Arukas poliitika saab hakkama konfliktideta

RALF R. PARVE,      29. september 2004


Vestlusest Riigiduuma saadiku Pavel Pozhigailoga

17. septembril saabus Keskerakonna kutsel Tallinna transiidikonverentsile Venemaa Riigiduuma saadik ja parlamendi informatsioonipoliitika komitee esimehe asetäitja, valitsuspartei Jedinaja Rossija fraktsiooni liige Pavel Pozhigailo (41).
Pavel Pozhigailo on Venemaa rahvusliku preemia "Aasta inimene 2003" laureaat. Aunimetuse teenis ta ära kunagise Tsaari-Venemaa mõjuka peaministri ja agraarpoliitiku Pjotr Stolõpini kirjandusliku pärandi toimetamise, propageerimise ja trükki toimetamise eest, olles samas P. Stolõpini pärandi tundmaõppimist korraldava komitee esimees. Väidetavalt on Venemaa põllumajandusel sellest ajaloolisest pärandist praegugi palju õppida.
Pavel Pozhigailo on ka Läti Vabariigiga suhtleva Vene parlamendigrupi koordinaator. Lemmikspordialaks on duumasaadikul tennis, ta mängupartneriteks on Vene filmirezhissöör Sergei Mihhalkov ja tennisekuulsus Jevgeni Kafelnikov.
Järgnevad Pavel Pozhigailo mõtted on salvestatud Grand Hotellis, kus ta oma vastuvõtjatega hommikukohvi juues vestlust arendas.

Konfrontatsioon on mõttetu
Majanduslikud huvid on need, mis siluvad riikidevahelisi suhteid. Riikidevaheliste suhete aluseks on ju eelkõige kindlad majanduslikud huvid, mis viivad varem või hiljem vastastikuste suhete silumisele ja normaliseerumisele.
Vastasel juhul võivad aga tekkida mittevajalikud konfliktid. Kui parlamendivalimised toimusid Lätis, siis kahe maa suhted teravnesid. Mõelge ise, kui õpilased käivad ringi, jagavad mingit raha laiali ja jalutavad oma plakatitega. Inimesed köetakse niiviisi emotsionaalselt üles ja siit puhkebki hüsteerika. Kujutage vaid ette, mis siis võiks sellises olukorras mingi musta stsenaariumi käivitumisel juhtuda. Hullumeelseid on ühiskondades ju piisavalt, kes võivad tekitada äärmiselt ohtliku olukorra.
Andkem endale aru, mis võib siis juhtuda, kui kusagilt ilmub välja mingi terrorist ja viskab protestivate vene koolinoorte keskele lõhkekeha. Kohe käivitub tohutu reaktsioon. Venemaal puhkeb mõistagi hüsteerika – lätlased tapavad vene lapsi, lätlased aga täiesti endastmõistetavalt eitavad seda. Järgnevalt peavad aga oma seisukoha võtma juba NATO ja Euroopa Liit. Kellele taoline olukord kasulikuks osutub? Igatahes Venemaale küll mitte. Kellelegi pole taolist situatsiooni tarvis.

Suhted vajavad korraldamist
Olin Lätis ja silusin kannatlikult meie praeguseid mitte just kõige paremaid suhteid. Tegutsesin sealsest Venemaa saatkonnast mööda minnes. Teatavasti diplomaatilises liinis toimivad oma käsuliinid. Üldjoontes huvitab saadikut tavaliselt vaid enda poliitiline karjäär ja selle kindlustamine, teda ei huvita mingid arenguprotsessid ja nende suunamised. Ta istub maal, kuhu on suunatud, oma neli aastat ära ja siis läheb jälle kuhugi edasi. Ja nii ei tule mingeid julgeid otsuseid.
Suursaadik edastab asukohamaa võimuesindajatele vaid mingeid depešše. Hoopis suuremad ja paremad võimalused on aga parlamendisaadikul. Mina saan duumasaadikuna riskida, otsida keerulistes ning vastuolulistes küsimustes lahendusi ja võtta endale selle tegevuse eest ka vastutuse. Minu tegevus on kooskõlas minu partei Jedinaja Rossija poliitikaga.
Pärast suhtlemist paljude Läti nimekate poliitikutega olen saanud kogemusi ka kohtumistelt Leedu kolleegide ja poliitikutega. Praegused kohtumised Läti poliitikutega on kandnud juba esimesi vilju, olukord kahe maa suhetes on rahunemas ja pole enam nii terav. Sellisest suhtlusest on kasu mõlemapoolne. Nii ongi käivitunud läbirääkimised mitmete äriprojektide elluviimiseks, käivad kõnelused Vencpilsi sadamaga, ilmet võtab koostööprojekt Riia sadamaga. Vastasseisud ei vii ju kusagile, nendest pole vähimatki tolku.
Ja siis veel see hiljutine Läti venekeelsete koolide küsimus. Pingeid enam pole. Räägiti ju, et 1. septembril hakkavad Riias toimuma kooliõpilaste manifestatsioonid. Kuni raha jätkus, niikaua see kõik ka kestis.

