Eesti müüt

25 aastat tagasi said hoo tiibadesse meie meeletud unistused, pöörased lootused ja üllad püüdlused. Kui vähe on nendest teoks saanud! Rahva ja keele tulevikust ei julge enam mõeldagi.

Miks on nii läinud? Osa inimesi tugines olemasolnule ning, kasutades mõistust, tahtsid ehitada tulevikku; teine osa tugines müütidele, kehtestas oma õigust ja tahtis taastada minevikku. Tegelikult oli tagasiminek võimatu, sest maailm ja inimesed olid vahepeal muutunud.

Kui Aristoteles

tuleks täna Tartu turult sibulaid otsima, poleks tal mitte kellegagi jagada Sophoklese tragöödiate nördimust, et kasumiiha on muutnud inimesed jumalaid solvavalt ülbeks ja arutuks: rahaahnuses kaob au ja, meie mõistes, südametunnistus ning rikkus teeb lurjusest tõelise mehe. Antiikaja erudeerituim mees jahmuks, adudes, et Eesti tänased inimesed pole tema avastatud mõtlemisseadustega kokku puutunud: nende mõtlemine on ebamäärane, seostab omavahel juhuslikke ja erinevaid asju, sattumuslikkust näidatakse üldisena, üldise ja suhtelisena öeldu aetakse segi, kvaliteete võetakse mõõduta - lahus kvantiteedist, sama sõna all räägitakse erinevatest asjadest.

Halvim on see, et ühiskondlikkus kui inimese põhiolemus on kadunud, elatakse kui loomad või kui Saatuse ja Juhuse jumalanna Tyche valitsemise all. Ollakse ihnsad ja egoistlikud. Perekonda ja riiki teeniva normaalse oikonoomika asemele on kehtestatud loomuvastane krematistika, kus raha teeb raha selle enese pärast ja rikkusele ei seata mingeid piire.

Aristotelesele meenuks tema õpetaja Platoni tähelepanek (dialoog „Riik"), et ühes riigis on kaks teineteise suhtes vaenulikku riiki: rikaste riik ja vaeste riik, s.t Esimene Eesti ja Teine Eesti. Keskklassi kaitsjana põlgas ta rikkaid ja vaeseid ning nende valitsemisvorme ning pooldas keskteed äärmuste vahel („Poliitika").

Xenophoni „Mälestuste" järgi pidas Sokrates kohutavaks olukorda, kui „inimene, saanud riigi valitsejaks, ja vähendades kodanike arvu ja kvaliteeti, ei häbene seda ega pea end halvaks valitsejaks".

Sellised on alates Mart Laarist olnud kõik Eesti valitsejad. Hea juhi väärikus on teha alluvaid õnnelikuks. Tubli kristlasena peaks Eesti president kostitama mitte ainult vigaseid, vaid ka vaeseid, näljas lapsed olgu tema proua pideva hoole all. Kui nõukogude ajal puudusid poliitilised õigused, siis nüüd pole kaitstud sotsiaal-majanduslikud inimõigused.

Ja nagu ilmnes Sokratese kohtuprotsessil, on meil jälle konfliktis kaks vaenulikku tõde ja õigust: kriitiliselt mõtleva inimese õigus jõuda tõeni riigist ja kollektiivi õigus oma loodud korda kaitsta. See polnud ainult Sokratese, vaid terve Kreeka tragöödia, kirjutas Hegel.

Kui Augustinus

tuleks Eestisse oma ajaloofilosoofia kehtivust kontrollima, räägiksid parempoolsed talle isikuvabadustest ja tarbimisvõimalustest ning varade tagastamisest; vasakpoolsed - riigi ja rahva omandi riisumisest, rikastumisest ja uute võimuparteide asumisest endiste asemele.

Kui kommunistid nõukogude aja lõpul elasid ise ja lasid ka teistel elada, siis liberaalid elavad vaid ise. Keskaja mõtte looja Augustinus kirjutas („Jumalariigist") ilmalikust patu ja kuradi riigist (civitas terrestris) ning Jumala riigist (civitas Dei), „maine riik on loodud inimese armastusest enese vastu ja viidud Jumala pilkamiseni, Taevariik on loodud armastusest Jumala vastu ja viidud iseenese põlgamiseni". Esimese ebaõiglus muudab maise rahu illusiooniks ning ta hukkub klasside ja rahvaste vastuoludes, teine lõpetab õndsuses. Senini aga elatakse koos.

