Mailis Reps: Eestis on väga tugev hariduskultuur

Eesti haridus on saanud viimasel ajal korduvalt suure tunnustuse osaliseks. Millest see tuleb, et meie haridus on üks maailma parimaid?

Eestis on väga tugev hariduskultuur. Põlvest põlve on peetud haridust ja haritust oluliseks, ning need, kes selles osas on silma paistnud, on olnud alati ka väga lugupeetud. Meie maal ei ole haridusele ligipääsu alati olnud igaühel. Ilmselt paneb ka see meid rahvana oma haridust rohkem hindama.

Eesti kui väikese riigi tugevuseks on haritud rahvas, ja ma usun, et võime õigustatult uhked olla meie hariduse üle. Saame siin rääkida süsteemist ja vahenditest, koolikeskkonnast ja õppekavadest, aga ei tohi ära unustada ka Eesti peresid, kes kannavad meie kultuuri edasi. Olen südamest tänulik kõigile vanematele ja vanavanematele, õpetajatele ja koolijuhtidele, kes on läbi keeruliste aastate Eesti haridust stabiilselt edendanud.

Te olete pikalt tegelnud hariduspoliitikaga. Minevikku vaadates, mis teid rõõmustab kõige enam?

Haridusvaldkonnaga olen tegelnud kogu oma teadliku elu, ka poliitikuna olen jäänud haridusvaldkonda. Hea meel on mitmete asjade üle. Kõige laiemalt öeldes tunnen uhkust selle üle, et oleme aastate jooksul suutnud tagada ühtlase ligipääsu haridusele. See tähendab, et õpilaste haridustulemused sõltuvad eelkõige nende võimetest ja püüetest, mitte sellest, kus piirkonnas nad Eestimaal elavad või mis on nende kodune taust. Just seda toovad ka rahvusvahelised eksperdid Eesti puhul positiivsena esile.

Oleme Keskerakonnaga, ning ka mina isiklikult, seisnud sisuliselt just selle eest, et sotsiaalsed probleemid ja ebavõrdsus oleks haridussüsteemis tasandatud. Näiteks vähendasime kooliskäimise mõju pere rahakotile 2007. aastal, kui kehtestasime, et töövihikud on õpilase jaoks tasuta ning kulud katab riik.

Alates 2002. aastast rakendasime samm-sammult lastele tasuta koolilõuna pakkumist.

Võrdsed võimalused peavad olema ka huvihariduse saamiseks ja enda mitmekülgseks arendamiseks. Ääretult kurb on, kui lapse anded jäävad soiku puht võimaluste pärast. Sellepärast laiendame praegu võimalusi huvihariduse ja huvitegevuse täiendavaks riigipoolseks toetamiseks. Muu hulgas seisame ka selle eest, et muusikakoolid oma tänasel kujul alles jääks, mitte ei laguneks laiali nagu juhtus spordikoolidega. Ka õpetajate palgad on oluline teema, mille arengute üle on hea meel. Õpetaja miinimumpalga tõus peab tagama selle, et iga Eesti õpetaja on väärtustatud.

 Tagasivaatamise juures peab märkima, et hariduses toimuvad muutused pika aja peale. Nüüd saame öelda, et oleme teinud õigeid otsuseid ja toetanud õigeid valikuid. Pikaajaline töö võrdsete võimaluste tagamise nimel on vilja kandnud ning Eesti lastel on võimalik saada hea haridus hoolimata tema perekonna sissetulekust või elukohast. Hariduspoliitikas peame arvestama, et täna tehtavad otsused annavad tulemusi 10 või 15 aasta pärast.

Tuleme korraks haridusministrirollist välja. Mis Teid kui ema kooli ja hariduse juures kõige enam kõnetab või muret teeb?

Olen mures meie laste koormatuse ja vähese vaba aja pärast. Enamik õpilasi kulutab rutiinsete kodutööde tegemisele väga palju aega. See on ka kõige suurem erisus, mida toovad välja rahvusvahelise kogemusega õpilased. Sellepärast, et antakse palju koduseid töid, peavad lapsed ka õpikuid koju tassima, ning nende koolikotid on rasked. Haridusministrina mõistan, et muutus peab tulema tasapisi, kooli ja kodu koostöös, ning vajab põhjalikku läbimõtlemist. Eesmärk peaks olema, et vajalik materjal ja õppetöö saaks läbitud koolipäeva kestel või näiteks pikapäevarühmas.

 Teiseks teeb muret see, kui palju meie lapsed on stressis ühiskonnas olevate pingete pärast. Paljud sotsiaalsed probleemid, maapiirkonna tühjenemine, tööpuudus ja muud selletaolised mured jõuavad ka lasteni. See põhjustab üha enam erivajadusi ja pingeid, mistõttu on koolis järjest rohkem tarvis tuge. Me ei saa eirata seda. Koduvägivald, nii psühholoogiline kui ka füüsiline, on jätkuvalt tõsine probleem, mis jääb koduseinte vahele, ja liiga palju on neid lapsi, kes sellega kokku puutuvad. Keerulised inimsuhted peegelduvad ka koolis, kus koolikiusamise on väga tõsine probleem – iga viies laps on ühel või teisel moel kannatanud kiusamise all. Selle vastu saame ainult nulltolerantsiga ja igasugustele kiusamise märkidele peab jõuliselt reageerima. Praeguseks on erinevad organisatsioonid, kes on oma eesmärgiks võtnud võidelda kiusamise vastu, loonud Haridusministeeriumiga koostöös kontseptsiooni. Selle eesmärk on, et iga asutus leiaks endale sobiva meetodi, kuidas igasuguse kiusamisega võidelda.

