Tamme seiklused Keila kandis

ANTS TAMME,      19. juuni 2002


Käisin surnuaial isa-ema haual. Päev mõjus päikesest ja palavusest väsitavalt. Tagasiteed sõitsin roolis ettevaatlikult, isegi peatusin mõne korra. Sireeni huilates jälitas mind politseiauto ja sundis puhuma, kuigi ma polnud eksinud ühegi liiklusreegli vastu. Iga päev laamendavate kaakidega Keila-Joal aga politsei kokku puutuda ei taha, mind aga peatas asjata.

Esmaspäeval nädal tagasi olin askeldanud peaaegu terve päeva Lelle kalmistul isa-ema, õe ning teiste sugulaste haudu korrastades. Ühele nendest, endisele Kehtna vallavanemale Mats Tambergile ja tema perekonnaliikmetele sai viimaks koguni korralik hauatahvel paika. Tagasiteel Keila kanti hak-kasid pärast Sakut kuumus ja vastu leekiv päike paratamatult mõju avaldama.
Päikesepistet ma ei saanud, aga kiiruse võtsin maha. Mõnel korral peatusin teepervel, et end koguda ja kuidagiviisi siiski tervena koju jõuda.
Olin just Keila silla ületanud, kui minu vana Citroéni taha ilmus sireeni huilates politseisõiduk. "Sõidudokumendid!" lausus nooremapoolne blondiverd mundrimees halvasti varjatud rahuloluga.
"Millega olen teie tähelepanu pälvinud?" tundsin huvi, sest seadusetähe järgi ei tohi autot ju põhjuseta peatada. "Rutiinne kontroll. Tulge meie autosse!" kamandas politseinik.
"Olete alkoholi tarvitanud?" Eitasin tuimal toonil. Kästi muudkui puhuda. Puhusingi, endal parasjagu hea tunne, et ma ei eelmisel päeval ega mõistagi Lelles käimise päeval polnud ei õlle- ega veini-suutäit manustanud.
Vaikus oli kestnud mõned sekundid, kui otsustasin huvi tunda:
"Olen maani täis või?"
"Ei ole. Aga teie peale on kaebused. Et sõidate liiga aeglaselt. Inimesed tunnevad muret, et…"
Vabandasin ja tänasin politseinikke valvsuse eest. Nemadki vabandasid.
Samas on mul pagana kahju, et Keila politseil ei jätku tähelepanu ega vist õiget tahtmistki naabruses, Keila-Joa asulas viimaks ometi kord majja teha. Seal jõlguvad endiselt segamatult ringi noored kaagid, purustavad sõiduautode aknaid ning riisuvad makke, fotoaparaate ja muudki.
Tuleb vist ka Keila-Joa noorröövlite peale lausa iga päev kaebusi vorpima hakata. Ehk siis jõuab Harju Politseiprefektuuris juhtivasjameestele (sealhulgas ka prefektuuri Keila osakonna juhtivkonstaablile Imre Kollole) viimaks pärale, et Keila-Joagi väärib muud, st et meie kõik soovime, et selles Eesti ühes kaunimas paigas lõpetataks kaakide laamendamine.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)