Kuni viimase ajani oli eetiline mõtteviis ilma usuta Jumalasse ja igavikku mõeldamatu. Jaan Kaplinski mõistis lippude, monumentide jne pühitsemise ajal, kui pastorid jm asjapulgad pidevalt koos sehkendasid, et Jumal, keda teenitakse, on Eesti Wabariik. Augustinus arvas, et tahtevabadus on vaba valima üksnes pattu ja hukatust, vähestele on ette määratud teisiti. Jumal teab juba ette, mida inimesed teevad. Algpatuks pidas ta enesearmastust ja enesekesksust, mis saamahimus püüdleb maise madaluse poole, ihates patus püherdada (meil kutsutakse seda parempoolsuseks).

Praegu oleks kirikul ajakohane meenutada Piibli lugu suure pere, tohutu vara ja tervise kaotanud Iiobist, kes elas prügimäel. Naine käskis tal Jumalat needa ja end üles puua, sõbrad olid meistrid süüdistama, kuid ta ei murdunud ja sai seetõttu kõik tagasi. Uus Testament taunib rikkaid pigem põrgupiinade vääriliseks (Lk 12:15-21, 16:19-31). Teist tema hädades süüdistada on väga mugav - siis ei pea ise midagi ette võtma ega isegi mitte südant valutama. Viimne kohus mõistab aga sellised igavesse tulle (Mt 25:35-46).

Nii Platon kui ka Adam Smith mõistsid, et erinevalt loomadest püsib inimene terve elu püsti üksnes teiste toel.

Öeldu aitab aduda, et sõltumata meie meeletutest pingutustest ja hiilgavatest ideedest on riigi tasandil üsna täpselt ette teada sündimus ja suremus, majanduskasv ja inflatsioon, nälgus ja vaesus, alkoholism ja kuritegevus. Põhiline pannakse paika Riigikogu valimistel ja vastutus on kollektiivne.

Kui Erich Fromm,

psühhoanalüütik, kes oskas näha kapitalismi haigusi, meid uurima asuks, paneks ta tähele, et loeme lehest surmakuulutusi, tunneme tohutut huvi skandaalide, katastroofide ja perverssuste vastu ning võimendame oma ajaloos traagilisi sündmusi. Tõsine meel valitseb ka vabariigi aastapäeval. Rahvusradikaalidele oli omal ajal oluline ja püha üksnes minevik - nii kannatused kui ka kuldaeg. Rein Taageperale näis nagu viibinuks ta muuseumis, vahel ka surnuaial või isegi matusel. Mart Laar ja Trivimi Velliste poleks peljanud provotseerida ei Vene tankide tulekut ega veriseid repressioone. Praegu viivad nad jutu rahva elamisväärselt elatustasemelt kiiresti uuele sõttaminekule, otsekui terendaks ees kerge võit (vt Lk 14:31-33).

Fromm diagnoosiks meil nekrofiiliat kui vägivaldse surma ja tapmise iha, mis tuleneb soovist mineviku eest kätte maksta (Inimese destruktiivsuse anatoomia, 1973). Kes seda traktaati lugenud on, võib õõvastusega jälgida pidevat veriste ja ebainimlike sündmuste otsimist ja meenutamist, kalmistutel käimist ja rahvusradikaalset mentaliteeti. Vene kaarti välja käies on valitsev klikk suutnud õigustada absoluutselt kõike.

Aukartusest elu ees tuleb tunnistada veaks hääletu alistumine 1939-1940, natsiarmees teenimine ja Ansipi provotseeritud Pronksiöö. Eluruumi laiendamise nimel tapsid natsid Venemaal 30 miljonit inimest, peamiselt tsiviilelanikke, ja Estlandi germaniseerimiseks tulnuks siit küüditada pool rahvast. Venelased ei pea meile andestama ega eurooplased ja ameeriklased meie sõdimist Saksa poolel mõistma.

„Teise Vabadussõja" (mis oli sakslaste sõjakuritegu) hind oli 20000 langenut, 70000 põgenikku, 30000 metsapagenut, kolhoseerimine ja küüditamine. Kokku represseeris punavõim 100000 eestlast. Narva pühiti maa pealt ja Tartut ning Tallinna pommitati kui Saksa linnu. Eestisse saabus arvukas tsiviilgarnison (Leedus oli venelasi ainult 10% ja Armeenias 2%).

