Milleks meile Petseri ja Narva-tagune?

RALF R. PARVE,      22. juuni 2005


Üks mu tuttav vanainimene, kes sündis ja veetis lapsepõlve Eesti Wabariigi linnas nimega Petseri, käis seal viimati üle veerandsaja aasta tagasi. Loomulikult tekitab lapsepõlvepaikade meenutamine kõigis suurt härdumust. Temal aga seda tunnet ei tekkinud siis ega praegu. "Õudne, kui lagastatud ja korrast ära linn. Seda ei suuda keegi enam korda teha. Eestiga pole Petseril enam mingit pistmist."

Nõukogude aeg. Istun lennukis TU-134A, mis lendab Moskvast Tallinnasse. Stjuardess teatab eesti ja vene keeles: "Meie lainer on 10 000 meetri kõrgusel, meie all on Narva veehoidla."
Kuigi ümberringi olid nagu ennegi valged pilved ja sinitaevas, haaras südant soe tunne: "Ma olen kodus. Jälle Eestis." Petseri ei tekitanud siis ega tekita praegugi mingeid erilisi tundeid. Pole seal kunagi käinud ega tahagi minna, kuigi sealt on pärit üks haru minu sugupuust. Ei mingit nostalgiat! See on vaid paik, kus on võõrad kombed ja võõras keel.
Härdumus tekkis mul hoopiski siis, kui käisin Harjumaal, Hatu küla 750. juubelil. Siit pärineb mu vanim teadaolev esivanem, 1710. aastal sündinud Perna Klaus. Tunnen, et minu juured on hoopiski seal, tõelises Eestis.

Eesti kardab endiselt Vene kahureid

Tartu rahu läbirääkimistel teatas Venemaa, et on valmis tunnistama Eestit etnograafilistes piirides. Vene arvates kulges see piir Kunda lahest alates ja põlevkivirajoon jäänuks Venemaale.
Eesti väitis kontrarünnakuna, et etnograafiline piir tuleb Koporje lahest Pihkva järveni, nii et Jamburg ja Oudova jääksid Eesti poole. Tegelikkuses jooksis Eestimaa ja Venemaa vaheline piir Taani, Rootsi ja Saksa orduriigi ajal Narva ja Peipsi järveni, ka Rootsi-Vene piir jooksis seal 1617. aastast. Juba siis olid Ivangorod ja Narva piirikindlused.
Pärast Tartu rahu piiride paikamääramist teatas Adolf Joffe, et venelased loovutasid eestlastele 1000 ruutkilomeetrit vaieldavat territooriumi 50–60 000 elanikuga. Meie Jaan Poska aga väitis vastu, et Eesti oli hoopiski vastutulelik, loobudes Nõukogude Venemaa kasuks vaieldavast territooriumist pindalaga 3000 ruutkilomeetrit ja ümmarguselt 200 000 elanikuga. Taolistel vaidlustel on seega ajalooline järjepidevus. Millega aga pole suurt midagi peale hakata.
Tartu rahu läbirääkimistel valitses muuhulgas ka tugev riigikaitseline aspekt. Võimaliku konflikti korral tuli kaitsta Narvat vaenlase kahuritule eest. Tolleaegsete kahurite ja suurtükkide laskekaugus ei ulatunud üle 32 kilomeetri. Väidetavalt sellisest põhimõttest lähtuvalt saigi omaaegne piir paika pandud. Venelastel oli vesi ahjus ning neil tuli eestlastele järele anda.
Kolmapäeval teatas isamaaliitlane Trivimi Velliste oranzhides särkides piirileppe vastu protesteerijatele Riigikogu ees, et kui tema oli Mart Laari esimese valitsuse välisminister, siis oli riigil ametlikult Tartu rahust lähtuv piir. Muidugi jääb siinkohal mõistmatuks, mis härra välisminister ei edastanud ERSP liikmest siseminister Lagle Parekile korraldust, et Eesti piirivalvurid tuleb viia Peteri taha.

