Maa ja rahvas

ARVO SIRENDI

põllumajandusdoktor, endine Riigikogu liige

EELLUGU. Keeruliste tunnetega mäletameRahvaliidu edukat allkirjade kogumise kampaaniat riigiraudtee ja elektrijaamade mahaparseldamise vastu.

Tuletame meelde, et Eesti Energia (EE) taheti maha müüa vaid 6 miljardi krooni eest, milleks kavatseti võtta laenu Eesti metsa tagatisel. 2010. aastal sai EE ligi 2 miljardit krooni puhaskasumit. Need, kes sellest rahva vara odavmüügist lootsid teenida sadu miljoneid kroone, haudusid kättemaksu.

Tehtigi "organitele" ülesandeks Rahvaliidu juhtide jälitamine. Aastate jooksul koostati sadu komprahõngulisi toimikuid ning käivitati korruptsioonisüüdistusega kohtuprotsess. Tõenäoliselt toetas avalikkus võitlust korruptsiooni vastu põhimõttel, et kedagigi karistataks kas või teiste hirmuks. Nii sai kahtlusest süüdistus, tuginedes spekulatiivsetele mõttekonstruktsioonidele, oletustele ja fantaasiale. On ju iga erakonna juht uurimatagi süüdi. Peale võimulolijate.

Meenutame näiteks raudtee tagasiostmisega seotud miljonilise sponsorabi (loe: äripistise) küsimist ameeriklaselt Burkhardtilt. Seda intsidenti ei menetletudki, sest selles ei osalenud rahvaliitlased ega keskerakondlased, vaid üks võimupartei.

Pärast riigiprokurör proua Bergmanni vihkamisest küllastunud sõnavõttu televisioonis sai selgeks, mida on oodata. Teda vist häiris kõige enam harjumatu muudatus juurdunud praktikas, kus 90% kõigist asjadest lahendatakse kokkuleppemenetlusel. Ikka on pakutud valikuga leppinud isegi elukutselised „kvalifitseeritud" kurjategijad. Siis on see juba „organite" solvamine, kui keegi kangekaelne maamees, Luua Villu, ei nõustu süüdistusega vabatahtlikult ning läheb kohtusse õigust otsima.

Olen rääkinud mitme juristiga. Nad alustavad ikka nii: juristina ma austan kohtuotsust, aga... Mina pole jurist, ma olen vaid agronoom ja austan üksnes seda, mis on tõde ja ka paistab tõena. Aga selle kohtuprotsessi vari laskus rahvaliitlastele, ning seda oligi vaja. See lõhestas Rahvaliidu, kusjuures uus juhtkond ütles lahti oma maailmavaatest ja läks peaaegu kogu täiega sotsiks, kuigi meie veregrupid ei saa sobida kuidagi.

Lahkunud juhtkonna õigustuseks on vaid see, et nad kutsusid kõiki endaga kaasa. Sotside auks võiks olla see, et nad täitsid ülejooksikutele antud lubadused. Poliitikute odavmüügist ülesostmine maksab kindlasti vähem kui kandidaatide väljapakkumine valijatele. Mõni üksik läks ka mujale, kusjuures ühe rahvaliitlase reformikaks hakkamine tegi üsna mõttetuks 70 miljoni kroonise pistise andmise väikeste roheliste mehikeste pundile selletagi väga pingelises riigieelarves.

VALIMISED JA PROPAGANDA. Rahvaliit osales Riigikogu valimistel. Teadsime, et ilma rahata puudub meil vähegi realistlik võimalus oma missiooni tutvustada teles, raadios või ajakirjanduses. Jõudsime vaid riigile maksta kautsjoni. Rahvaliidu reiting oli madal ning seda kisti maha iga päev ja igal viisil. Seda mõjutasid ka erakonna sisevastuolud. Meie poliitilise missiooniga seotud temaatikat ei võetud meedias kordagi jutuks. Ei tohtinud rääkida ja võis ainult sahtlisse kirjutada, kuidas, miks ja kelle juhtimisvigade tagajärjel ning kelle süü tõttu Eesti, see Põhjamaade tiigriks pürgiv riik kukkus 15-protsendisesse finantsmajanduslikku auku, mida peaminister esialgu visalt ja küllalt kaua eitas.

