Nädala juubilar Antoine de Saint-Exupéry 115

Antoine de Saint-Exupéry oli lendur ja Teise Maailmasõja ajal ka luuraja. Just sõja eelviimasel aastal kirjutas ta eriti rahulembese jutustuse „Väike prints“,  mis sai kogu maailma laste lemmikraamatuks ja mis lohutab ka paljusid täiskasvanuid.

Saint-Exupéry väidab: „Inimesed teavad, et üks veab vasakule ja teine paremale. Ja igaüks tahab maha tappa teist, kes teda kimbutab ja segab, sellal kui ei üks ega teine tea, kuhu ta läheb. Selsamal moel on vaenlased troopika puud. Sest kõik nad suruvad üksteist maha ja varastavad üksteise eest päevavalgust. Ja ometi mets kasvab ja katab mäe musta karusnahaga, kust koidu ajal linnud välja lendavad. Kas sa arvad, et igaühe keel suudab seda haarata? Igal aastal sünnib laulikuid, kes ütlevad, et sõja puhkemine on võimatu, sest keegi ei taha kannatada, jätta oma naise ja lapsed, vallutada territooriumi, mida ta ise ei hakka kasutama, seejärel surra päikeselõõmas vaenlase käe läbi, kelle kuulid sind kõhtu tabasid. Ja muidugi küsid sa igalt mehelt, missuguse valiku ta teeks. Ja kõik keelduvad sõjast. Ent ometi aasta hiljem haarab impeerium jällegi relvad ja kõik need, kes sõja vastu olid, mis oli vastuvõetamatu nende kesises keelelises väljenduses, ühinevad sõnulväljendamatu võitlusvaimu ajel sammuks, millel mitte ühegi jaoks nendest polnud mõtet. Võrsub puu, mis ennast ei tunne. Ja selle tunneb ära ainult see, kes hakkab mäe peal prohvetiks.“

See tsitaat on pärit kirjaniku kõige mahukamast, aga kahjuks lõpetamata teosest „Tsitadell“, mis ilmus 1948. aastal postuumselt ja mida ta hakkas kirjutama juba 1936-ndal, kui seisis järjekordselt surmaga silmitsi, sooritades paarimehega rekordlendu Pariisist Saigoni ja olles sunnitud lennuõnnetuse tõttu maanduma Liibüa kõrbe, kus ta päästsid berberi nomaadid.

Kui „murjamid“ poleks hädalisi aidanud, poleks maailmal ühte lemmikkirjanikku. Antoine kohtus väikese printsiga teatavasti samuti kõrbes pärast hädamaandumist. Võõralt planeedilt saabunud prints meenutab meile parimat, mis meis kõigis peidus, noomides ärimeest, kes pidas isegi taevatähti enda omadeks: „Minul on lill, mida ma iga päev kastan. Mul on kolm tulemäge, mida ma iga nädal puhastan, sest ma puhastan ju ka kustunud vulkaani. Ei või iial teada. See on kasulik minu tulemägedele, see on kasulik minu lilledele, mis mõlemad kuuluvad mulle. Sinust pole aga tähtedel mingit kasu...“

Mis kasu on Eestile olnud neist (nais)poliitikutest, kes hirmutavad meid  kõigega peale iseenda, kuigi eestlaste massilises virelemises ja maalt lahkumises on süüdi eelkõige nende endi poliitika. Mitte mustanahalised pole „oht valgele rassile“, vaid  Euroopa pagulasprobleemini on jõutud „valge rassi“ sajandeid kestnud sõjaka tegutsemise tagajärjel, ikka valgenahalised sõdimas vastastikku.

Lisaks sellele on meie rass hävitanud edukalt Ameerika ja Austraalia põlisasukaid. Tänu „valge rassi“ võimupoliitikutele, suurtele kõnemeestele ja füüreritele hukkus Saint-Exupéry sõjas kõigest 44-aastasena. Raamatu „Inimeste maa“  lõpetab ta sõnadega: „Mind vaevab, et igaüks neist on võib-olla surmatud Mozart. Ainult Vaim, kui ta hingus puudutab savi, võib luua inimese.“

Exupéry vaim vaikis jäädavalt, kui ta lennuk 31. juulil 1944 mere kohal kadunuks jäi. Ka praegu on eurooplased  järjekordselt sõjateel, ikka kaugetes riikides ja mandritel, et võõrsil surmatud saada – eestlased nende seas. Kas Eesti sõjameestes on piisavalt kirjanikugeeni, et panna sõjapausidel kirja oma „Väike prints“? Jah, kindlasti. Seda tõestab kasvõi Jaan Krossi paigutamine  Euroopa kümne parima kirjaniku sekka. Aga kas meis on alles piisavalt “väikest printsi“?

