Justkui vanasti „Peipsi peal“

Minu vanemad pidid elatist hankima kiviselt maalt ja kitsilt merelt oma kahe käe jõul.  Seepärast suhtuti meie peres  kõigesse võimalikult säästvalt. Nii oli meie kodus tavaks uudsekartuleid keeta ja süüa koos koortega. See oli mõistagi ka tervislik, sest just koore all pidavat peituma olulised vitamiinid. Pean tunnistama, et soe koorega  keedetud uudsekartul maitseb või ja soolaga süües ka sedavõrd hästi, et ma pole sellest tavast loobunud tänini.  Paraku pole mul elus kordagi olnud vajadust häda sunnil kartulikoori süüa ja õnneks ei tekkinud sellist olukorda ka Eesti Vabariigi taastamisel. Nüüd valitseb meie poodides selline toiduküllus, mida siinmail pole tõenäoliselt kunagi varem nähtud. Samas pole see kaugeltki kõigile inimestele kättesaadav, ja leidub ka neid, kes tänagi prügikastist kartulikoori otsivad.

Naabrist parem

Lubadust kasvõi kartulikoori süüa kordasime ka „Eestimaa laulu“ ja Balti keti aegu. Siis sai sellest meie solidaarsuse kinnitus – lubadus seista üks kõigi, kõik ühe eest. Paraku ei jätkunud sellist solidaarsust kuigi kauaks. Sel hetkel, kui iseseisev Eesti Vabariik tõepoolest reaalsuseks sai, algas paljudel takistusjooks, mida võib võrrelda tänaste "hullude päevadega".  Jooks selle nimel, et enda kätte krahmata osa sellest, mis eelmise riigikorra ajast ripakile jäi. Paljugi määras siin ära stardipositsioon, sest, erinevalt spordivõistlusest, polnud siin stardipakud kaugeltki ühel joonel.

Olgu näitena  meenutatud üks minu tuttav mees, kelle haigus tänaseks juba manalateele viinud. Nn nõukaajal töötas ta ühe Eestis dislotseerunud Nõukogude  armee väeüksuse juures ehitusosakonna juhatajana. Kui sõjaväeosi hakati tagasi Venemaale transportima, ei huvitanud enam eriti kedagi see ehitusmaterjaliladu, kus leidus suurel hulgal torusid, kraane, siibreid jm sanitaartehnilist kraami. Minu tuttav tegi väeosa ülemale vägeva peo, ning see kirjutas alla mahakandmis- või tasuta üleandmise aktidele. Uutes tingimustes, kus importijad polnud jõudnud veel turgu  ehitusmaterjalidega üle ujutada, sai sellisest laost terve varandus, mis aitas uuel omanikul luua oma sanitaartehniliste tööde firma ja olla plahvatuslikult paisunud ehitusturul arvestatav tegija. Üsna peagi olid mehel olemas miljonid, millega uusi sihte seada.

Samaviisi pääsesid „erastamisel“ endistele riigivaradele lähemale kõik need, kes eelmise riigikorra ajal olid ettevõtetes juhtivatel positsioonidel.

Kõigil neil, kel õnnestus avanenud võimalused õigel ajal ja kiiresti ära kasutada, oli ühtäkki sedavõrd palju varandust, et  kartulikoorte söömine ei tulnud enam kõne allagi. Veelgi enam – neil ei sobinud nüüd enam isegi kartuleid süüa. Selle asemel vaadati, kas ei saaks kusagilt  hankida midagi, mida naabritel veel pole, näiteks ööbikukeeli. Just siis hakati Tabasalu ja Muraste vahelisele loopealsele püstitama asumit, mida rahvas hakkas Lollidekülaks kutsuma, ning teedele ilmusid esimesed hummerid, jaguarid ja ferrarid.

Aga solidaarsus?

Solidaarsuse põhimõte heideti kiiresti prügikasti ka nende poolt, kes pääsesid „pumba juurde“ poliitikas. Otsus määrata parlamendiliikmete palgaks neli keskmist palka näitas, et nad pidasid end keskmisest eestlasest kohe neli korda väärtuslikumaks. Edasi heitis suur osa neist ühte paati Lollideküla asukate ja hummeriomanikega. Koos hakati võitlema selle eest, et  Eestis ei hakkaks kehtima astmeline tulumaks. On ju astmeline tulumaks demokraatlikus ühiskonnas põhiliseks solidaarsuse toimemehhanismiks. Selle kaudu toimub tulude osaline ümberjagamine. See, kui suurema tulu saajad loovutavad oma sissetulekutest ühiskonna üldiste vajaduste katteks suurema protsendi, ei tee neid veel vaeseks, kuid niiviisi nad osaliseltki kompenseerivad ühiskonnale neile antud võimalusi.

Ainukese poliitilise jõuna asus astmelise tulumaksu kehtestamist taotlema Rahvarinde ideaalid kaasa võtnud Keskerakond. Paraku ei ole need seni leidnud piisavalt toetust teistelt erakondadelt, kuigi mõnel juhul on valimiste eel sellega hääli püüdnud näiteks sotsid. Hämmastav on aga enamiku valijate ignorantsus – süüdimatult annavad nad oma hääle ühtlast tulumaksu  avalikult ülistavatele erakondadele. Nende parteide poolt levitatakse meil järjekindlalt demagoogilisi väljamõeldisi, et astmelise tulumaksu arvutamine olevat liiga keeruline, et see pärssivat inimeste ettevõtlikkust ja soodustavat tulude varjamist jne.

Samas toimib astmelise tulumaksu põhimõte edukalt paljudes meie naaberriikides, sealhulgas Rootsis, keda me igas muus asjas endale eeskujuks seame. Sisuliselt tähendab praegune proportsionaalne tulumaks  jõukamate inimeste soosimist madala ja keskmise palga saajate arvel.

Lubadused  – kuni jalad ulatuvad põhja

Sama eesmärki teenib ka tulumaksuprotsendi iga-aastane langetamine. Seda, kuipalju võidab igalt maksuprotsendi vähenemiselt see inimene, kes teenib 5000 krooni kuus, ja kui palju see, kes teenib kümme korda rohkem, on igaühel väga lihtne välja arvutada. Väga paljud neist, kes  kirglikult võitlevad proportsionaalse tulumaksu säilitamise ja selle taseme langetamise eest, on omal ajal koos kogu rahvaga kinnitanud, et ollakse nõus sööma kasvõi kartulikoori. Paraku on see neil nüüdseks meelest läinud ja kümne küünega hoitakse kinni igast oma kukrusse kukkuvast sendist.

Kogu see lugu on täpselt selline, nagu kirjeldab Juhan Liiv oma kuulsas jutus "Peipsi peal". Selles satuvad kaks meest uppumisohtu ja  lubavad edaspidi ära lõpetada kõik oma patused teod, kui Jumal neil veel seekord pääseda laseks. Ka on nad tänutäheks nõus kirikule kroonlühtri kinkima. Paraku ununevad kõik lubadused  hetkel, kui ühe mehe jalg põhja puutub ja ta kaaslasele hüüab: "Jaak, kurat, maa! Jalad põhjas!"

Kahjuks just sellised me, eestlased, olemegi...

ENDEL RIHVK, vaatleja

Jaga |