Valitsus püüab eelarvekriisi looritada populismiga

 Esimese asjana võib kohe öelda, et Reformierakond ei peta oma toetajaid. Klassikaliste mõõdikute järgi tuleb seda nimetada Ansipi parempopulistlikuks valitsuseks. Olen mõnikord kuulnud väiteid, et tänane valitsus petab oma valijate ootusi. See ei ole nii. Erinevalt mõnest oma erakonnakaaslasest väidan, et tänase koalitsiooni tuumikerakond, Reformierakond, ei peta oma toetajaid, vaid töötab süstemaatiliselt, et jõukam osa ühiskonnast saaks veelgi jõukamaks.

Olen nõus koos peaministri, rahandusministri ja rahanduskomisjoni esimehega uskuma, et meil ei ole veel majanduskriisi. Seni saame rääkida ikkagi veel valitsuse eelarvekriisist, millest on kujunemas majanduskriisi arendav ja süvendav mootor.

Valitsuse eelarvekriisi sissejuhatuseks oli tulumaksu langetamine ja aktsiiside tõstmine. See oli tõepoolest jõuline samm õhukese riigi suunas. Tulumaksu langetamine tähendas jõukamale osale elanikkonnast ihaldatud kingitust. Vaesem seltskond võitis ka näiliselt mõne krooni. Kuid õhukese riigi kaudu võeti see raha neil teisest taskust kuhjaga tagasi, ja seda erinevate teenuste, sh haridus- ja tervishoiueelarve ning sotsiaaltoetuste kõhnumise kaudu. Riigieelarvesse tõi tulumaksu alandamine paraja augu, mida tuli aktsiiside tõstmisega täita.

Olen jälginud, kuidas erinevate maade poliitikud (sotsiaaldemokraadid jt pahempoolsed ning tsentristlikud erakonnad) teevad alati selgelt vahet tarbekaupade ja energiakandjate aktsiiside ehk nn tarbimisaktsiiside vahel ühelt poolt ja luksuskaupade aktsiiside vahel teiselt poolt. Esimeste tõstmist on tsentristid ja pahempoolsed alati takistanud, sest see peksab vältimatult ja valusalt just suuremat ja vähemkindlustatud osa elanikkonnast. Luksuskaupade aktsiiside tõstmist pigem toetatakse.

Meie valitsuskoalitsioon on meisterlikult sellest vahetegemisest loobunud ja viinud jäärapäise järjekindlusega kõik aktsiisid ühe mütsi alla. Kui Riigikogus protestiti kütuseaktsiisi tõstmise vastu, kuulsime väärikatelt valitsuse esindajatelt, kellele meeldis asjad sassi ajada, vastust, et viinaaktsiis hoolitseb rahva tervise eest. See vastus väärib küll pühas raamatus kirjeldatud variseride retoorikat.

On olemas konkreetsed näited, kuhu lausparempoolsuse ja õhukese riigi ehitamisega oleme jõudnud. Riigikohtu esimees kurtis, et eelarvekriisist sünnitatud õhuke riik ähvardab kohtunikkonna kvaliteetset komplekteerimist, seega õigusriigi jätkusuutlikkust.

Meedia jutustab, kuidas politsei on algatanud sotsialistliku võistluse trahvirahade kogumiseks, et politseinikele saaks vahel sekka ka preemiat maksta. Riigikogu kultuurikomisjon otsustas, et tuleb riiuli peale panna noorte huvitegevuse rahastamist kajastav eelnõu, sest mis sa seda eelnõu ikka esitad, kui valitsus ei keela küll raamseaduse tegemist, aga mingeid rahasummasid sinna sisse kirjutada lihtsalt ei luba.

Kirjutasin siin parempopulismist või, õigemini, sellest parempoolsusest. Mulle tuli meelde, kuidas Nikita Hruštšov minu lapsepõlves lubas nõukogude rahvale, sealhulgas annekteeritud riikide ja ka Eesti rahvale, 20 aasta jooksul kommunismiparadiisi. Tema õpilased ja järgijad Reformierakonnast on veel käbedamad ja lubavad paradiisi 15 aastaga, mil me viie rikkama Euroopa riigi hulka jõuame. Kuidas sinna jõuda, ei vaevunud arukalt seletama ei Hruštšov ega ka tema eestimaised õpilased. Mõlema lennuka idee diagnoos on üks ja sama: mis sest, et pole tõsi, aga, vaata, kui ilus!

Kooliskäinud inimesed võrdlevad valitsust ja nende prognoosivõimet pigem algaja margikoguja loogikaga. Väikemehel on 50 marki. Ta saab ühe päevaga 10 marki juurde – lausa 20% kasvu. 10 000 margiga kollektsiooni omaniku 100 uut marki päevas on kõigest 1%. Sellist protsendimanipulatsiooni uskudes võibki arvata, et varsti väikemees läheb professionaalsest kogujast mööda küll.

Populistidel peab olema vaenlane, keda siunata. Alati on süüdi keegi teine, keda siunates püütakse ise hea välja näha. Tavaliselt on populism opositsiooni privileeg, sest võimul olles on väga raske opositsionääriks jääda – tuleb tööd teha. Meie valitsus on sellest suurepäraselt üle saanud. Vaadake meie ministrite vastuseid Riigikogu infotundides. Kui küsida, miks riik mõnda oma ülesannet halvasti täidab, vastatakse, et Tallinnas on ka midagi halvasti. Räägivad nagu hiired, kellel kassist hirmsamat looma polegi olemas. Isegi eelarvekriisis on süüdi Tallinna linnavalitsus, sest Tallinna eelarve töötab, aga Eesti valitsuse oma põeb.

AADU MUST,  Riigikogu liige

Jaga |