Mida me kõik saaksime

Saaksime hulganisti umbrohtu kasvanud maad, mida meil endalgi on piisavalt. Saaks veel Petseri kloostri, mis eesti inimese hinges mingeid erilisi tundevärinaid ei tekita. Aitab meile Nevski katedraalist Riigikogu vastas ja Kuremäe kloostrist küll! Metsaärikad muidugi rõõmustaksid, et saaksid Petserimaa metsades saed hoogsalt tööle panna. Savi, kruusa ja liiva leiaks kah. Ja ongi kõik. Tööjõudu alla 20 000 inimese, kes seni pole tööd suutnud teha ja on nüüd tarvis euroopalikult tööle panna. Kellele aga ajakirjanduse andmeil maitseb pigem hundijalavesi kui töötegemine.
Suuremat sorti tööstust Petserimaal pole ja Eesti seda rajada lihtsalt ei jaksa.
Saaksime ka Ivangorodi, kus praegu sõidavad mööda auklikke ja pimedaid tänavad taksot Zhigulid.
Eesti riiki me sealkandis ei näeks. Pole ju mingiks saladuseks, et Narvaski on eestikeelset elanikkonda kahetsusväärselt vähe. Ja miks peaks see tekkima Petserimaale? Eluviis ja keskkond on ju Eesti inimesele täiest võõrad.
Kui Euroopa Liit mõned miljardid eurosid annaks, võiks ju midagi Petserimaa heakorrastuseks ära teha. Paraku näib, et meilegi hakatakse eurosid üha vähem andma.

Venelasi on meil veel liiga vähe

Lilli Prometi romaanis "Primavera", mis ilmus aastal 1971, on üks selline punategelastele pahameelt tekitanud dialoog Itaaliat külastanud peategelase Saskia ja väliseestlase Andrese vahel:
"Ja kuidas Tallinn on? Palju muutunud?"
"Ikka on."
"Ehitatakse kõvasti?"
"Kõvasti."
"Venelasi on palju?"
"Palju."
Isamaaliitlaste Petserimaa tagasinõudmise ponnistusi jälgides võiks arvata, et rahvuslik koosseis on nüüd kardinaalselt muutunud. Vene inimesi napib ja seepärast vajab taasiseseisvuse tagasi saanud Eesti Petserimaalt lisaks veel 40 000 vene inimest.
Pooled uustulnukatest oleksid pensionärid, seega 20 000 lisanduvat pensionäri peaksid ka saama 3000 krooni kuus. Eesti riigieelarvele tähendaks see täiendavat rahavajadust 60 miljonit krooni kuus, aasta jooksul aga 720 miljonit. Ja nii iga aastaga üha rohkem ning rohkem. Eestimaa pensionäril tuleks solidaarsuspõhimõtteid järgides loobuda ühes kuus ligi 180 kroonist ehk siis 2000 kroonist aastas.
Inimene on inimene. Ent isamaaliitlaslikult edasi fantaseerides jõuaks järeldusele, et uuele kontingendile ehk 20 000-le tööeas Petserimaa uustulnukale tuleks hakata maksma sotsiaaltoetusi, sest kuuldavasti tööd sealkandis eriti teha ei viitsita ega osata. Algaks uute vaeste massiline produtseerimine Euroopa Liidu niigi kõige vaesemas osariigis. 140 000 kodakondsuseta muukeelset meil juba on, lisanduks veel 40 000 isikut.
Pole aga mingit garantiid, et hoolimata meie heldusest ei hakkaks tagasisaadud Petserimaalt Brüsseli poole teele minema ruudulisest vihikust väljarebitud paberilehekesed, millel kirjas kaebused rahvusliku rõhumise ning inimõiguste rikkumise pärast.
Kas pole liiga kõrge hind 500 sinnapoole jääva setu eest? Lihtsam oleks anda neile soliidne ümberasumistoetus ja suurendada meie piiriäärset asustust. Teispoole piiri jäävaid setusid aga saaks toetada meie pensionide, hõlbustatud piiriületuskorralduse ning emakeelse kooliharidusega.

Betlemi isamaaline vari

Üheksakümnendate aastate algul shokeeris isamaaliitlane Jaanus Betlem Eesti avalikkust oma arvamusega, et Eestis võib toimuda taas 1924. aasta 1. detsember. Selle kinnituseks anti ajakirjanduses tuld igas suunas. Lõpuks aga rahuneti maha ja Eesti Vabariik jäi tänu Betlemi terasele hoiatusele siiski püsima.
Ent on olemas ka selline ohutunnet tekitav kuupäev nagu 21. juuni aastal 1940. Okupatsiooniväed tõid tol suvel Tallinna massiliselt muukeelseid demonstrante Petserimaalt, kes pidid väljendava "rahva tahet" ning igatsust nõukogude võimu järele (vt fotot eelmises Kesknädalas).
Kakskümmend aastat oli Eesti Wabariik neid petserimaalasi integreerinud, ent esimesel võimalusel tõstsid nad käe oma riigi vastu. Nõukogude soomukite ning sõjaväelastega laetud veomasinaid tervitati lillede ning punalippudega. Õige on, et veri on paksem kui vesi. Kui ajaloo kurjal tahtel aga veel midagi taolist peaks toimuma, kas siis Tallinna tänavatele ei tuleks taas riigikeelt mittekõnelevad demonstrandid ja uusokupant võiks tõsimeeli lausuda: "Ise te tahtsite ja nõudsite."

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (13)