Ka Setumaal elavad tõsised inimesed

Riigikogu Keskfraktsioon on alustanud ka oma igakuiseid väljasõite maakondadesse.  23. ja  24. oktoobril külastasid Keskfraktsiooni poliitikud Põlvamaad. Olin Kesknädala esindajana riigikogulastega kaasas ning toon teieni oma subjektiivse nägemuse sealse rahva elust ja nende probleemidest.

Väga lühidalt öeldes: see, mida seal nägin ja kuulsin, vapustas mind küllaltki korralikult. Tallinna-mail liikudes ning kuulates seda, mida meie valitsusliikmed Eesti olukorrast räägivad, on illusioonid väga kerged tekkima.

Tuumajaam ja halupuuistikud

Kui neljapäeva õhtul kohtuti Räpinas Sillapää lossis kohaliku rahvaga, oli sealsetel inimestel prioriteediks isegi käsitulirelvade omamise lihtsustamine. Mind isiklikult paneks säärane küsimuse asetus valitsuse tasemel küll pead murdma: milleks seda tahetakse?

Kõigest oli tunda ja näha, et inimeste kannatus hakkab võimulolevate poliitikute ja ametnike lolluste pärast katkema. Aeg-ajalt tõusid mõttevahetajail emotsioonid vaata et lakke.

Tuletati näiteks meelde anekdootlikku juhtumit, kus küllalt mõjukas metsaasjadega seotud poliitik – nimelt reformierakondlane Ülle Rajasalu – olla küttepuude nappuse küsimuses öelnud: kas ei ole võimalik siis rohkem halupuude istikuid istutada?! Vaat, temal on kindlasti keskküte ja küsimusele, kust selline kaval asi kui soojus tuleb, vastaks ta nähtavasti, et radiaatorist, ja need, kellel radiaator pole lämmi, mingu metsa ja istutagu halupuid. Aasta pärast läheb siis uuesti metsa, korjab halud kokku, paneb ahju – ja asi tahe.

Räägiti energeetikast ja plaanitava tuumajaama ehitusest. Kohalikku rahvast ei paistnud see perspektiiv küll eriti hirmutavat. Meie grupijuht, riigikogulane Inara Luigas viskas nalja, et kord olla üks tema tuttav Mikitamäe naine öelnud: kuna tal on mõnikümmend hektarit vaba maad, siis hoiab ta seda tuumajaama ehituse jaoks.

Loomulikult ei saadud üle ega ümber ei eelarvest ega tulumaksust. Vägisi jääb mulje, et kui soojusega tegelevad ametnikud arvavad soojuse tulevat ahjust, siis härra peaminister Ansip oma parteikaaslastega leiab, et söök tuleb kauplusest, ja raha, mille eest seda sööki osta, tuleb pangaautomaadist.

Üheksa last, 12 akent ja võlglase staatus

Reedet alustasime Orava vallas Hanika külas Mati Kerge ja Vika Sunne peres. Neil on üheksa (!!!) last. Kui palju Maarjamaal selliseid vägapaljulapselisi peresid on? Vägisi tekib tunne, et üpris vähe. Kindel on, et pisikeses Orava vallas on see pere ainus.

Seda imelikum tundub tõsiasi, et kohalik sotsiaaltöötaja polnud kordagi peret külastanud. Pererahva arvates ta ei teadvatki, kus nad elavad, nagu on see teadmata ka perearstil. Kas nad  mõlemad on korralikud reformierakondlased, selle kohta allakirjutanul andmed puuduvad, kuid mulje jääb. On ju reformikatel loosung: uppuja päästmine on tema enda asi.

Iseenesest pole seisukoht üldse mitte vale – peab ju inimene oma elujärje parandamiseks tõepoolest ponnistusi tegema. Kuid kui uppujal on üheksa last turjal? Siis öeldakse: pole vaja nii suurt lastehulka soetada, kui kanda ei jõua. Eriti küünilisena tundub see siis, kui tuleb kuulata jutte rahvuse väljasuremisest ja sellest, et meil on tarvis naisi emapalgaga sünnitama ärgitada, ja et nad seda parema meelega teeksid, suurendame emapalga maksimumi veel paarikümne tuhande võrra – ikka selleks, et oleks õiglane. Muidu peab kõrgepalgaline naine dekreeti minnes vaid mingi 25 tuhandega leppima.

