Assoni tõde ehmatas eestlasi!

OSCE vaatleja Tõnis Asson, kes kuu aega Ida-Ukrainas pantvangis istus, rääkis oma vangistajatest inimlikult ja kaastundlikult. Pantvangis olekut hindas ta kaalutletult ja rahulikult, nii nagu ühele ohvitserile kohane. „Kinnihoidjatega tekkis meil hea kontakt, mis ei tähenda, et ma oleksin praegu Stockholmi sündroomi mõju all,“ rääkis ta pressikonverentsil Tallinna lennujaamas.  

Rahandusminister Jürgen Ligi sai neist sõnadest justkui nõelatud ja kukkus Assonit Facebookis nüpeldama. „Vaatleja ise peab tajuma, et nii teevad vaid kurjategijad. Neid idealiseerida on lubamatu,“ räuskas Paet Internetis. Kas see oli tema enda mõte või kästakse tal kusagilt „juhtpuldist“ just nii väljenduda?

Igor Gräzin, kes alati ja igas asjas sõna võtab, põrutas veel halastamatumalt, pidades uskumatuks, et vangistatud vaatleja peab semuks võitlevat ja tapvat vaenlast. „Härra ohvitser ei märganud, et rikuti räigelt rahvusvahelist õigust,“ targutas õigusteadlane.

Arvan, et juhtunu vapustas Eesti ühiskonda. Vähemalt natuke. Kinnitust leidis ammuteada fakt, et meie riigis kehtib vaid üksainus ja alati õige arvamus. Valitsuse ametlik seisukoht. Teisi sinna kõrvale ei mahu. Et Assoni ütlused olid niivõrd ausad ja otsekohesed, pidi ka peavoolumeedia, kes siiani Ukraina kodusõda enamasti vaid ühest vaatenurgast on hinnanud, oma juhtkirjades sammu tagasi astuma.

„Isegi see, et Ida-Ukrainas sõdivad ka eraldusmärkideta Venemaa üksused, ei muuda olematuks nende meeste motivatsiooni, kes ise oma kodukohta kaitsma asunud,“ tunnistas Donetski, Slovjanski ja Luganski kodukaitsjate tõde oma juhtkirjas Eesti Päevaleht.

„Selgus, et  sümpaatiaavaldused nende suhtes, kes ei ole meie poolel või keda me ei toeta, on lubamatud,“ hindas Delfis reservkapten Rene Toomse rünnakuid Assoni aadressil. „Kellele terrorist, kellele vabadusvõitleja, on igivana küsimus,“ täpsustas ta oma julget mõttelendu.

 Näeme, et kolonelleitnant Asson korraldas Eesti avalikkuse teadvuses lausa pisikese inventuuri. Ta kutsus meid üles üksteisemõistmisele ja sündmuste erapooletule hindamisele. Oleme justkui unustanud, et ega Venemaa rünnanud Kiievit, vaid kaigaste ja automaatidega varustatud löökrühmlased tegid 22. veebruaril Maidanil relvastatud riigiöörde, mille nõustamist on tänaseks USA sõjalised eksperdid ka ise tunnistanud. Meenutagem, et samamoodi süüdistasime sõja alustamises Gruusia 2008. aasta konfliktis esialgu Putinit, kuigi hiljem tunnistas ka NATO, et esimese sammu astus siiski president Saakašvili.

Assoni looga tegime jõulise hüppe mitme arvamusega – demokraatlikuma – Eesti poole. Kolmekümnendate aastate lõpus me seda võimalust ei kasutanud. Nüüdseks teame, millist kallist hinda selle eest maksime.

Me ei peaks kordama ajaloos tehtud vigu vaid püüdma vaba mõtlemisega Eesti poole. Sellise Eesti poole, kus ei löödaks risti neid, kes oskavad oma peaga mõtelda, suudavad rahvusvahelistest uudistest välja noppida tõe ja selle järgi ka elada.

Aus Eesti ohvitser Tõnis Asson näitas meile tee kätte. Ta ei kartnud tunnistada Ukraina tõde, et lääne meedias terroristideks ristitud pole alati need, kellena neid teleekraanidel näidata püütakse. Võtkem siis kõrgest sõjaväelasest eeskuju ja öelgem oma arvamust julgemini välja. Ka siis, kui see Toompeal heakskiidetud seisukohtadega kokku ei lange. Ütleb ja ka Kesknädal oma impressumis, et toimetuse arvamus ei pruugi alati kokku langeda ajalehe autorite omaga. Kuid see ei tähenda seda, et mõne autori lugu trükkimata jäetaks.     

KESKMÕTE: Assoni looga tegime jõulise hüppe mitme arvamusega – demokraatlikuma – Eesti poole.

Jaga |