meie ise!
Judo õppimise käigus õpib õpilane ka õpetajaks.
Meil puudub Eestis võitlusalade ja traditsioonide järgimise suund. Georg Lurich ütles: võitlus on tervise allikas. Gruusias näiteks on rahvuse tugevuse tagatis maadlusala tsidaoba, millel on vägagi suur osa meheliku uhkuse kasvatamisel. Nii et tatami igasse kooli!
Eesti haridussüsteem on korras alles siis, kui mees-aateõpetaja jõuab ka lasteaeda.
Keskerakondlasena võitlen sõnas ja teos oma poolt öeldu elluviimiseks. Eesti õnne nimel, eluterve riigi tarbeks. Õpetajad, tulge teiegi võitma. Selleks tulge kõigepealt valima. Jaapani elutõde ütleb: tugeva kindrali alluvuses pole nõrku sõdureid.
Head kooliaasta algust kodudesse, koolidesse, ülikoolidesse, armeesse!
Head Euroopa Liidu ja NATO-aastat! Me võidame vaid üheskoos või üldse mitte. Ippon.

Käitumiskultuur, liikluskultuur, kõnekultuur, aateõpetus ja rahvusluse turgutamine olgu õpetajate pärusmaa, kutsumus ja õnn.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)