Kas sõda on lõppenud?

Teravaid sotsiaalseid probleeme

on kerge asendada poliitilistega ja sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega. Teist maailmasõda vajasid võimul püsimiseks nii Hitler kui ka Stalin ja ega Putingi nurkaaetud rotina kolmandast ära ei ütle. Seepärast on väär see arusaamine, millega Eestis on natsismi suhtutud, ning parempoolsete püüd populaarsuse võitmiseks Venemaale ja venelastele võimalikult palju haiget teha.

Kui meie alateadvust painava juuniküüditamise ohvriks, mida kujutab film „Risttuules“, langes ca 1% rahvast, siis Teises maailmasõjas, millest jutustab film „1944“, kaotas Eesti hukkunute või pagenutena iga viienda, kui mitte iga neljanda inimese. „1944“ tuli ekraanile just enne tänavusi Riigikogu valimisi ja meie rahva lõhestanud Eesti Kongressi veerandsajandat juubelit.

Eesti Wabariigi seaduste mõtte järgi ei tohiks meil olla ainsatki vaesuses last. Omandi maha jätnute kaugetel sugulastel ei tohiks sellele kaks inimpõlve hiljem õigust olla, rääkimata ajaloos ennekuulmatust sõjas hävinud vara kompenseerimisest oma rahva poolt.

Samas olnuks siin üle 10 aasta elanud migrandil õigus taotleda kodakondsust ja sundüürnikel õigus inimõigustele. Pumba juures olnud ja raha teha osanud kommunistid ärastasid rahva loodud rikkused ning Teine Eesti kanti maha. Kui kaua võib oleviku kurja õigustada minevikuga? Sõja ja okupatsioonide ülekohtu heastamiseks tuleb tagada kogu rahvale inimväärne elu.

Filmi „1944“

algustiitrid kõnelevad MRP-st, aga vaikivad Teherani konverentsist, kus USA loovutas Baltikumi N. Liidule; asi oli brittidega ära otsustatud juba 7. märtsil 1942. Ekraanilt saab lugeda, et Saksa sõjaväes teenis 72 000 eestlast, aga mitte seda, et neist vaid 20 000 vabal tahtel. Hjalmar Mäe sundmobilisatsioon oli sõjakuritegu.

Kui filmi ühe peategelase Karl Tammiku tõi rindele kättemaksuiha, siis sõja ja selle tulemuste peaküsimus on selles, kas rahvas mõtles, millist hinda tuleb natside poolel sõdimise eest maksta? Ülo Uluotsa kõne 2. veebruaril 1944 tõi püssi alla 38 000 uut meest juurde, kuigi sõda oli sakslastel kaotatud juba Stalingradi all 6. veebruaril 1943.

Kolmas Reich suutis strateegilist initsiatiivi üles näidata veel ainult Kurski kaare tankilahingutes, mis nurjusid. Ainus edukas kaitse toimus Sinimägedesse rajatud Tannenbergi liinil. Kui lääneliitlased avasid Normandias 6. juunil 1944 teise rinde, muutus sakslaste olukord lootusetuks.

Narva all vastupanemise eest muudeti see linn rusudeks. Tallinna pommitati koostöös brittidega, kes varem ameeriklastega koos sooritatud õhurünnakutes Dresdenile veebruaris 1944 olid lasknud hukkuda kuni 200 000 tsiviilisikul.

Eesti rahva paaniline põgenemine läände algas septembris 1944. Kodumaa jättis maha 80 000 inimest, metsa läks pakku 30 000. Et muuta „rohelise armee“ toiduga varustamine võimatuks, sunniti maarahvas kolhoosidesse. Rahva vastupanu murdmiseks korraldati märtsiküüditamine. Inimeste massiline puudus sundis võime neid mujalt siia sisse tooma.