Miks pole tööd, miks massiliselt lahkutakse kodumaalt, miks on kolmandik põllust harimata ja Eestisse imporditakse igal aastal miljardite eest toiduaineid? Miks on meie kaunil ja kallil kodumaal agrikultuuriobjektide varemeid veelgi massilisemalt kui kirikute varemeid pärast bolševistlikku revolutsiooni Venemaal? Kas meil on kinnistumas uus vaimu- ja elamiskultuur - raha ja rämpstoiduainete mangumiseks rikaste rahvaste toidulaua ülejääkidest?

Ja miks sattus meie parlament kummitempli rolli? Mida mõistetakse meil demokraatia all? Miks meil lobisetakse kodanikuõigustest, integratsioonist ja sallivusest, kuid poliitilises praktikas süstitakse aga ksenofoobiat, konkreetsemalt - veneviha, ning inimõiguste vastaselt karmistatakse kodakondsuse saamist, ja üksnes selle nimel, et Savisaar ei saaks valijaid juurde?

PRINTSIIBID. Me ei loobunud oma kohusetäitmisest ja lähtusime keskajarüütlite põhimõttest: tee, mida tegema peab - ja siis tulgu, mis tuleb! Me panime oma nimed kirja, et keegi ei saaks hiljem öelda: kus te siis olite, kui meie pidime otsustama Eesti maa ja rahva saatust? Me olime olemas, kuigi oleme süüdi selles, et me ei suutnud asju selgeks teha. Aga nüüd vastutab rahvas kui kõrgeima võimu kandja. Alati on see olnud nii.

Kui võim asus raskes olukorras kärpima, siis teadagi, mida ja kellelt kärbiti. Peaminister rääkis kuu aega mitu tuhat korda kõigis teabekanalites, et paljud soovitasid ka pensione kärpida, aga nemad... Nüüd oleks vaja ikkagi välja öelda, kes need paljud soovitajad olid ja kas nad kuulusid koalitsiooni või opositsiooni.

Nüüd pole ju meie otsustustes süüdi enam võõras okupatsioonivõim, vaid meie ise ja meie oma riigi võim. Mida ligemal on inimene võimule, seda suurem on tema vastutus, kuigi seda raskem on teda vastutusele võtta. Kui see üldse võimalik on.

MISSIOON. Meie missioon on igavene ja see ei olene vaesusest, turukonjunktuurist ega muudest raskustest. Öeldakse, et Rahvaliidul polnud Riigikogusse asja. Oli ja on. Siinkohal räägime kolmest riigi põhitunnusest: eelkõige inimesest ja maast (territooriumist), aga ka seadusteks formuleeritud õigussüsteemist, mis neid omavahel sidustab ja võtab arvesse ideoloogiat, poliitikat, majandust, sotsiaalsust, vaimsust...

Me oleme neis valdkondades teinud hulgaliselt ettepanekuid  ning võidelnud eelkõige sotsiaalse sidususe ja õigluse eest, aga samuti maa viljakandmisvõime ja inimese nii vaimse kui ka füüsilise töö viljade jätkusuutlikkuse eest. On ju inimese töövõime ja mulla viljakus ainsad ressursid, mille potentsiaal nii mahu kui ka kvaliteedi mõttes kasvab õigel kasutamisel ja kahaneb jõudeolekus. Teised ressursid ammenduvad, kuluvad, roostetavad, väsivad, lagunevad igasugusel kasutamisel. On aga ka mõni taastuv looduslik ressurss.

INIMENE.  Eesti Vabariik loodi eesti rahva elujõu tagatiseks ajast aega. Miks keeldusid Eestimaa potentsiaalsed emad riikliku iseseisvuse taastamise järel lapsi sünnitamast? Meie Eesti ema Teresa - Aino Järvesoo - nõudis visalt, et me peame täna ja ikka jälle iseendalt küsima: mis on Eesti mõte, milleks vajame omariiklust, kui kaua on antud meil kesta ja mida me peame selle kestuse nimel ette võtma?

