Tark kass taskus

IVO PARBUS,      14. jaanuar 2004


Paljude rahvaste juures on teatud arengustaadiumis täheldatud loomade kultust. Inimühiskonna erinevatel arenguetappidel eksisteeris terveid kultuure, kus majanduskasvu tagamiseks viidi keskse religioosse riitusena läbi nõrgemate ühiskonnaliikmete ohverdamist loomjumalatele.
India tänavail ummikuid põhjustavad pühad lehmad ja Bali linnapärdikud on sealses kultuuriruumis tõsiseltvõetavad tegijad.
Eestis kippus aeg, kus karu ja hunti ebausklikult muude nimedega kutsudes neile kiskjatele oma respekti kinnitasime, kahetsusväärselt ununema. Õnneks oleme nüüd taas jõudnud lendmadu kummardanud asteekide tasemele, elades riigis, kus valitsevaks ideoloogiaks on täiesti uus ja enneolematu kassikultus.
Peaministri kass on see, kellele räsitud, ent rahvusliku leppe algatajate poolt taas ühtsesse sekti koondatud eesti rahvas saadab palved ja sosistab salasoovid. Kass on naljakas, kass ei mõtle vaid omakasust, kass on lahe.
Avaliku suhtluse käsiraamatust kopeeritud trikk, kus ebapopulaarse isendi kõrvale upitatakse mõni pehme, armas ja ilus olevus, töötab ka Maarjamaal üliedukalt. Partsi kassilembus on ideede generaatoriks isegi naaberriigi presidendile, kes valimisärevuses venemaalastele demonstreeris oma inimnäolisust öö läbi ämmaemandana lemmikhurda kutsikaid ilmale aidates.
Loomad on vahvad, sest nad ei valeta, varasta ega joo viina. Kes väidaks, et selliste iseloomuomadustega ei sobi pooljumala seisusesse! Kujutan ette kassi ees pugemist, mis Stenbocki majas päev päevalt kordub. Juba hommikul püüavad kantseleitöötajad särtsakat karvapalli maitsvate paladega meelitada. Kabinetiistungite päevil lisanduvad madalamapalgalistele miilustajatele ka vabariigi ministrid, nende referendid ning autojuhid. Oo kass, kes sa elad Partsi kabinetis, kiidetud olgu sinu nimi, sinu poolehoid lasku mul peaministri rahulolust osa saada, et ma veel kaua püsiksin oma ametikohal ja lapsed saaksid enne kooli lõpetada, kui mulle riigiametist kinga antakse!? Seda meie kassi palvet kordavad teenistujad ja valitsuskabineti liikmed pidevalt.
Kass määrab. Räägitakse, et juba on ebasoosingusse langenud üks peaministri kantselei ametnik, keda kass kangekaelselt võõrastab. Inimene ise väidab, et tiisu-miisut heidutab hundikoera lõhn, mille ta koduselt krantsilt on riiete külge hankinud. Kaasteenistujad aga sosistavad, et tegelikult peab inimene väga alatu ja vastik olema, kui tore vilgas loom tal ennast isegi silitada ei lase. Viimati kohmas personaliülem moka otsast, et küllap on kodanik, keda kass kardab, sisimas kuri. Ei tea, kas selline soerd ametisse sobibki?
Kass on meie valitsusse toonud täiesti uue kassimõõtme. Ministriks ei sobi need, kes kasse ei armasta ja sellepärast piidleb Parts kabineti istungil kahtlustavalt Reiljani. "Mis mees see Villu õigupoolest on," arutleb Parts. "Kas ta kassi kurgu alt sügades tõepoolest hiirekuninga nurrumisest rõõmu tunneb, või lööb õblukesest kassikultuuri kihist läbi maamehelik sigade ja lehmade lembus?"
Seepärast Juhan ei usaldagi Villu siirust, otsekui kass oleks nende vahelt läbi jooksnud ja vana truudusevande eimiskiks muutnud.
Kassil on üheksa hinge, inimesel vaid üks. Kass ei vingu ega virise nagu riigialamad, kes paremat elu ja inimväärsemat kohtlemist nõuavad.
Tark kass taskus, astume imelisse eurotulevikku, jättes selle eest või oma ainsa hinge, sest usume, et kui viimane häda kätte jõuab, annab peaministri kõuts meile ühe oma üheksast.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)