Jõhker retoorika suhteid ei paranda
Riias pole lihtsad inimesed üldsegi politiseerunud. Olemasolevaid probleeme kuigi tugevalt ei tunnetatagi. Kuid vene karm retoorika ning poliitika neis küsimustes võib hakata kasvama hoogsalt kui seen. Läti tsentristlikud poliitilised jõud aga hakkavad taolise surve tagajärjel võtma tugevalt omaks äärmuslikult parempoolseid arusaamu ning positsioone.
Kuid ka igasugune teise poole jõhker ja karm retoorika Venemaa vastu ei vii meid, ei Venemaad ega Lätit, edasi. Ja mingit sõda ei taha meist kumbki.
Kummagi poole mõtlemises valitseb mingisugune psühholoogiline sündroom. Näiteks vene inimestele eksisteeris enne üks maa. Nüüd aga eralduti, tekkis uus riik ja nende Venemaa on nüüd kusagil seal kaugel, eemal. Seda elavad nad raskelt üle. Seepärast ongi poliitikas tähtis näha inimesi, vestelda nendega ja püüda nende muresid mõista.
Probleeme on igasuguseid. Paljudel Lätis elavatel kaasmaalastel on madal elatustase. Kui aga inimestel oleks korralik palk, siis nad ei kipuks tegelema odava poliitilise populismiga. Seepärast ongi vaja mõlema poole majanduslikke hoobasid, ühiseid projekte ning kavu.
Selliseid kõhklevaid ja end mitte veel leidnud inimesi ei saa kuidagi ignoreerida. Ja ekstremismi viljelemine oleks siinkohal veelgi hullem. Poliitikas tuleb eelkõige näha inimest, temaga vestelda, temaga suhelda.

Tsentrism viiks edasi
Olen kohtunud paljude Läti ettevõtjatega ja inimestega, kes võlgnevad tänu oma stardile ning järgnevale edule just perestroikaga avanenud võimalustele ja sellega kaasnenud muutustele. Olgem ausad! Võiks ju siinkohal Venemaale tänulik olla.
Samas olen Lätis üsnagi palju ringi sõitnud. Nägin ja kuulsin sellestki, milles oli süüdi nõukogude võim. Tean, et kui Nõukogude väed Lätti sisse tulid, saadeti teise ilma või sunnitööle kümneid tuhandeid inimesi. Miks Venemaa sellele omapoolset hinnangut ei anna? Saan aru, kui tähtis on lätlastele riigikeel ja mõistan, et see on jällegi omakorda probleemiks venekeelsele elanikkonnale. Kõike seda on aga vaja selgitada ning mõista kompleksselt. Üheülbalisus viib vaid vastuseisudele.
Minu kindlaks veendumuseks on see, et kumbki osapool peaks otsima ja leidma kompromisse ning asju ühiselt arutama. See tee on kõige mõistlikum.
Ja tulemusrikkaim.
Läti ja Venemaa heade suhete perspektiivid seisnevad normaalse tsentristliku mõtteviisi kujundamises, mis toimiks edukalt nii läti- kui venekeelse elanikkonna hulgas. See tähendab, et valitseksid rahulikud, tasakaalustatud ja kummalegi osapoolele kasulikud suhted. Teisi ja paremaid võimalusi meil pole. Muu tee viiks vaid mõttetult barrikaadidele.

Duumasaadikut kuulas

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)