Jean-Jacques Rousseau ütles, et halvim valitsus on see, mille alluvuses rahvas väheneb ja välja sureb. Ning kui maa kogu välisest hiilgusest hoolimata tühjeneb rahvast, siis ei saa tõsi olla, et kõik läheb hästi.

Sündimus on põhiliselt ja enamasti elanike oma teha, ning kuna selle suurendamiseks vajalikud vahendid on niikuinii eravalduses, siis erastamise positiivset efekti selles valdkonnas loota pole. On vaja vaid üldrahvalikku tahet asi ette võtta.

Ei saa ju öelda, et meie naised ja samuti mehed oleksid riikliku taasiseseisvumise tagajärjel massiliselt viljatuks muutunud. Süüdi pole ka rasestumisest hoidumiseks vajalike vahendite üha parem kättesaadavus ega piinarikaste abortidega kaasnevate ohtude vähenemine. Teadlik soov laste sünnitamiseks ja üleskasvatamiseks oleneb reast asjaoludest, milles on sotsiaalpoliitikal oluline, kuid mitte kogu määrav osa.

Käsitledes eestlaste arvu kahanemist ja sündimuse vähenemist, kirjutas Rein Taagepera (2005): „Kümne aasta eest asus eesti rahvas surmateele. Tal on napp kümme aastat aega, et end sellelt teelt lahti rebida. Kahekümne aasta pärast on juba hilja." Ta lisas 2008. aastal, et rahval, kellel pole lapsi, pole varsti ka täiskasvanuid. Rahval, kellel on kolmandik vähem lapsi kui taastootmiseks tarvis, on mõnekümne aasta pärast kolmandik vähem noori täiskasvanuid - ja veelgi vähem lapsi.

Kui vaatame sündimuse andmeid Eestis aastatel 1990-2010 ja selle võrdlust 1990. a tasemega, siis saame 15 aasta jooksul sündimata laste arvuks 160 000. Kui aga võtta võrdlusbaasiks aastate 1987, 1988 ja 1989 keskmine, mil sündis aastas keskmiselt 24 318 last, siis oleks sündimata laste arv lihtsa arvutuse alusel juba ligi 200 000. Ja see arv kasvab järgmiste aastate jooksul, kusjuures sel perioodil sündinud laste täiskasvanuks saamise ja selle põlvkonna laste muretsemise ajal kajastub see iibes uue negatiivse lainena.

Jutud, et laste soetamine perekonda on mitmel põhjusel kuhugi edasi lükatud, on juba osutunud udujuttudeks, sest edasilükkamine kümneks aastaks tähendas pigem laste soetamise mõtte mitte edasi-, vaid tagasilükkamist. Sündimus on vähenenud igas vanuses naiste seas, ent eriti 20-29-aastaste seas. Esmasündide osatähtsus on ligikaudu 50%, seega pool naistest sünnitab vaid ühe lapse.

Matemaatik Aivo Lill (2008): „Kurb on märkida, et 16 aastat iseseisvust on „suutnud" korda saata sellise rahvastiku vähenemise, mida ei suutnud ei sõda (1945. aastal sündis Eestis sama palju lapsi kui 2006. aastal) ega 45 aastat okupatsiooni. Sõda ja okupatsioon põhjustasid hinnanguliselt 20%-lise rahvastiku vähenemise, sündimuse järsk langus aga ähvardab selle sajandi lõpuks rahvaarvu praegusega võrreldes poole väiksemaks kahandada."

Aivo Lill lisab veel, et kui sündimus jääb praegusele tasemele, siis on Eesti rahvastikku sajandi lõpuks 690 000.

Kuigi sündimus on olnud katastroofiliselt väike, on ligikaudu kolmandik noortest tööealistest siin ülearused. Neil pole tööd oma kodumaal.

