Kohtume kongressil! Juba üheteistkümnendat korda

HEIMAR LENK,      22. august 2007


Ligi tuhatkond tuleb meid Keskerakonna XI kongressile kokku. Et vaadata tulevikku? Ei, et ise seda tulevikku teha! Eesti on ju taas teelahkmel. Kiirest jõudmisest Euroopa viie rikkama riigi hulka enam palju ei räägita. Nii nagu ka suurest palga või pensioni tõstmisest. Moesõnadeks on saanud hoopis hinnatõus, inflatsioon ja katteta võlad. Kuidas minna edasi? Milline on keskpartei seisukoht?

Lõhestatud riik ja rahvas

Pronksiöö tagajärjena on põhielanikkonna ja venelaste rahvusgrupi suhted jälle teravnenud. Sotsiaalteadlaste üleskutse kahepoolsele suuremale sallivusele põrkas vastu mõistmatuse kivimüüri.

Päevalehtedes tituleeriti need teadlased lollideks ja laiskadeks, peaminister ignoreeris nende arvamust. Meedia üldine hoiak oli selline: kuus teadlast olevat lihtsalt avaldanud oma arvamusi, millel teadusväärtus puudub. Liiatigi laiutavat sotsiaalteadlaste hulgas rahvuslik alaväärsus ja vene rahvuse heaolu pärast muretsemine. See viimane, vene rahvusgrupi pärast muretsemine ja eestlastele soovitatav paindlikkus rahvussuhetes sai hukkamõistu osaliseks isegi siis, kui muremõtted tulid tunnustatud Marju Lauristini suust.

Mitte väiksem pole lõhe poliitilise koalitsiooni ja opositsiooni vahel. Riigikogu viimane istung energia teemal tunnistas seda veelkord. Reformierakonna eestvedamisel lasti istung lihtsalt põhja, kuna suur osa koalitsioonipoliitikuist lihtsalt ei märkinud ennast kohalviibijaiks, kuigi nad saalis istusid. Kui ei suudeta leida kokkuleppeid isegi energeetikas, mis kujuneb lähiaastail üheks teravamaks küsimuseks üldse, siis millisest rahvuslikust kokkuleppest üleüldse unistada?

Mis meist siis edasi saab?

Niisuguse küsimuse esitas Tallinna kodurahufoorumil politoloog Rein Ruutsoo, ja vastas: ainult dialoog päästab. Kui oleksime kogunenud selletaolisele foorumile enne neid ärevaid öid, oleks noorte rahutused tulemata jäänud. Kui venelastega oleks peetud aktiivsemat dialoogi enne Pronkssõduri öist mahavõtmist, poleks ka anarhiat linnas puhkenud.

Kuid kellega pidada dialoogi? Ruutsoo julges hiljuti avada dialoogi Erna retke ajaloolistest tagamaadest, mis viisid välja Hitleri lähikondlasteni ning Abwehri juhtfiguuride korvetikapten Cellarise ja admiral Canariseni. Üks andis ernalastele sõjalist väljaõpet ja teine jagas neile Berliinis autasusid. Raadiohäältes on Ruutsoo aga vaata et rahvavaenlaseks tembeldatud.

„Millist haigust Eesti põeb?" küsis politoloog Anu Toots. Diagnoos kõlas äärmiselt ebameeldivalt: totalitaarse mõtteviisi levik. Kuigi lubati sõdurikuju Tõnismäelt eemaldada alles pärast surnute ümbermatmist, toimiti vastupidi. Miks sel saatuslikul ööl pronksmehe äraviimisega nõnda kiirustati? Võim rahvaga ei arvesta, tema arvamust kuulda ei võta. Ühiskonnas levib vale.

Kelle käes on meedia, selle käes on võim

Ma pole originaalne, kui neid sõnu kordan. On ammu teada, et avaliku arvamuse kujundab ajakirjandus ja valimiste tulemused teeb televisioon. Ka seesama vale, millest räägib Anu Toots, ei levi iseeenesest – keegi peab sellest huvitatud olema.

Kahjuks pole peale Kesknädala ühtegi väljaannet, kus regulaarselt ka opositsioonilisi või vähemalt teisiti mõtlejate arvamusi lugeda. Ammu on Eestis aeg küps vasakmeelse lehe, raadio- või telejaama loomiseks.

Meedia kontsentratsioon teeb viimastel kuudel muret. Kogu avaliku arvamuse kujundamine koondub üha rohkem kitsa kildkonna kätte. Seni iseseisva Maalehe liitmine suure kontserniga annab leheveergudel juba tunda. Kahe päevalehe nägu võtab üha enam õhtuse tabloidlehe ilmet. Uudiste asemel saab lugeja ikka rohkem arvamusartikleid, mille autorid arvamuste paljususega silma ei paista. Suureks löögiks sai „Rahva teenrite" saate tegijate Mart Ummelase ja Rein Veidemanni lahkumine meeskonnast. Kui Maalehe sisu lahjenemist märkab laiem lugejaskond alles ajapikku, siis „Rahva teenrite" endine, ajaloolis-filosoofiline lähenemine päevaprobleemidele kadus ühe hetkega – noored saatejuhid pole veel võimelised „kõrgemaks pilotaazhiks".

Kuid kõik see, mis minule ning loodetavasti suurele osale lugejaist, kuulajaist ja vaatajaist muret teeb, on hetkel riiki valitsevale seltskonnale kindlasti meeltmööda. Meedia teeb peamiselt just seda, mida valitsus ootab. Ja parlament teeb ju ka seda, mida valitsus temalt ootab...

P.S. Niisuguste ühiskonnas levinud meeleolude taustal tuleb Estonia kontserdisaali kokku Keskerakonna XI kongress. Mul on hea meel, et seesugune võimas, üle 10 000 liikmega poliitiline jõud on Eestis olemas. Ühiskonna jaoks keerulisel hetkel on Keskerakond alati oma arvamuse välja öelnud. Ja kuigi enamasti võetakse tema seisukohad vastu lauskriitikaga, on nad ajapikku peaaegu alati õigeks osutunud. Suur erakond ütleb oma tõsise sõna ka eelseisval laupäeval. Kindlasti kuuleme erakonna esimehe Edgar Savisaare huvitavat ettekannet ja delegaatide asjalikke sõnavõtte. Arvatavasti tuleb kongressisõnumeile hulk reageeringuid avalikkuselt ja meedialt. Keskerakond on liiga aus, liiga suur ja valijate seas liiga austatud, et teda ignoreerida.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)