Mis on Teie järgmine samm haridusministrina?

Olen kindlalt veendunud, et lasteaiaõpetajad laovad hariduse vundamendi ja peavad olema õpetajatena hinnatud. Lasteaiaõpetajate puhul on olnud pikalt probleemne, et erinevate omavalitsuste lõikes erineb lasteaiaõpetaja töötasu kahekordselt ning on oluliselt madalam kooliõpetaja töötasust. Just seetõttu tõstame 2017., 2018. ja 2019. aastal riikliku palgatoetuse abil lasteaiaõpetajate palgad kooliõpetajate palgaga samale tasemele.

Alates aastast 2011 on kahetsusväärselt vaieldud koolikollektiivi lahutamatu osa – tugispetsialistide – üle. Logopeedid, eripedagoogid, psühholoogid, sotsiaalpedagoogid on paljudele õpilastele hädavajalikud selleks, et haridust omandada. Samuti on õpetajatele väga oluline, et neid ei jäeta keerulisematel juhtudel üksi. Hariduslike erivajadustega lapsi hakkame rahastama 2018. aastast põhiliselt nii, et loodetavasti iga kool suudab just sellele lapsele sobiva laheduse leida. Kas laps õpib suuremas või väiksemas klassis, mis ulatuses ta igal koolipäeval tuge vajab – see peab olema võimalik kohapeal otsustada.

Palju räägitakse kutsehariduse mainest ja sellest, et rohkem lõpetanuid võiks suunduda kutseharidusse. Kuidas hindate kutsehariduse praegust olukorda?

Usun, et meil on head võimalused kutsehariduse omandamiseks. Kümmekond aastat tagasi otsustasime suunata märkimisväärsed vahendid kutseharidusse, alustasime hoogsalt kutsehariduskoolide renoveerimist ja kaasajastamist. Nüüd on kutsekoolides väga head tingimused ja õpikeskkond. Ka kutsehariduse maine on oluliselt tõusnud. Küll aga peame nüüd rohkem tähelepanu pöörama kutsekoolide õpetajatele ja meistritele ning välja töötama püsivama rahastamismudeli, mis tagab kutsekoolide stabiilse arengu. Kutseharidus on viimastel aastatel kahjuks jäänud riigigümnaasiumidega võrreldes vaeslapse ossa – ning see on minu selle aasta üks prioriteet.

Selles valdkonnas teeb tõsist heameelt väga tihe ja konstruktiivne koostöö tööandjatega, kus lisaks õppekavaarendusele, kutseeksamitele ning strateegilisele kavandamisele on jõuliselt kasvanud n-ö õpipoisikoolitusse kaasatud noorte arv. See on mudel, kus õpilane viibib enamik aja töökohal.

Rääkisite eelnevalt ebavõrdsuse vähendamisest. Kas Teie hinnangul on kõrgharidusele kõigil võrdne ligipääs?

Meil on tasuta kõrgharidus, mis on väga suur väärtus ning ilmselt kõige olulisem võrdse ligipääsu tagamisel. Mitmel pool Euroopas on suundumus vastupidine, ning kõrgharidus kas on jätkuvalt tasuline või muudetakse tasuliseks. Kui me aga räägime, et haritud rahvas on Eesti suurim tugevus ja julgeoleku tagaja, siis ei ole mõeldav, et me piiraks kellelegi ligipääsu kõrgharidusele tema rahakoti paksuse põhjal.

Praegu toimib ka vajaduspõhiste õppetoetuste süsteem, mis peaks toetama neid, kelle leibkonna sissetulek on väga madal. Seda süsteemi tuleks aga põhjalikult kohendada, sest on selge, et selles on mitmeid probleeme

Üks valusamaid väljakutseid lisaks õpetajate järelkasvule on ka õppejõudude ja noorteadlaste motiveerimine. Sellepärast oli meie esimeseks sammuks kahekordistada senini häbiväärselt madal doktoranditoetus.

Iga valitsusevahetust vaatab koolirahvas teatud ettevaatlikkusega, et mis revolutsiooni hariduses jälle planeeritakse.

 Minu kindel seisukoht on, et hariduses ei saa minister kunagi midagi otsustada koolirahvast kaasamata. Oleme korduvalt näinud ebaõnnestunud reforme, sest need on sündinud ilma spetsialiste ja erinevaid osapooli kaasamata. Õpilased, õpetajad, koolijuhid, koolipidajad, lapsevanemad jt – igal huvirühm peab olema laua taga, kui teda puudutav teema on arutlusel. Ainult nii sünnivad pikaajalised toimivad uuendused, mida ühiskond tegelikult vajab.

Küsis Aivar Jarne

[fotoallkiri]   HARIDUSMINISTER MAILIS REPS: Eesti lastel on võimalik saada hea haridus hoolimata perekonna sissetulekust või elukohast.

Jaga |