Vastasseisude kroonika Tiit Madelt

Kõnealuse raamatu 12 peatükki kirja pandu võib omakorda jagada nelja ossa vastavalt sellele, millise riigikorra ajal toimunust on jutt: Tsaari-Venemaa, Eesti Wabariik, NSV Liit, taasiseseisvunud Eesti.

Ammuste aegade kaja

Esimesed kaks peatükki on pühendatud Eesti maarahva ja tärkava töölisklassi spontaansetele vastuhakkudele balti parunitele ja Venemaa isevalitsusele 1858. aastal Mahtras, 1905. aastal Tallinnas ning samal aastal toimunud mõisate põletamisele üle terve Eestimaa. Neid sündmusi on kirjeldatud küllaltki detailselt: ära on toodud palju nimesid, põletatud mõisate asukohad ja mässajatele mõistetud karistused. Saame teada, et Mahtras hukkus vahetult 7 talumeest, Tallinna Uuel turul sai surma 94 inimest, mõisate põletamine maksis 361 inimese elu.

Sõjaeelse Eesti Wabariigi ajast on käsitletud kaht olulist sündmust. Neist esimesest - Nõukogude Venemaa ja Eesti põrandaaluste kommunistide poolt organiseeritud 1924. aasta 1. detsembri mässust - on kirjutatud ja räägitud palju nii nõukogude ajal kui ka tänapäeval (mõistagi erinevas võtmes). Kuna hiljuti linastus ka selleteemaline mängufilm "Detsembrikuumus", siis pole raamatu autoril siia kuigi palju uudset teavet lisada.

Seevastu teine sündmusteahel - vabadussõjalaste (vapside) organiseerumine ja ettevalmistused võimule pürgimiseks ning sellele järgnenud Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri riigipööre pole tänapäeval eriti laialdast kajastust leidnud. Põhjuseks võib olla see, et toonaseid sündmusi saab mitmeti tõlgendada ka Eesti tänaste poliitikute poolt.

Made raamatust saab toimunust piisava ülevaate. Autor möönab, et vapsidel polnud mingit vajadust ega kavatsust korraldada sõjaväelist riigipööret, sest peatsetel valimistel oleks nad saanud kindla peale võimule. Seevastu tegutses Päts neid elimineerides igati seadusvastaselt, kuigi ta suutis hiljem meedia toel kujundada rahva hulgas vastupidise hoiaku. Milliseks kujunenuks Eesti tulevik siis, kui vapsid riigitüüri juurde asunuks, seda ei söanda ka Made tagantjärele ennustada.

Nõukogude võimu vastastest aktsioonidest kirjeldatakse raamatus põhjalikumalt metsavendlust, dissidentlust ja Läände põgenemist. 1941. aasta suvel ja peale 1944. aastat tegutsenud metsavennaüksustest ja nende tegevusest antakse küllalt põhjalik ülevaade koos

andmetega üksikute isikute ning nende saatuse kohta. Võib arvata, et siit leiab nii mõnigi lugeja uusi teateid oma sugulase või tuttava saatusest.

Dissidentide kohta on uudset teavet vähem, sest neist on meil ka varem piisavalt palju kirjutatud ja räägitud. Küll leidub aga senisest enam teavet nende inimeste kohta, kellel õnnestus "kommunistlikust paradiisist" mingil moel välja pääseda või kes seda üritades vahele jäid. Sellega seoses ei lähe Made mööda ka levinud väitest, et paljud Läände pääsenud olid tegelikult KGB agendid. Autor seda seisukohta ümber ei lükka, kuid hoidub kellelegi näpuga näitamast.

Eesti Vabariigi taassünd ja selle vastased

Tänaste poliitikahuviliste jaoks on kahtlemata kõige huvitavamad raamatu viimased peatükid, kus räägitakse Eesti vabanemisele eelnenud ja järgnenud sündmustest. Siin pole autor olnud pelgalt kroonik, vaid neist sündmustest vahetu osavõtja.

Eesti taasiseseisvumisele eelnenud sündmusi alates Rahvarinde tekkimisest kuni iseseisvumisotsuse langetamiseni toonases Ülemnõukogus 20. augustil 1991. aastal käsitleb Made küllaltki objektiivselt. Tema raamatus leiab veelgi kinnitust nüüd juba mitmest allikast saadud tõdemus, et Eesti Komitee oli väliseestlaste poolt inspireeritud ja rahastatud ettevõtmine, millel puudus igasugune rahvusvaheline legitiimsus. Samas kutsusid Eesti Komitee ja selle esindusorgan Eesti Kongress rahvast üles boikoteerima neid Rahvarinde poolt algatatud ettevõtmisi, mis lõppkokkuvõttes viisid Eesti iseseisvuse veretu taastamiseni. Kui see oli aga teoks saanud, siis hakati kõikjal levitama seisukohta, et see kõik oli Eesti Kongressi, ERSP ja Isamaaliidu teene.

