Patsient pole enam nõus õhukese riigiga

PEEP PÕDDER,      07. veebruar 2007


Tervishoiutöötajate streigiähvarduse saatel kulgenud palgaläbirääkimised on töövõtjatele edukalt lõppenud ja töörahu sai kaheks aastaks taastatud. Miinimumtunnitasude suur tõus jättis aga varju Eesti arengu seisukohalt palju tähtsama meedikute nõudmise: tõsta tervishoiu finantseerimise taset võrreldavalt sisemajanduse koguproduktiga (SKP). Selle arutamiseks moodustati küll ühine töögrupp, mis aga toob meelde ühe Murphy seadustest: kui tahad mingi probleemi lahendamist lükata lõpmatusse, moodusta komisjon.

Tervis on üks osa meie elukvaliteedist. Elukvaliteet aga seostub enamikus maades sisemajanduse koguproduktiga.

Eesti: palju raha, madal elukvaliteet

Economist'i uurimisüksuse poolt kokku pandud 111 riigi elukvaliteedi indeks (2005. aasta) asetab Eesti 68. kohale (Euroopa Liidu riikidest halvima elukvaliteediga!), samas kui SKP suuruselt ühe elaniku kohta oleme 39. kohal. Riigi rikkuse ja elukvaliteedi seose võrdluses jagati need 111 kolmeks: riigid, kes elasid paremini, kui võiks eeldada SKP järgi; võimalustele vastava elukvaliteediga riigid; riigid, kus elukvaliteet on halvem, kui võiks tuleneda SKP-st. Viimasesse rühma kuulus 23 riiki, nende seas Eesti (103. koht üldjärjestuses). Raha on neis küllaga, kuid selle olemasolu ei mõjuta adekvaatselt rahva eluolu, sealhulgas tervist.
Elukvaliteedi hindamisel kasutati üheksat parameetrigruppi, kuhu kuulusid muu hulgas tervise, pereelu ja ühiskondliku elu, töötustaseme, samuti poliitilise olukorra ja looduskeskkonna näitajad. Selgub, et Eesti panustab eelpoolloetletud valdkondadesse oluliselt vähem kui võiks. Reformierakonna poolt propageeritud üliliberaalne majanduspoliitika ja madalad maksud on kaasa toonud küll majanduse ja SKP kiire kasvu, kuid suunanud majandusliku arengu viljad vaid vähese hulga ühiskonnaliikmete kätte, kelle huvid on kitsarinnaliselt seotud isikliku heaolu tagamisega ning meenutavad rohkem röövkapitalismi kui nüüdisaegset euroopalikku arengukäsitust.

Kas Eesti tahab olla Euroopa riik?

Vana hea Euroopa riike seovad mitmed ühised tunnusjooned, mis on tinginud peaaegu äravahetamiseni sarnased käitumismallid majandus- ja maksupoliitikas, sotsiaalhoolduses, tervishoius ja hariduses. Euroopa riikide demograafiline olukord (vananev elanikkond, madal sündivus jne), tööjõuturu seisund (võõrtööjõu kasutamine ja sellega seotud probleemid) ning nii toorme kui ka tootmisressursside piiratus tingivad SKP märgatava osa ümberjagamise vajaduse tagamaks kõigile ühiskonnaliikmetele inimväärne elu.
Siin on tegemist omamoodi solidaarsuskokkuleppega, mis tuleneb kristlikust kultuurist ja kasvatusest, humanismiideede laiast levikust, sotsiaalsest vastutustundest ja ühtekuuluvusmeelest, soovist säilitada Euroopa "euroopalik nägu" ja tagada tulevastele põlvedele kõrge elukvaliteet. Eelpoolnimetatu on väärt kõrgemaid makse, suuremaid kulutusi haridusele ja tervishoiule, hoolitsust vanade ja väetite eest.
Eesti ühiskonda iseloomustavad analoogilised protsessid: madal sündivus, elanikkonna vananemine, kodumaise kvalifitseeritud tööjõu nappus jne. Meie käitumismallid aga sarnanevad hoopis Aasia tiigerriikide ja USA omadele. Viimased võivad tänu rahvastiku kiirele juurdekasvule ja keskmisest nooremale elanikkonnale (USA-s tänu suurele sisserändele) lubada madalaid makse, mitte investeerida elanikkonna töövõime pikaealisesse säilimisse (siia kuuluvad nt kulutused tervishoiule), kokkuvõttes – jätta uppuja päästmine uppuja enese asjaks.
Vastamaks Euroopa riikide üldistele tunnustele ei saa Eesti kaua viljelda neid tunnuseid mitte arvestavat majandus- ja maksupoliitikat. See viiks riigi väljasuremisohtu. Alafinantseeritus tervishoius, sotsiaalsfääris ja hariduses on juba muutunud kriitiliseks.

Tööandjate manifest kui revolutsioonihoiatus

Äsjasest tööandjate manifestist võib teha tähtsaid järeldusi. Jätkusuutliku majanduse säilitamiseks on tööandjad sunnitud valjuhäälselt nõudma karme muutusi majanduspoliitikas: kohustusliku tööea pikendamist, palgatõusu tempo vähendamist ja isegi külmutamist, maksukoormuse veelgi suuremat langetamist ja osalist ümberasetamist töövõtjate õlule. Vaid nii õnnestuks tööandjatel säilitada oma suured kasumid ja tormiliselt arendada ettevõtteid.
Niisugune otsekohesus osutus tugevaks "alla-vööd-löögiks" Reformierakonna põhipostulaadi pihta, mis jutlustab: kui majandusel läheb hästi, läheb ka kõigil inimestel hästi. Manifestist selgub, et majanduse hea käekäigu nimel ollakse kergekäeliselt nõus minema töövõtjate elukvaliteedi kallale.
Selge on üks: tööandjad (nimetagem neid ülemklassiks) enam senisel moel, ilma muutusteta, edasi ei saa. Teiselt poolt on aga näha, et töövõtjad (nimetagem neid alamklassiks) enam niimoodi edasi elada ei taha.
Tervishoiutöötajate streigiähvardused palgatõusu saavutamiseks oli ainult algus. Järgnemas on Kreenholm, õpetajad, riigiametnikud jne. Töövõtjate poolele on asunud ka arvestatavad poliitilised jõud, olgu siin näiteks Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid.
Töövõtjad on hakanud nõudma praegusest palju suuremat osa SKP-st enda kätte. Nii individuaalseks tarbimiseks kui ka solidaarsusfunktsiooni täitmiseks (siia kuulub samuti tervishoiukulutuste osakaalu tõstmise nõue). Valdav enamik riigikodanikest ei ole enam nõus nii õhukese riigiga.
Tegemist on klassikalise revolutsioonilise situatsiooniga. 19. sajand ja 20. sajandi algupool olid tuntud sellesarnaste revolutsiooniliste situatsioonide verise lahendamise poolest. Praegused poliitikud püüavad tavaliselt vormida revolutsiooni rahumeelseks evolutsiooniks. „Väljalastava vere" kogus, "rekvireeritava vara" suurus ja amnestiareeglid lepitakse kokku läbirääkimislaua taga.

Mina arvan, et tööandjad, vaatamata ajuti agoonilist iseloomu võtvale kisale, nõustuvad lõpuks veidi "paksema riigiga", sest suur kasum ülisuure asemel on ikkagi parem, kui mitte midagi. Rõõm, et Eesti läheneb Euroopale ning selle elukorraldusele, saadakse pealekauba. Moodustagu tulevases "paksemas Eestis" kulutused tervishoiule 8% SKP-st, ja mitte sentigi vähem!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)