Meie vene noored tahavad Eestit armastada

Eestis elab paljudest eri rahvustest inimesi, kes peavad vene keelt oma emakeeleks

.

Kui aga lähtuda vanemate rahvusest, siis siin üles kasvanud venekeelsed lapsed ei pea Venemaad ega ka näiteks Ukrainat oma kodumaaks.

Teisest küljest, kuigi siin elavad vene noored nimetavad Eestit oma koduks, ei määra see veel nende rahvust.

Tundlik küsimus

Tegu on venelaste jaoks üsna keerulise ja tundliku küsimusega, sest nad ei suuda anda sellele selget vastust. Viimaste küsitluste kohaselt tundis veidi vähem kui pool küsitletud vene noortest raskusi enese identiteedi määratlemisel.

Enda jaoks olen sellele küsimusele vastuse leidnud. Olen Eesti venelane - ametlikult sellist rahvust ei ole küll olemas, kuid de facto just nõnda kutsuvad ennast peaaegu kõik mu Eestis elavad sõbrad ja tuttavad. Oma maailmatunnetuselt erinevad Eestis elavad venekeelsed noored nii venemaalastest kui ka eestlastest. Siinkohal ei saa rääkida täiesti uue mentaliteedi tekkest. Oleme midagi pärinud Venemaalt ja midagi üle võtnud Eestilt. Kuid mulle tundub, et meie, Eesti venelased, kaldume rohkem lääneliku maailmavaate poole, kui võrrelda meie eakaaslastega Venes

.

On üldteada, et keel on iga rahvuskultuuri alus. Selge see, et kui sõidan Venemaale, siis räägin seal vene keeles, kuid Venes saavad kõik kohe aru, et tulen Baltimaadest. Kuidas? Ilma et me sellele mõtleks, pakume suhtlemisel kohalike noortega välja, et võiks minna „v kauplus", sest seal on parasjagu „hullud päevad", mis tähendab, et seal on „ribi" ja „kanakintsõ" müügil soodushinnaga. Märkamatult kasutame sageli oma kõnes kahe keele sümbioosi.

Riigipiiri ületame eestlastena

Suurem osa Eestis elavaid vene noori ei tunneta eesti kultuuri samavõrd hästi kui eestlased, kuid samas nad ei tunne end ka üdini venelastena.

Enda kogemuste põhjal võin öelda: ainult Eestis olen ma venelane, riigipiiri ületades muutun aga kohe eestlaseks.

Küsimusele, mis Eesti vene noortele muret teeb, vastaksin järgmist.

Esiteks, läbikukkunud integratsioonipoliitika.

Teiseks, ebamäärased tulevikuperspektiivid pärast keskhariduse omandamist. Oht mitte leida endale rakendust juba oma elutee alguses.

Ning viimaks - narkomaania ja alkoholi tarvitamise kasv noorte hulgas.

Need on probleemid, millega meie põlvkond peab intensiivselt tegelema hakkama, selleks et midagi muuta.

Noorte käes on riigi tulevik ja pole tähtis, mis keelt me räägime. Peamine on, et me siiralt armastame oma kodumaad!

ANASTASSIJA MATINA

Keskerakonna noortekogu liige, Põhja-Tallinn

/Ajalehe esiküljelt algab see kirjutis pealkirja all „Anastassija Matina: „Me armastame Eestimaad!"/

[fotoallkiri

OLEN EESTI VENELANE: Just nii määratleb ennast noor ja kaunis Anastassija, kes arutleb oma elu esimeses kirjutises Kesknädalale väga tundlike teemade üle.

Vene noorte identiteediotsingud, eneseleidmise raske tee, toimetulek nii majanduslikus kui ka poliitilises tähenduses, ning isegi hakkamasaamine eestlaste kättemaksuhimuga 50 anneksiooniaasta eest - miks tahab Eesti nuhelda vanemate patud laste kaela? Need lapsed jäävad ju ometi Eestimaale, ja kui neil on siin hea elada, on ka põlisrahval turvalisem.

Tänane leht kirjutab suurelt jaolt nn vene asjast Eestis.

[arhiivifotod]

RASKE ÕPPUSEL, KERGE LAHINGUS: Keskerakonna noortekogu korraldab oma venekeelsetele liikmetele sageli integratsiooni soodustavaid ja silmaringi aarendavaid loenguid jm üritusi. Esiplaanil Riigikogu liige Olga Sõtnik.

Viis aastat tagasi Eesti parempoolse valitsuse poolt suunatud jõhker venelastele püha monumendi eemaldamine kesklinnast surnuaeda ei ole sammaldanud lilleviijate rada leinava sõduri juurde.

Jaga |