Tshetsheenia hunt Dzhohhar

VALTER TOOTS,      27. juuni 2007


9. osa

ÜKS ERIPÄRANE LUGU

Minu suhtluses Tartus tshetsheeni kindraliga on peale ülimalt meeldivate sündmuste aset leidnud ka üks ebameeldiv, üsna mõru lugu. Olgu juba ette ära öeldud, et see on räpane lugu, sest tegemist oli poliitilist iseloomu vahejuhtumiga. Sündmus ise on Dzhohhar Dudajeviga seotud vaid kaudselt, ja tema õnneks või kahjuks talle jäigi see teadmata; juhul, kui seda ei kasutatud spetsiaalselt meie läbikäimise tõttu ja minu mõjujõu n.ö neutraliseerimiseks, meie kontaktide nõrgendamiseks.

Selleks ajaks oli Dzhohhar mulle juba tutvustanud isegi oma lennukeid. Ta viis minu ja teise järgu kapteni Arnold Saia oma dzhiibiga lennuväljale, kus viibisin esimene kord elus. Nägin oma ihusilmaga kilomeetritepikkust lennurada – seda kallist tehnorajatist, millele pole siiani leitud väärilist kasutust –, juhtimiskeskust ja muidugi lennukeid.

Neid oli siis Tartus – Varssavi pakti strateegilisel lennuväljal – põhiliselt kaht tüüpi: raketikandjad ("Starfire'd", nagu Dzhohhar neid tavaliselt nimetas) ja transpordi-dessantlennukid TU 76 (mille tsiviilvariant oli TU 86).

Kindrali sõnul olid olemas ka mõned hävituslennukid, mis olid mõeldud aerodroomi kaitsmiseks õhust erisündmuste puhul. Need lennukid pidid asuma kusagil eemal ja neid me ei näinud.

Dudajev näitas lennukeid ka seest. Transpordilennuk oli tühi ja midagi eriti huvitavat ma ei leidnud. Teadsin, et nad mahutavad maastureid, tankette, soomusautosid, terveid dessantüksusi. Õhudessante neilt hiigellennukeilt olin näinud mitmeid kordi Neemeni kallastel, kus meie, tankistid, kord ületasime jõge selle põhja mööda, vee all. Kogu taevas oli tookord täis niisugustest transpordilennukeist välja puistatud langevarjureid. Teisest, sellest tõsisemast TU-st on meelde jäänud küllap oma paarsada mitmesugust silme ees kirendavat näiturit piloodikabiinis. Tundus, et õhuhiiglase kabiinis oli vähem ruumi kui minu tankis T-55.

Dzhohhar rääkis lennukaugusest ja kütusetankide mahust ning tutvustas mõningaid tehnilisi andmeid. Mind need arvud eriti ei hämmastanud, sest üht-teist juba teadsin. TU tsiviilvariandis oli mind mõni aasta tagasi isegi filmitud piloodirollis, istumas hoobade ja hoovakeste taga, kui Vnukovo lennuväljal vändati filmi "Teheran" ja ajakirjanikust sai rezhissööri tungival palvel lendur mingis juhuslikus episoodis.

Olin olnud juba ka mõned korrad kindrali juures tema kabinetis, mis asus kuulsas majas Barclay platsil. Kabinet oli minu mäletamise järgi viimasel korrusel – sinna ikka andis ronida. Südalinnapoolsetest akendest avanes suurepärane vaade Tartule.

Päikesepoolsetest akendest paistis Toomemäe idanõlv. Kabinetis paiknes aegunäinud tume "suur-ja-lai"-laud. Uskusin nägevat paremini, s.t kaasaegsemalt sisustatud VIP-tööruumi. Kuid kroonulikkus lõi läbi. Ka teised selle maja kabinetid olid nende aastate kohta ilmetud, luitunud ja vanameelsed.

Jutustan ülalkirjeldatud käikudest seepärast, et anda ettekujutust meievahelisest usaldusest ja teineteisemõistmisest. Avatusele ja usalduslikkusele püüdsin vastata samaga.

(Järgneb)

FOTOL:
Transpordi-dessantlennuk TU 85 – lennukaugus 12 200 km, kandevõime 5000 kg.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)