Kui paljulapseline pere põhja minna ei taha ja katsub end vee peal hoida, surutakse tal pea vee alla – ikka humaansusest, et ta väga ei kannataks.

Mitte kuidagi teisiti ei saa kommenteerida olukorda, kuhu Mati ja Vika mõni aeg tagasi sattusid. Mati oli FIE ja ka lastetoetus tuli tema nimele. Ühel hommikul teatati neile, et Matil on kogunenud 10 000-kroonine maksuvõlg. Kui nad asja uurima asusid, tuli ilmsiks, et vahepeal oli vastu võetud seadus, mille kohaselt FIE ei tohi saada lastetoetust ning samal ajal sotsiaalmaksu-soodustust. Kuna meie Maksuamet leiab, et ei ole tema asi inimestele seaduste muutmisest ja maksuvõlgadest teatada, et ikka iga uppuja otsigu ise oma õlekõrt (pealegi kui iga päevaga lisanduvad viivised), tekkiski Matil sellises suurusjärgus võlgnevus. Selle tasusid nad ära ja  – oh imet! – ka seadus muudeti ära, sest olla ikkagi ebaõiglane olnud.

Kui küsisime Vikalt ja Matilt, kas nad ikka vallalt ka mingit toetust saavad, vastas Vika, et kohe üldse ei taha midagi küsima minnagi, sest sind vaadatakse kui santi. Viimane kord olid nad taotlenud toetust oma maja 12 akna vahetamiseks. Seda kommenteeriti vallamajas selliste sõnadega: miks teil nii palju aknaid peab olema?! Tähendab lapsi olgu palju, aga aknaid vaid üks-kaks.

Piiritagused

Kogu selles regioonis olid enam-vähem ühesugused probleemid. Kohutavalt halvad on teed, mida väikesed vallad oma jõududega ei ole võimelised remontima. Üldse leidis suurem osa inimesi, kellega kohtusime, et valdade ühendamine on hädavajalik. Üksinda vald ennast ära ei majanda ja väikeste valdade säilitamine on kasulik vaid käputäiele ametnikele, kes tunnevad end vallavalitsustes kui kitsed kapsaaias. Loomulikult teevad muret piiriküsimus ning viisaprobleemid, mille lihtsustatud variant piiriäärsetele elanikele või „piiritagustele”, nagu neid kutsutakse, 2009. aasta jaanuaris ära lõpeb. Loomulikult teeb muret igasuguse riigipoolse toetuse ja abi puudumine.

Setumaa teeolude kohta ilmus Kesknädalas alles hiljuti (3. septembril 2008) Toivo Tootseni artikkel „Piimaring mööda põrguteid“. Kohtusin naisterahvaga, kes peab lehmi. Ta ütles, et kui teed jälle kohutavaks muutuvad (see juhtub enamasti pärast vihma), kardab tema piimavedajaga kohtuda ja „läheb kohe kottu ää”; peremees siis suhtleb ja saab kogu kirumise oma kraesse.

Mis nüüd piiriküsimusse ja nn „vene saapasse” puutub, siis, nagu ütles kohalikule rahvale Riigikogu väliskomisjoni liige Vladimir Velman, on Eesti ametlikud suhted Venemaaga praegu sellises staadiumis, et Venemaa ei anna Eestile jalatäitki maad.

„Vene saabas” on Vene riigi territoorium, mis tungib kiiluna mõne kilomeetri sügavuselt Eesti territooriumi sisse, moodustades inimeste jaoks oma 10 km ringi, et näiteks jalgrattaga naaberkülasse sõita. Praegu saab „vene saapast” autoga, jalgrattal või hobuveokil läbi sõita – vaid jalgsi ei tohi seal liikuda.