2010. aastal oli ametlikult registreeritud keskmisena üle 110 000 töötu, tegelikult aga ligikaudu 150 000. Umbes 120 000 meie rahvast on töö ja leiva otsingul oma kodumaalt välja rännanud, esialgu ajutiselt, aga suur osa neist ei tule iial oma koju tagasi. Kui  liidaksime sündimata lastele töötud ja väljarännanud, siis moodustab see kolmandiku praegusest rahvaarvust. Hinnatakse, et eestlasi on kogu maailmas 1,06 miljonit.

MAA. Tänavu 1. maist alates kaovad kõik piirangud maa müügiks välismaalastele, neile, kellel on raha palju rohkem kui meie oma riigil, Eesti põllu-, metsa-, kala- ja rannamehel. Saame selle eest küll moraalse õiguse osta endale maad mis tahes EL-i liikmesriigis niipalju kui soovime ja maksta jõuame, kui nad vaid müüa soovivad.

Siin pole midagi rohkem vaja seletada, kui on teada, et tuhanded meie maaomanikud oma maa soodsat müügivõimalust ootavad.

Riigi ootustest rääkimata, kui tuletada meelde viimastel aastatel tehtud kümnete tuhandete maatükkide enampakkumisi.

Kõik see toimib selles suunas, et eestlased on teel saamaks maata rahvaks ja Eestimaa oma rahvata maaks.

Ärgem siis müügem oma emakest maad, oma isade maad, oma kodumaad raha eest maha, kuigi teine europoliitlik aluspõhimõte - kapitali vaba liikumine - seda võimalust seadustab ja soodustab!

Kapital aga voolab alati sinna, kust on midagi odavalt saada. Koos maaga müüme ka iseenda maha, muudame end kodumaatuks, hakkame sulaseks oma endisel maal või lahkume pagulaseks sootuks võõrale maale.

Duwamish-indiaanipealik Seattle küsis: „Kas valge mees õpetab oma lastele sedasama, mida meie oma lastele oleme õpetanud? See on: maa on meie ema ja mis juhtub maaga, see juhtub ka maa poegadega. Maa ei kuulu inimestele, vaid inimesed kuuluvad maale."

Veel mõned read sellest 1854. aastaga dateeritud luulest:

Meie surnud ei unusta iial

Seda ilusat maad,

Sest see maa on punase mehe ema.

Me oleme osa sellest maast

Ja tema on osa meist....

Me teame, et valge mees ei mõista me eluviisi.

Üks paik on talle

Seesama mis teinegi.

Sest ta on võõras, kes tuleb öösel

Ja võtab maalt kõike, mida tahab.

Maa pole talle vend, vaid vaenlane,

Ja vallutanud selle, tungib ta edasi.

(Pealik Seattle kõne, Eesti Loodus nr 1, 2000).

Me ei pea unustama reformiparteilase (Daimar Liiv) poolt parlamendis välja öeldut, mis kõlas umbes nii: „Me võime kogu oma maa ja vara jaapanlastele maha müüa. Meie asi on vaid see, et nad korralikult maksu maksaksid."

Mida küll oleksid öelnud selle peale Carl Robert Jakobson, Kaarel Liidak, Otto Laaman jt meie rahvusliku põllumajanduse suurkujud?

Niisiis, mis on maa ja mida maa meile tähendab?

Maa on omandiõiguse objekt. Maa kui objekt on asi, ja üksnes eraomanikul on piiramatu õigus oma asjale, ja teistel, s.o asjasse mittepuutuvatel, pole sellega asja.

Meil tasub aga mõelda meie esivanemate orjatööga üles ehitatud mõisatele ja nüüdseks juba võileivahinna eest ostetud valdustele, kus sildid „Eravaldus - liikumine keelatud!" panevad meid meie oma kodumaal paika.

Maa on kapital. Maasse paigutatud vaba rahakapital muutub maakapitaliks, mille väärtus kasvab ju kiiremini kui pangas, seda ei saa lihtviisiliselt ära varastada ega panga pankrotiga lootusetuks võlaõiguseks muundada - see on tulevikus tagatis laenu saamiseks või sobib rahaallikaks äri alustamisel.