Rahvusliberalismi hind

on olnud veerand miljonit Eestist lahkunut ja sündimata jäänud lapsed, müüdud varad ja hävitatud maaelu. Kui Eesti inimesed hakkasid üksteist vihkama, läks moodi kõik elutu: autod, majad, elektroonika, riided. Nekrofiiliale on alati vastu seisnud biofiilia kui eluarmastus. 25 aastat oleme nende vahel valinud.

Kui Marju Lauristin, Peeter Vihalemm ja Ivar Tallo paigutasid 1997. aastal (Return to the Western World) valdavalt mütoloogilise perioodi Eesti poliitilises kultuuris aastatesse 1988-1989, siis nüüd on aeg tunnistada, et elame hukatuslikes uusmüütides. Meile omane optimism pakub meeletu vabaduse, pidades kõike võimalikuks, samas kui keegi ministritest ei hüppaks Toompealt alla tavalise vaibaga, pidades seda lendavaks.

Kiviaja müütides elanud hõimud püsisid kümneid tuhandeid aastaid, kõrgkultuuride müüdid pidasid vastu aastatuhandeid, kuid uued teevad lõpu vahel paarikümne aastaga. Nad ei otsi tõsimeelselt seletust maailmale ja inimesele, ei harmoniseeri ühiskonda, vaid püüavad põlistada eliidi omakasupüüdlikku võimu, varjates riigi ja rahva reaalseid probleeme ning pakkudes neile illusoorseid lahendusi. Puudust kannatavale inimesele pakutakse juba 22 aastat leiva asemel majanduskasvu protsente.

Nõukogude kommunismi ehitamise ja Ameerikale järele jõudmise 20 aasta plaan (1962) tundus tehniliselt põhjendatuna ning seda asusid realiseerima teadusliku mõtlemisega inimesed, kes said peagi aru, et USA läheb eest ära ja sõjatööstus suretab elu välja. Öelda võis seda aga siis, kui oli juba hilja.

Meie kursimuutus

on samuti toppama jäänud ja eestlust tundub läbivat mingi enesetapjalik tigedus ning hirm riigi ees. Kui nõukogude ajal vastutas läbikukkumise eest üks partei, siis nüüd kahepealine koalitsioonileping. Nii kommunistlikud kui ka kapitalistlikud ideoloogid käsevad rahval kooris laulda, et paremat „maad maailmas teist ei leidu, kus nii vabalt hingata võib rind".

Stagnaaja lõpul olid letid tühjad, aga külmkapid täis. Need, kes ei suuda tasuda kommunaalmakse ega oma raha leiva jaoks ega isegi hambaid selle söömiseks, ei mäleta praegusest ajast halvemat aega. Odav riik tähendab tühjenevat maad, uuendamata sõiduteid ja elektrivõrke, odavehitisi, paremat palka otsima läinud politseinikke ja sõjaväelasi. Sotsiaalkatastroofi ilmestavad koolide sulgemine ja meedikute lahkumine.

Kui euro kukub, pole Eesti riigil raha oma valuutat kasutusele võtta. Näiliku majandusedu taga on järeltulijatest loobumine, riigi tühjaks müümine ja EL abi (struktuurfondide kaudu). Alustada tuleb liiga kõrgeteks ja kalliteks osutunud, kuid valimistel ahvatlevatena tundunud madalate maksude asendamisest normaalsete ja õiglastega.

Kui Thales,

esimene Euroopa filosoof, Periandrose juures pidutses, tormas tuppa karjane, käes inimese ülakehaga ja hobuse tagakehaga vääksuv värdjas. Seltskond oli šokis. Diokles kogus end ja käskis peremehel maagilisi toiminguid sooritada. Thales ütles, et tehku neid rahuliku südamega, aga lisaks sellele ei soovitanud pidada noori vallalisi karjuseid. Plutarchos vastandab selles loos ebausule mõistuse.

Meil on mõistus asendatud usuga kui põhjendamata veendumuse ja lootusega üleloomulikku sekkumisse; nii usk kui ka ustavus ja usaldus kadusid esimestena. Nii õnnestus ärastajatel ja rahvusradikaalidel peale suruda maailmas ebatavaline majandusmudel ja rahvusriigi projekt, mida juba tollal tunti maailmas utoopiatena. Kõik, ka riik, on turuks saanud. Rahvastik väheneb üha kiiremini ja osa Eesti noori mõtleb juba inglise keeles.