Velman ütles, et kui piirileping 2005. aasta mais Moskvas allkirjastati, olid valmis tehtud ka uued kaardid, kus Venemaa nendest endale mittevajalikest territooriumidest Eesti kasuks loobus. Kõik need kokkulepped lendasid, „tänu“ Riigikogus piirileppesse lisatud preambulale, kassi saba alla. Praegu aga tehakse Siseministeeriumis kõik selleks, et olukorda veelgi teravamaks ajada, õigustades niisuguseid toiminguid nagu näiteks väikeste piiripunktide sulgemine, „siseriikliku julgeoleku tagamisega”. Isegi 60-70aastased setu mutikesed saavad aru, et konfrontatsiooniga midagi ei võideta ja et tänapäeval tankidega, mida Kaitseministeerium osta tahab, sõdu ei peeta – eriti Venemaa vastu.

Inimesed on suva, uus raudtee ja tollipunkt aga mitte

Väga võimsa mulje jättis muidugi uue raudtee ja tollipunkti ehitamine Värska valda Koidula piiripunkti. Vanale Tallinna–Pihkva–Moskva raudteeharule ehitatakse üht Eesti suurimat raudteesõlme. Sinna tulevad tolliterminal ja raudteeharud, mis ühendavad omavahel Venemaad, Lätit ja Põhja-Eestit. Töid teostatakse kolmepoolse projektina, mille osanikeks Eesti riik, Eesti Raudtee ja erasektor ning mille maksumuseks üle ühe miljardi krooni. Tööde maht on äärmiselt võimas. Kui arvestada, et metsa hakati objektil langetama käesoleva aasta juunis, tikud aga pandi püsti alles augusti lõpul, mil hakati demonteerima  vana raudteed, hiilib hinge uhkusesäde, et saame küll, kui tahame...

Kohalikule rahvale see ehitus, tõsi küll, ei meeldi. Nendele on vastumeelt ehitusega kaasnev müra ja loomulikult teede olukord. Setumaa niigi halvad teed muutuvad pärast raskeveokite üleminemist kohe täiesti sõidetamatuks.

Üldiselt jäi aga Setumaal kõlama eelkõige just Põhja-Eestist lähtuv riigipoolne kohutavalt halvustav suhtumine. Tundub, et ega ääremaa-inimeste elu mitte kedagi ei huvita.

Sellise suhtumise võtab minu arvates kokku ühe meie lugupeetud sidefirma esindaja ütlemine. Nimelt ehitatakse Värska valda, Saatsesse pansionaati. See tuleb hotellitüüpi vanadekodu üksikutele või siis neile vanureile, kelle lapsed elavad kaugel ja kel on raske üksinda hakkama saada. Läbirääkimiste käigus tunnistas see sidefirma töötaja ehituse eest vastutavale Saatse pansionaadi juhatajale Silver Hüdsile, et tegelikult on neile see Saatse täiesti suva – too olevat nii-kui-nii surnud koht.

Tegelikult aga, ütles härra Hüdsi, tuleb viimasel ajal Setumaale aina rohkem noori. Kes pöördub tagasi oma sünnikoju, olles kõrged koolid läbi käinud, saabub aga ka täiesti uusi inimesi. Tema ise elab Saatses alles viis aastat, kuid temagi juured pärinevad just Setumaalt.

Seni, kui meie riigis leidub veel selliseid inimesi, on ka meil kõigil teistel tulevikku. Ei saa ju linnad hakkama põllumeesteta ega riik ääremaata, kui väga ka mõningad seda ei tahaks.

IVARI VEE

ivari@kesknadal.ee

FOTOTEKSTID:

KÕIGEST PEAB JÕUD ÜLE KÄIMA: üheksa lapse vanemad Vika Sunne ja Mati Kerge oma pesamunaga väga hulga tööd nõudva elamise taustal.

 ÜHEKSA TRANSIIT: Koidula piiripunktis ootab oma 4-5kilomeetrine veokirivi ülesõitu Venemaale. Poliitikud võivad ju küsida: kes ütles, et meil ei ole Venemaaga kaubavahetust?

KÕIGEST PEAB JÕUD ÜLE KÄIMA: Üheksa lapse vanemad Vika Sunne ja Mati Kerge oma pesamunaga väga hulga tööd nõudva elamise taustal.

SETO TALUMUUSEUM: parempoolsel fotol muuseumi giid-perenaine Külli Kaur tutvustab Vladimir Velmanile vanade setu talumeeste kombeid.

KUNINGAS: Saatse pansionaadi juhataja ja kohakaasluse alusel Seto kuningas Silver Hüdsi.

Jaga |