Eraomand on püha, ja rahakummardajate ühiskonnas mõõdetakse pühadust rahas.

Maa on maaviljeleja tuluallikas. Vanasti arvati, et põllumees on põline rikas. Põld ei peta, kui põldu ei peteta. Omandimaagia muudab liiva kullaks. Reformi ideoloogid kinnitasid, et omanik ei jäta oma maad mingil juhul harimata. Kuid peagi polnud maa enam tuluallikas, vaid pigem kulukoht. Maad ei müü iial see, kes elab sellest maast ja maatööst ning kavatseb pärandada selle lastele ja lastelastele.

See pole küll otseselt maaseaduse küsimus, on pigem maksuseaduse, tolli-, turukorralduse jm seaduste küsimus. Meil on 350 000 ha kasutamata maad ehk kolmandik kultuurmaast, mis jätkuvalt umbrohtub, võsastub, happestub, toiteelementidest vaesestub, kus drenaaž ummistub ja mis taas soostub.

Maainimene on tööta, kuid toitu veetakse Eestisse sisse ja selle eest sponsoreeritakse erakondi, kes maade kasutamata jätmist soosivad. Ka eurotoetusi makstakse maa kasutamisest loobumise eest.

Maa peaks olema eelkõige kohustus.

Omaniku õigustega peab kaasnema tema kõlbeline kohustus esivanemate ja järeltulevate põlvede ees, vastutus selle maa saatuse eest. Eesti seadused seda regulatsiooni ei puuduta, ning eraomaniku maa on eraomaniku enda ees kaitseta. Põld kasvab umbrohtu ja levitab seda kõikjale, mets raiutakse maha ja kännustik unustatakse looja hooleks.

Maa on töö, töörõõmu ja ilu pakkuja. Maa pakub maaviljelejale rohkesti võimalusi tööks, eneseteostuseks, loominguks, ilu loomiseks, loodusmaastiku kujundamiseks, töörõõmuks ja hingerahuks. Traditsioonidega kultuurriikides kindlustab maatöö keskmisest suurema palga, sest maatöö nõuab hoolt ja armastust ja pidevat valmisolekut vajalikuks tööks ka pärast tööpäeva lõppu kuulutava kella kukkumist.

Maa on rahva toitja. Võõras leib ja rikaste rahvaste toidulaualt odavalt poetatav toit on hukutav ahvatlus neile, kes ei hooli kindlustundest ja stabiilsusest. Oma maa viljaga üles kasvanud rahvas ei hakka iial otsima võõrsilt kergemat leiba ja hõlptulu. Eestis on ligi 0,8 ha põldu elaniku kohta, Läänes 3-5 korda vähem; elamisruumi on meil 3 ha elaniku kohta, Läänes 3-10 korda vähem. See on rikkus, mida tuleb hoida, sest müügist saadud ühekordne raha seda ei asenda.

MAA ON RAHVUSE ELURUUM. Need rahvad, kellel pole oma maad ega oma riiki, on lõppeks ikkagi väljasuremisele määratud. Mõelgem näiteks vadjalaste ja vepslaste, liivlaste ja setude, mustlaste ja tatarlaste, palestiinlaste ja juutide saatusele. Näeme, et oma eluruum hoiab elus nii rahvakilde kui ka rahvusi, nende kultuuri ja keelt. Näeme, millist võimalust ja hingejõudu kõik see nõuab. Näeme ka tulemusi. Need, kes ei kaitse oma maad, on reetnud ka oma rahva.

Maa on inimese side isamaaga. Eriti ilmekalt tuli see side välja Vabadussõja päevil. Vabadussõjast osavõtjatele lubati ja anti maad. Pole mõtet näha selles ettevõtmises äri või omakasu suhet, sest riigil tekivad kohustused inimese vastu, kes pühendub oma maale ja rahvale, õigustele ja vabadustele.