Tänu aastaid kestnud naabrit põlastavale propagandale ei suuda paljud meist enam väikese printsi kombel oletada, et „teistelt planeetidelt“ võivad saabuda hoopis tulevased roosikasvatajad või mozartid? Näiteks veel mõni Dave Bentoni sugune laulja? Kuhu on kadunud meie lapsepõlveaegne sõprus väikese printsiga? Või on tänaseks ka võõrsilt  saabunud prints vale nahavärviga?

Minu kodu ligiduses Tallinnas müüb kaupa üliviisakas mustanahaline, kelle käitumine sarnaneb märksa rohkem väikese printsi omale kui (nais)poliitikul, kes põlgab sisimas iga vaesemat eestlast samavõrd kui pagulasi. Eks võib koos rikaste mõisnikega plakateid vibutada ka halva ilma suunas, kui sellest hetkeks kergem hakkab, aga isegi tohutu NSVL ei suutnud ennast raudse eesriidega igavesti muust maailmast eraldada. Veel vähem suudab seda pisitilluke Eesti. Aga kui mõnda jõukat prouat segab elu nautimast isegi kauge Itaalia tänaval kerjav mustanahaline, siis võib ta ju rännata Usbekistani või Põhja-Koreasse, kus tänavad on rikaste rõõmuks täielikult inimrämpsust puhastatud.

 „Kuidas teie rassi aidata ja paremaks muuta? Kas te seda ise tõesti ei tea?“ küsiks ilmselt võõras prints. Ettevõtja Jaan Manitski juba andis „Maalehes“ ühe hea vastuse, et tema oleks valmis võtma oma hoolde paar pagulast. Kui seda teeksid ka eestlaste edulugu ülistavad  (valitsevate parteide!) ärimehed, ikka vastavalt rikaste edetabelile, siis oleks pagulasprobleem paugupealt lahendatud, rahule jääks nii Vao küla kui ka väike prints. Teatavasti on Viimsi elanikud pagulasprintside väärikaks vastuvõtuks piisavalt varandusi kogunud. Aga kui me hädaliste aitamiseks mõistlikke variante ei otsi, siis kirjutame maailma ajalukku „Väikese printsi“ asemel „Väiklase printsi“. 

„Väikese printsi“ autor Antoine Marie Roger de Saint-Exupéry sündis Prantsusmaal Lyonis 29.  juunil 1900. Seega sajandivahetusel, mis oli paljude jaoks sama lootusrikas nagu meie hiljutine usk, et 2000 lõpetab maailmas nürimeelsed sõjad ja vaenud. Kirjanik sai maailmakuulsaks oma romaanilaadsete ja autobiograafiliste jutustustega. Tema debüütteos oli „Lõuna postilennuk“, milles juttu Toulouse´i ja Lõuna-Ameerika liini lenduritest. Järgnesid  „Öine lend“ (1931), „Tuul, liiv ja tähed“ (1939), „Lend Arrasse“ (1942). Jutustus „Inimeste maa“ ilmus eesti keeles Loomingu Raamatukogus juba 1958. aastal. Tänaseks on eesti keelde tõlgitud peaaegu kõik Saint-Exupéry tähtsamad teosed, samuti kirjaniku abikaasa ja õe mälestused. Tema nime kannab Lyoni lennujaam ja taevas võib näha asteroidi – 2578 Saint-Exupery. „Väikese printsi“ imetlejatele teadmiseks, et on olemas ka asteroidikuu Petit-Prince.

„Kõrbe teeb ilusaks see, et kusagil varjab ta kaevu...“ ütleb väike prints. Kus on meie kaev? Või sureme kõik koos janusse viha- ja hirmukõrbes, sest meie praegune Eesti on kahjuks ülbelt ja põlglikult valitsevate parteide, mitte väikese printsi nägu.

Reet Kudu

Foto“El Principito” portaalist http://mazcue.com

Jaga |