Eesti ajaloo kõige verisemad lahingud

peeti Sinimägedes, kus eestlased kaotasid kuni 10 000 meest, Vene pool kümme korda rohkem. Eestlased sõdisid erakordselt hästi ja seda kujutab film ka meisterlikult. Kolonelleitnant Leo Kunnas viib meid sõjaväelase otsekohesusega esmalt kõige raevukama heitluse päeval (27. juulil) Grenaderimäe kaevikutesse. Kui algas Punaarmee otsustav rünnak 29. juulil, tekkis endalgi vaatajana vastupandamatu soov kõigist relvadest tuld vastu anda. Kuulirahe, granaatide lõhkemine, mürsuplahvatused ja käsitsivõitlused haarasid kaasa, ajuti tundus, nagu tuleksid just praegu Vene väed üle Eesti kontrolljoone, aga meil ei ole vastu panna ühtki tanki. Tekkis hirm, et Tallinnale ja Tartule heidetakse taktikalised tuumapommid, samal ajal kui kellelegi pole varjumisvõimalust ette nähtud. Tundus, et raketirünnakute tagajärjel kaovad kohe vesi, elekter, mobiiliside ja varsti ka toit. Pähe tikkus küsimus: kas erukindral Ants Laaneots jääb ikka truuks või vahetab (jälle) poolt?

Eesti suur sõjafilm tekitab tugevaid elamusi. Alles kinost väljumise järel tuli meelde, et seal ei märganud ma pisimatki vihjet end 1. augustil 1944 kõrgeimaks võimuks kuulutanud EV Rahvuskomiteele. Selles olid esindatud kõik Eesti erakonnad, kuigi Konstantin Päts oli need ära kaotanud.

Saksa vägede väljatõmbamise plaan „Aster“ oli reetlikum, kui filmis öeldakse – 50 000 relvavenda jäeti kotti ilma raskerelvadeta. Arhiivide loovutamine võitjale oli alatu.

Meil on tarvis senisest palju rohkem

teada natside ja kommunistide tehtud ajuloputusest, mis oli väga edukas ja töötab osaliselt tänini. SS-i mundris võitlejaga sammas võttis Juhan Partsilt ameti ja populaarsuse ning Kristjan Palusalu järgi vormitud Pronksmehe ümbertõstmisega provotseeritud rahutused andsid Andrus Ansipile ja Reformierakonnale loodetud valimisedu.

Kõige oskuslikumad rahvusliku vaenu külvajad olid siiski Stalin ja Hitler. Okupandid sundisid inimesi tegutsema äärmuslike tunnete mõjul. Kui film „1944“ näitab üht Avinurme lahingu episoodi pigem õilsa kohusetäitmisena (20. september), milles langenud mehed ühte hauda maeti, siis tegelikult tapeti haavatuid ka kirikus ja elavatest sõideti tankiga üle. Kaks päeva hiljem toimunud Porkuni lahingu järel lömastasid Punaarmee Eesti 249. laskurdiviisi soomusmasinad 20. Eesti relvagrenaderide diviisi ja Eesti piirikaitserügementide langenute maanteele visatud laibad. T-34 roomikud kui filmi põhikujund laseb meenutada, kui palju on Eestist ja Eestis üle sõidetud. Punaarmees teenis kokku 55 000 EW kodanikku, sh endine kaitsevägi.

Filmi lõpp äratab hirmu, sest Vene poolel end inimlikkuse nimel ohverdanud Jüri Jõe sigitatud last ja tema ema ähvardavad repressioonid.

Kinost tänavale tulles näeb palju lootuse kaotanud tusaseid inimesi, nende hulgas üksikemasid lastega. Kui elu on paljud teinud teiste inimeste kannatuste suhtes ükskõikseks, nagu viimased valimised näitasid, kas siis pole filmi tegelaskujudele kaasatundmine selge silmakirjalikkus?

Vanema põlvkonna ausamates inimestes,

kes nõukogude tegelikkusega ei leppinud, võis film ängi tekitada, sest tolle aja vaimne atmosfäär kipub mitmes aspektis korduma. Sõja tegelik võitja oli NKVD käsilane hüüdnimega „Kreml“. Ta elas edasi, vaatamata sellele, et sümpaatne vene sõdur ta maha laskis.

Stalini ajal terroriseeriti ka süüdi- või hukkamõistetute pereliikmeid ja sõpru suisa seaduslikult. Juba välimuselt meenutas see komandör Stalini tolleaegset ülemtimukat ja sunnitöölaagrite valitsejat Lavrenti Beriat, kelle ees jubedust tunti. Rahvas oli jaotatud omadeks ja võõrasteks, kelle vahel pidi sõda käima. Kuna uut süsteemi peeti sisuliselt pühaks ja puutumatuks, sai viga olla üksnes inimestes, keda tuli kahtlustada kui vaenlasi või äraandjaid.