Made kirjutab: "...sisuliselt oli Rahvarinne olnud see ühendus, kes oli teinud kolm ja pool aastat tõhusat tööd valmistades nii rahvast kui ka poliitilisi otsustajaid ette radikaalsete otsuste vastuvõtmiseks" (lk 479). Ja edasi: "Pärast iseseisvuse taastamist toimus Eesti poliitilise propaganda maastikul tüüpiline manööver. Eesti Komitee tegelased asusid end reklaamima iseseisvuse sisuliste taastajatena, kes selle Ülemnõukogule tingimusi dikteerides ära tegid" (lk 481).

Taastatud Eesti ajast käsitletakse raamatus nn jäägrikriisi ja Pronksiöö sündmusi. Kuna Jäägrikompanii lugu on üsna põhjalikult kirja pandud raamatus "Kui Eesti oli kodusõja lävel", siis pole Madel sellele palju juurde lisada. Kahjuks ei saa aga ka tema käsitlusest täit selgust selles, mis põhjusel asus Mart Laari isamaaline valitsus ahistama kompaniid, mis oli omal ajal loodud ERSP ja Eesti Komitee algatusel ning nende endi jõustruktuurina.

Pronkssõduri-saagat kirjeldades asub Made ühemõtteliselt õigustama Andrus Ansipi valitsuse tegevust, väites, et Tõnismäe monument oli eestlastel pinnuks silmas ja andis venelastele kaks korda aastas võimaluse oma allumatust demonstreerida. Ta ei lausu sõnagi sellest, et Tallinna linnavalitsus oli juba väga lähedal kokkuleppele vene kogukonnaga monumendi rahumeelseks ümberpaigutamiseks. Autori suhtumisest kumab läbi vaenulikkus tänases Eestis elavate venelaste suhtes ja ta leiab, et katsed integreerida neid eesti ühiskonda on asjatud.

Paraku ei tunnista Made seda, et Ansipi valitsuse tegevus Pronkssõduriga seoses süvendas tunduvalt eestlaste ja vene kogukonna vahelist lõhet, riigile tekitatud majanduslikust kahjust rääkimata.

Made hinnangud opositsioonipoliitikutele

Raamatu lõpus arutleb Made demokraatliku riigikorralduse üle ja leiab opositsiooni olevat vajaliku võimulolijate vaoshoidmiseks. Tänase Eesti opositsionääriks number 1 nimetab ta Edgar Savisaart, kelle iseloomustamiseks ta kulutab neli lehekülge. Iseloomustus on üldjoontes tunnustav, kuigi ei puudu ka kriitilised noodid.

Ülejäänud opositsioonipoliitikutest nimetab ta korra vaid Sven Mikserit ja pühendab paar lauset ka Eiki Nestorile, kes on tema arvates "tüüpiline nõukogude ajal treial-günekoloogiks nimetatud arvamusavaldaja" (lk 575).

Vaatamata sellele, et Made kiidab oma endise võitluskaaslase Savisaare poliitikas vajalikku paksu nahka, ei jäta ta soodsal juhul kasutamata võimalust selle naha paksus proovile panna. Nii leiab ta 254. leheküljel, et Savisaar püüdis peaministrina juurutada ostutšekke metsavendade eeskujul. IME-ettepanekust kirjutades leiab Made, et Mikk Titma allkiri pandi sellele ettepanekule KGB nõudmisel, kuid Savisaar sellest teisi ei teavitanud (lk 422).

Kokkuvõttes: kõnealusest raamatust võib leida palju objektiivset teavet, mis on küll mõnel juhul garneeritud subjektiivsete seisukohtadega.

[fotoallkiri]

TERAV SULEMEES: Tiit Madelt ilmus tänavu ajalooraamat "Valitsejate vastu", millesse on koondatud kirjeldused enamikust suurematest Eestimaa pinnal toimunud riigivõimuvastastest aktsioonidest - alates Mahtra sõjast kuni tänapäevani välja. See on eriti vajalik lugemine just praegu, arvestades Eesti tänast olukorda, kus rahvas ei jaksa enam madala palga eest orjata, kuid valitsejaid see ei kõiguta.

ENDEL RIHVK, vaatleja

Jaga |