Eliit sundis rahvast

omaks võtma eksitavat poliitdogmat: omariiklus lahendab kõik probleemid parimal võimalikul moel, samal ajal kui reaalseid lahendusi ei tarvitse enam ollagi. Meenutagem, et USA, Hiina, Korea, Vietnam, Afganistan jt Aasia (aga ka Aafrika) maad, Jugoslaavia ja Iirimaa, meie naabrid Läti ja Soome pidasid iseseisvumise järel maha verised kodusõjad. Eesti Vabariigil läks teisiti tänu vasakparteide domineerimisele ja koostööle keskparteidega, kellele oli oluline ühiskond.

Tõe tunnuseks on tõestatus. Eestis tõde ei otsita, ei leita vaidlustes, vaid kuulutatakse rahvale peavoolumeedias. Teadmiste (epistēmē) asemele on asunud arvamused (doxa), tunnetuse (gnōsis) asemele õigustus, fakti puhul on oluline emotsioon. Platon tahtis, et riike valitseksid parimad mehed ja naised, kel puudub pere ja vara, s.t omakasu motiiv, küll aga on asjakohane kasvatus ja pool elu kestev õpe. Olemasolevad valitsejad hakaku filosoofideks. Selleta pole ei riigis ega maailmas kurjusel lõppu näha (Riigist V, 473d). Tõeline filosoof armastab tõde (samas, 475e), mida poliitreligioonid ei talu.

Kui Augustinust

sundis mõtlema maailma pealinna Rooma rüüstamine Alarichi poolt 410. aastal, siis meid peaks seda sundima tegema rahvaarvu kahanemine ja väljaränne. Tuntav osa rahvast pole nõus Riigikogu ja parteisid (loe: oma riiki) ülal pidama; maksudes nähakse karistust.

Uus Eesti rajati valedele alustele: riigi eesmärk ei peaks olema mitte majandus, vaid inimene; kogu elu ei tohiks muuta turuks. Eeskätt antiikautoritele toetudes väitis Augustinus, et ebaõiglane ühiskond on seesmiselt riius, isegi sõjaseisukorras, ja hukkub. Moralistina väitis ta, et kui vara ja asjad pole mitte väärika (honestum) elu vahendiks (utile), vaid nautimiseks läheb kõik kuradile (Jumalariigist, XVII).

13. sajandil elanud suurim skolastik Aquino Thomas pidas maiseid rõõme loomulikuks ja kasulikuks, aga asi on hukas siis, kui elu sihiks saab reaalsuse eest pagemine. Just see võtab meil üha enam tuure. Kirikuisad rõhutasid antiikajal endastmõistetavat tõde, et inimene on sotsiaalne olend.

Vale kurss ehk patt

(kr hamartia) algas Eesti Kongressi vastandumisega Rahvarindele, mis lõi teadlikult riigi rikastele (neoliberalism). Kahe suuna võitlus kestab tänini. Koalitsioon kohtleb opositsiooni vaenlasena, kelle suhtes on kõik lubatud.

Vana-Kreekas kestis ühiskonna allakäik ja häving sajandeid. Ateena kõnemees Lysias (XXXI, 5-6) väitis 4. sajandi alguses enne Kristust: kui isamaa on seal, kus elatusvahendid, pole ta mitte riik, vaid rikkus. Aristophanes pani jumalate käskjala Hermese ütlema: „Kus hästi elatakse, seal on mu kodumaa." Hermese, teedejumala sümboliks oli kivihunnik.

Toodud mõtlejad aitavad neid, kes seda tahavad, mõistma, miks meie kodumaal kõik ei ela hästi ja kui kõrgeks võib kujuneda selle halbelu hind.

KARL LUST, vaatleja, SDE

[kolm esiletõstet]

Kui kommunistid nõukogude aja lõpul elasid ise ja lasid ka teistel elada, siis liberaalid elavad vaid ise.

Algpatuks pidas Jumal enesearmastust ja enesekesksust, mis saamahimus püüdleb maise madaluse poole, ihates patus püherdada (meil kutsutakse seda parempoolsuseks).

Uus Eesti rajati valedele alustele: riigi eesmärk ei peaks olema mitte majandus, vaid inimene; kogu elu ei tohiks muuta turuks.

[fotoallkiri]

EESTI KUI KÕIKEHÕLMAV TURG: Karl Lust kirjutab, et kui Aristoteles tuleks täna Tartu turult sibulaid otsima, poleks tal mitte kellegagi jagada Sophoklese tragöödiate nördimust, et kasumiiha on muutnud inimesed ülbeks.

Jaga |