Kuna materiaalseid väärtusi jäi rängalt puudu, nõuti moraalseid. Vaenlased tuli ka moraalselt hävitada. Normiks sai häbimärgistamine, sildistamine ning partei joonest kõrvalekaldujate poliitiline vihkamine. Ülepolitiseeritud õhkkonnas tuli iga sõna pärast hirmu tunda. Tuli ülemusi karta ja neile pugeda. Tuli takka kiita valet ja ülekohut. Elus edasi jõudmiseks pidid olema tutvused. Nii levisid üldine vihkamine ja pealekaebamine sellise määrani, et Venemaalt siia saadetud Gustav Naani väitel oleks temasuguste „tõeliste kommunistide“ sekkumiseta eesti rahvas üksteist Siberisse saatnud.

Juba filmid „Somnambuul“ ja „Puhastus“ tekitasid küsimuse: kas meile meeldibki olla alandatud ja vägistatud? Kas me ei ole võimuparteide huvides juba 25 aastat mineviku eest kätte makstes hävitanud jõuetus vihas ja raevus oma tulevikku? Need filmid mõjuvad nagu must maagia, mis äratab alateadvuses kõige võikamad tungid.

Me võime vaielda selle üle,

kas sõja ajal ja järel aset leidnud katastroofini viis „hääletu“ alistumine, nagu leiab stsenarist Kunnas, kes koos režissöör Elmo Nüganeniga on selgelt võõra sõja vastu. Riigi ja rahva saatuse otsustas mõne päevaga ja üksmeelselt väike hulk inimesi, kellest Pätsil oli formaalselt suurem võim kui Stalinil.

Autoritaarsete ja totalitaarsete režiimide tekkimiseni viis ülemaailmse majanduskriisi „parempoolne“ ületamine. Hädades süüdistati poliitikat, parteide diktatuuri ja põhiseadust. Inimesed vihkasid liberastiat. Vabadussõjalased lubasid Toompea „puhtaks lüüa“ ja nende põhiseadus, mis rahva tohutu heakskiidu pälvis, vähendanuks Riigikogu liikmete arvu 51-ni. Seega jäi võim riigivanemale ja valitsusele ning ametnikele.

Kui enne sellekevadisi valimisi katsid IRL-i ja RE reklaamid ajalehtede esikülgi, siis teade meie põhiseaduse muutmisest alaealistele valimisõigust andes oli Postimehes kirjamargi suurune; nupuke OECD raportitest – surmakuulutuse suurune. Paljudele polnud olulised mitte rahva vaesus ja väljarändamine, millest jätkuv stagnatsioon ei päästa, vaid Riigikogu liikmete arv, palk ja parteide rahastamine.

Kindlasti leidub neid, kes on nõus tasuta Toompeal töötama, rääkimata oma huve kaitsvatest erakondade rahastajatest. Sotsiaalsed ja rahvuslikud lõhed ning Venemaa vihkamine ei ole Eesti julgeolekut kuidagi suurendanud.

Peaaegu tundmatud kommunistid võitsid Venemaal tänu uskumatute juhuste kokkulangemistele; ja see oli võimalik vaid mõne nädala jooksul. Bolševikud hävitasid rahva enamuse poolehoiu pälvinud sotsialistid, nagu seda hiljem tegid natsid Saksamaal. Stalini peavastasteks Euroopas olid sotsialistid, mitte fašistid.

Nii sai aastakümneid teoks halvim, mis ajalool pakkuda oli.

KARL LUST, kolumnist

[pildiallkiri]     TÄNA 71 AASTAT TAGASI: „Kui algas Punaarmee otsustav rünnak 29. juulil, tekkis endalgi vaatajana vastupandamatu soov kõigist relvadest tuld vastu anda,“ kirjutab Karl Lust, istudes kinosaalis ja vaadates filmist „1944“ Sinimäe lahinguid.

[esiletõsted]      Kui kaua võib oleviku kurja õigustada minevikuga? Sõja ja okupatsioonide ülekohtu heastamiseks tuleb tagada kogu rahvale inimväärne elu.

 T-34 roomikud kui filmi põhikujund laseb meenutada, kui palju on Eestist ja Eestis üle sõidetud.

Vt ka:    Tõnis Siim, „70 aastat Teise maailmasõja lõpust. Tagajärjed väikerahvale“. Kesknädal, 29. aprill 2015

Jaga |