Kas naised päästavad Eesti?

Kui ühe sugulusliini keskeas esindajanna küsis, miks mul enam Postimehes midagi ei ilmu, tundsin pisukest heameeltki: näe, mõni mäletab veel aega, kui olin kümmekond aastat järjest Postimehe kirjaderubriigi enimavaldatud autor. Vastasin, et kui Kalle Muuli kirjadetoimetajaks sai, keelas ta minu kirjutiste avaldamise. Siis küsis aktiivne proua: miks ma Kesknädalas enam midagi ei kirjuta? Vastasin, et olen lootust kaotamas ja et niikuinii midagi paremaks ei muutu...

Ja siis see algas! Sain teada, kui tuim tükk ma olen ja et Eestimaa on küll (välja)suremise teel, kuid teda on veel võimalik päästa. Et nad on moodustanud elukohalähedastes asulates-alevikes juba mitu naisseltsi (liikumist), kes valmis minema Stenbocki majja ja Toompea lossi "Augeiase talle" puhtaks rookima. Et elu tänasel Eestimaal on muudetud endiste punaste ja rediste poolt talumatuks. Et valetavad, kuradid, eesti rahvale näkku nii, et silm ka ei pilgu. Ja varastavad ja parseldavad Eestimaad maha, ning igal pool on neil ringkaitse. Et ausaid inimesi alandatakse ja kiusatakse ja et sulid on kõik ilusasti tõllas.

Jõudsin vahele torgata: mida sa, kallis sugulane, kaugelt näiteid tood! Et minuga toimetati kaks aastat tagasi samamoodi: leiutati olukord, ja Postimehe artikli põhjal algatati kriminaalasi, et enne pensionileminekut olevat ma oma ametis asunud maavara (kruusa) röövkaevandamisele. Nüüd, kolmandal aastal, on "selgunud", et röövkaevandamist siiski polnud, kuid ega see ei segavat veel mind süüdi mõistmast. Teadjamad on mulle mitmel korral selgitanud, et kuna ma olevat teravate artiklitega paljude vippide elu tõsiselt häirinud, siis leiti-lavastati üks mõjuv kättetasumisetendus.

Agar sugulane teatas, et kui tarvis, tulevad nad mõnesaja naisega ja "võtavad kohtumaja rünnakuga ära". Et õig(l)us võidutseks.

Üks minuvanune naissoo esindaja, keda tundsin-teadsin aktiivse patrioodina juba varasematest aastatest, andis kiirkõnes teada, et olukord Eestimaal on veel palju hullem, kui eelmine proua mulle seletanud oli. Ja siis tuli süüdistus, mida olin kartnud: miks minu artikleid enam lugeda ei ole? Ei Postimehest, ei Kesknädalast, ei Maalehest jne. Vastasin, et mõned ei avalda ja et mida see kirjutamine ikka muudab. Edasi saingi teada, kes ma tegelikult olen: allaandja, loobuja, vilets vennike, ükskõikne oma rahva saatuse suhtes. Ja üldse olevat eesti mehed ühed mökud! Hea, kui saab mõne tublima tööle, et eestlust päästma hakata...

Sedastasin, et naised omavahel rääkisid aiva poliitikast. Üks sugulane teatas, et jälgib juba aastaid pingsalt meie tipp-poliitikute tegemisi ja et eesti rahvas sureb välja, kui midagi kiiresti ette ei võeta. Tema agarust ja teotahet jagus kokkutuleku ajal igale poole. Siin-seal moodustusid justkui "Eestimaa päästmise grupikesed". Eranditult naistest! Keskealistest ja vanematest. Noori oli vähevõitu.

Õhtu saabudes tuli minu juurde naisdelegatsioon, kes teatas resoluutselt: "Heiki, homsest hakkad sa kirjutama patriootlikke artikleid, nagu vanasti, kuna neid on eesti rahvale väga vaja!" Tahtsin natuke kahelda, kuid seda ei lubatud. Esimese asjana olin kohustatud kirjutama suguvõsa kokkutulekust ja sellest, et "eesti naised on täis otsustavust midagi tõsisemat ette võtta eestluse säilitamise nimel".

Eks vaadakem siis (lähi)tulevikku murelikult, ent lootusrikkalt. Mitmed valimised on tulemas. Enamikul rahvast on poliitikast kõrini, kuid minu suguvõsa naised on väge täis. Kui kõik tublid eesti naised suudavad mehi tõsisemalt mõtlema-tegutsema panna, võiks peale valimisi isegi asjast asja saada? Või kuidas?

HEIKI KORTSPÄRN, pensionärist patrioot

Jaga |