Ka eraomaniku maa ja kodu on tuhandete sidemetega seotud isamaa ja kodumaa külge, kui eraomanik ise on seotud oma maa ja kodu külge. Kui maa maha müüakse, siis on tõesti vaja palgaarmeed, kes meile võõraste omanike maad ja vara siin kaitsma hakkab.

Maa müügiga müüakse maha oma minevik ja tulevik, müüakse maha õigus eksisteerida rahvusena ja hoida oma riiki, müüakse maha priius ja esivanemate ohvrid selle nimel. Meil tuleb õppida välismaalasi armastama teistmoodi, mitte üksnes kaubanduspartneritena ja mitte kõiki väärtusi kaubaks tehes. Pole aga õige süüdistada neid maaomanikke, kes müüvad maa maha, et saadud raha eest oma pensionipõlv inimväärilisemaks muuta. Kindlasti on tarvis seadusi, mis nii enesemüümist kui ka oma maa ja rahva huvide tükikaupa mahamüümist tõkestaks.

Geniaalne Sokrates ütles, et kui riigis õitseb põllumajandus, õitsevad ka kõik kunstid, teadused ja muu inimtegevus. Kui aga mis tahes põhjusel käib põllumajandus alla, käib alla ka kõik muu maal ja merel. Eks ole just see ka meie saamatuse põhjuseks regionaalpoliitikas, omavalitsusreformis, töö-, tervishoiu-, pensioni- jm sotsiaalpoliitikas, teaduses ja hariduses.

Valimiste ajal kõigest sellest ei räägitud. Pakuti välja vaid hulk kosmeetilisi operatsioone ja soovitati igaühel pingutada, et igaüks ise võiks august välja ronida ja ka riigi välja kiskuda.

Ei tuletatud meelde IRL-i eelmise valimise eel tühilubatud 50 000 töökohta, kuid korrigeeriti siiski Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudmist keskmiste hulka jõudmise väljapakkumisega. Minevik ja oleviku seisundi põhjused olid tabu.

Esmailmus 19. märtsil Rapla ajalehes Nädaline. Autori ja Nädalise nõusolek siinavaldamiseks olemas.

[esiletõsted] 

Eesti Vabariik loodi eesti rahva elujõu tagatiseks ajast aega. Miks keeldusid Eestimaa potentsiaalsed emad riikliku iseseisvuse taastamise järel lapsi sünnitamast?

Maainimene on tööta, kuid toitu veetakse Eestisse sisse ja selle eest sponsoreeritakse erakondi, kes maade kasutamata jätmist soosivad. Ka eurotoetusi makstakse maa kasutamisest loobumise eest.

[fotoallkiri] EESTI TULEVIK?: Naurus kaevandati aastaid fosforiiti. Pidu sai läbi ja saareke näeb nüüd välja sama masendav nagu kujutab see foto. Ka Eesti on minemas teed, kus metsad ja maavarad lähevad üha enam erainvestoritele, keda huvitab vaid kasum. Kas meie maast on saamas tühjakspigistatud sidrun, mis visatakse nurka, kui kõik mahlad on välja pigistatud?

Kommentaar

ETTEVAATUST, 18.04.2011 12:24

„Eesti valitsus on kiitnud heaks Eesti riigi mahamüümise võõrriikidele. Millega seda muidu seletada, et Eestis lastakse alates maikuust vabaks maade müümine välismaalastele. Kui meie, eestlased, ei ole oma maa peremehed, siis ei saa me ka kaasa rääkida riigivalitsemises, ja nii juhtub, kui rahvas ei takista maade müüki võõramaalastele. Eesti rahvas on viidud sihilikult vaesuse piirini, et ta ei saaks kaasa rääkida riigiasjades; vaene inimene peab mõtlema oma leiva ja eluaseme peale, mitte juhtima riiki. Miks ei korraldatud üleriigilist rahvaküsitlust, kas eesti rahvas soovib oma maal ise peremees olla või valib orjapõlve, müües maad võõrastele ja hakates küürutama võõraste maaomanike heaks?"

Eesti Ekspressi kommentaariumist 18. aprillil Andres Raidi loo „Sularaha kadumine kui osa suuremast plaanist?" juures

Jaga |