Kes küll kaitseks laulvaid poeete?

ANNE RATMAN,      06. veebruar 2008


Laiad rahvahulgad pidasid meeles või lasid endale meelde tuletada, et 25.jaanuaril oleks poeet, filmi- ja teatrinäitleja, fenomenaalne bard Vladimir Võssotski saanud 70-aastaseks.

Ta lahkus siitilmast, kui oli vaid 42, jättes mahajääjaile igaveseks süütunde: ei kaitse me oma laulikuid, kui nad on elus ja väga vajaksid kaitset.

Täna tõdeme, et Vladimir Võssotski populaarsus pole vähenenud, vaid lausa vastupidi – tema kalm Moskvas Vagankovo kalmistul on tänini lilledes! Huvi Võssotski vastu on kasvanud ka noores põlvkonnas, nende hulgas, kes võiksid talle vanuse poolest olla lastelasteks.

Vladimir Võssotski laule ei söandanud siiamaani esitada ükski laulja – kõigil oli meeles ainulaadne esituslaad, mis oli nii hingesööbiv, et kardeti midagi ära rikkuda või end naeruks teha. Mullu siiski üritati tema pärandit väikselt puutuda, tänavu aga kõlasid Vladimir Võssotski laulud televisioonis terve õhtu nii tuntud solistide kui ka noorinterpreetide suust. Eriti meeldejäävaks kujunes noore tõusva tähe Dmitri Kovtuni esitus. Veelgi imetlusväärsem oli vaimuliku koori ja naissolisti esitatud Võssotski laul "Kirikukellad", mis omal ajal jäi välja filmist "Kuidas tsaar Peeter oma moorlasele naist võttis". See oli nii ülev, et tõuse või püsti ja aplodeeri seistes.

Millega küll on seletatav rahva selline fenomenaalne armastus? Paljude sõnul küllap sellepärast, et Vladimir Võssotski oli see, kes julges ja kes oskas laulda sellest, mida me ise kõik salamisi tundsime, aga ei osanud ega julgenud avaldada. Ja ta tegi seda nii südamest, kui üldse midagi teha saab.

Kasvult lüheldane, kuid oma filmi- ja teatrirollides nii võimas, et tundus tegemist olevat Koljatiga, laiaõlgse vaimu- ja hingehiiglasega. Ma ei tea ilmekamat don Juani ja paremat „Kirsiaia" Lopuhhovi kui Võssotski kehastatu. Ja filmi "Kohtumispaika ei saa muuta", kus ta nauditavalt mängis komissari, ei väsi rahvas vaatamast.

Pärast Võssotski surma avastati üle 600 luuletuse ja poeemi, millest keegi ei teadnud.

Ja muidugi tema fenomenaalne tuntus Venemaal. Trükis teda ei avaldatud, televisioonis ega raadios tema laule ei kuulnud ega näinud, aga neid teadis kogu Venemaa. Kellega on tegemist, seda mõisteti alles matusepäeval – Moskvasse oli kokku tuldud kaugetest külakolgastestki.

Võssotskist jäi kaks poega. Vanem, Arkadi, on filmistsenarist. Noorem, Nikita, kes väga sarnaneb oma isaga, on näitleja, asutas oma isa muuseumi, kus töötab direktorina. Juubeli eel andis ta üle kolm Vladimir Võssotski nimelist preemiat.

Nende näitlejannast ema, kui temalt küsiti, mida Võssotski arvas Balti riikidest, vastas, et Volodja oli alati rääkinud, et see pole hea liit, see on vägivaldne liit. Ja ta tegi seda ajal, kui me ise sellest hingatagi ei julgenud. Talle ei meeldinud nõukogude võim.

Kui mälestusõhtul, mida juhtis tuntud teleajakirjanik Vladimir Pozner, küsiti Võssotski lavapartnerilt Alla Demidovalt, kuidas ühe sõnaga iseloomustada Võssotskit inimesele, kes kunagi pole temast midagi kuulnud, vastas näitlejanna: „Geenius!" Ja lisas: „Kuigi öeldakse, et poeedid lahkuvad õigeaegselt, jäi tal siiski paljugi laulmata, mängimata ja kirjutamata."

Aeg oli Vladimir Võssotski vastu julm. Kui tal oleks lastud ametlikult esineda, kas ta oleks kogunud staadionitäie rahvast? Kogu Venemaa oleks kohale tulnud! Venemaa oli tema auditoorium!

Muide, Mati Talvik oli üks julgetest, kes 1972. aastal kutsus Vladimir Võssotski esinema Eesti Televisiooni. Võssotski oli olnud tookord väga õnnelik.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)