Kuhu läheb tervishoid?

HARRY RAUDVERE,      20. märts 2002




Oktoobrist 1995 töötasin mitu aastat Kivimäe Haigla direktorina. Puutusin kokku tervishoiukorralduse probleemide, haiglate majandamise, poliitiliste intriigide ja kõigega, mis ilmestas meie tervishoiukorraldust, kõigega, mis kujundasid arusaamad, mis konkreetsetele faktidele tuginenedes annavad ebameeldiva vastuse paljudele küsimustele, mida ei ole tänaseni suudetud või peetud vajalikuks objektiivselt hinnata. Püüan seda teha isikliku kogemuse peal.

Tuberkuloosiga oli aastaid võideldud ja nõukogude aja lõpuks saavutatud märgatavat edu, mistõttu oluliselt taasvähendati tähelepanu tuberkuloosi ravimisele. Sellest ka Kivimäe Haigla ääretult halb seisukord. Kuid 1995. a hakkas tuberkuloos pead tõstma ja haigusjuhtude arv kasvas, tekkisid uued haigusvormid, mille ravi on oluliselt kallim ning pikaajalisem.
Kivimäe Haigla koosnes kolmest suurest ravikorpusest, kus asusid polikliinik, tuberkuloosi-, pulmonoloogia-, kirurgia- ja Kosel asuv järelravi osakond.
Imelikul kombel puudusid haiglal elementaarsed sanitaarsõlmed, kus patsiendid saanuksid normaalselt pesta. Tualettruumid olid "laulupeo tüüpi" peldikud. Mõeldamatu oli olukord Kose osakonnas, kus kuude kaupa haiglavoodis lebavatel nakkushaiged ei saanud end üleni pesta ummistunud kanalisatsioonitorude tõttu.

Põetajad haigestusid ise tuberkuloosi

Ka töötingimused ei vastanud ohtlike haigustekitajatega töötamise üldtunnustatud normidele. See põhjustas haigusjuhud personali hulgas. Ka raamatupidamises ei paistnud midagi lohutavat, haigla majanduskulud olid nii suured, et oleksid viinud kiirele maksejõuetusele.
Koostasin haigla arenguprogrammi ja esitasin haldusnõukogule kinnitamiseks. Arenguplaan kinnitati, valmisid nõuetekohane labor, päevastatsionaar ja polikliiniku uued ruumid. Küttekulude ohjeldamiseks lõpetasin lepingu sooja tootnud katlamajaga ning ehitasin kaks väikest sõltumatut katlamaja, millega kaasnes aastane kokkuhoid ca 800 000 krooni. Haigla lasteosakonna viisin kesklinnast samuti Kivimäele.
Personali kontrollimisel tabas mind üllatus: 360 töötajast olid ligi 60 fiktiivsed. Kehtis terve rida lepinguid, mille eest oli küll makstud, kuid tööde teostamisest ei teadnud keegi midagi…
Informeerisin tollast riigihaiglate haldusnõukogu esimeest dr Mardnat, kuid teda see ei üllatanud. Ette ei võetud midagi.
60 fiktiivse töötaja palgafondi arvelt sain personali palgafondi suurendada ca 20 protsenti. Stimuleerivalt mõjus ka riigihaiglate haldusnõukogu otsus haiglajuhtide tasustamise kohta, kus haiglajuhi töötasu pandi otse sõltuma arstide keskmisest töötasust.

Kivimäe Haigla toetas Heiki Nestori valimiskampaaniat

Ülemarst Valdja hakkas tööle saabudes normeerima arstide ja õdede töökorraldust, põhjustades arstkonna ägeda vastuseisu. Põhimõtteliselt oli ta riigihaiglas ja riigi vahendite eest teostatava erapraksise vastu. Seejärel lahkus mitu autoriteetset kirurgi, kes töötasid ka erahaiglas. Nad põhjendasid oma lahkumist isiklike konfliktidega.
Tõsisemad probleemid tekkisid, kui dr Valdja tegi ettepaneku sponseerida haigla raha arvelt hr Eiki Nestori valimiskampaaniat. Loomulikult keeldusin, kuid peale seda tundsin survet, mis kulmineerusid Riigikogu liikme Nestori pidevate arupärimiste esitamisega Sotsiaalministeeriumile Kivimäe Haigla maksejõuetuse ja direktori tegevuse kohta.
Jutud maksejõuetusest tingis dr Valdja majandamisstiil. Puhkuse ajal, kui direktorit asendas ülemarst, sõlmis dr Valdja laboratooriumi- ja meditsiiniaparatuuri ostmise lepinguid, laskis aparatuuri haiglasse tuua ja jättis arved tasumist ootama. Selline plaaniväline kohustuste võtmine oleks iga asutuse pankrotti viinud, kuid haiglaga seda ei saanud juhtuda, sest meditsiinisüsteemis on lihtsalt liiga palju raha.
Dr Valdjal, Nestoril ja paljudel sotsiaalministeeriumi ametnikel polnud aimugi, milline ressurss on normaalselt majandaval haiglal. Kuna sotsiaalministeeriumi terviseosakonna ja sisekontrolli spetsialistid ei osanud Nestori järelepärimistele vastata, palusid nad, et vastused koostaksin mina. Sel ajal ei olnud ministeeriumis kellegi käest nõu küsida ega saada, sest juhtivad ametnikud ei saanud üldjuhul arugi, millest jutt käis. Avaldatud andmeid riigihaigla heast majandamistulemist ei võetud tõsiselt. Sotsiaalminister Tiiu Aro ironiseeris esitatud andmeid Riigikogus küsimustele vastates.

Hakkama said ka teised haiglad

Ent normaalsed majandamistulemused olid ka teistes riigihaiglates, näiteks Eesti Onkoloogiakeskuses, kus direktorina töötas hr Indrek Sepp, samuti Tallinna Psühhiaatriahaiglas, mille direktor oli Margus Kasepalu, keda riigihaiglate haldusnõukogu premeeris koos ülemarstiga 1997. aasta märtsis 1996 aasta heade majandamistulemuste eest. Kui sel paljuräägitud alafinantseerimise perioodil suutis haigla majandada miljonitesse kroonidesse ulatuva tulemiga, pidi seda võimaldama hinnakujundus ja rahastamissüsteem.
On selgemast selgem, et mõistes selliseid majandamistulemusi ning kontrollides haigekassa rahajagamist, on kindlaim ja garanteerituim äri, mida ärimees üldse ette võiks kujutada just haiglate pidamine ja majandamine. See andiski tõuke rivaalitsevatele huvigruppidele, kes otsustasid asja oma kontrolli alla võtta. Eks meenuta haiglate finantseerimine ennemuistset juttu rehepapist ja vanapaganast, kes täitis ja täidab rehepapi põhjatut kübarat kullaga.
Ministeeriumi rünnakud haiglate juhtide vastu said tuule tiibadesse 1997. aasta kevadel, kui Riigikontroll revideeris Tallinna Psühhiaatriahaiglat. Direktorit süüdistati sajas surmapatus alates sugulaste töölevõtmises kuni üleüldise suutmatuseni. Haiglas levitati riigikontrolli akti ja köeti üles kirgi. Ehkki just psühhiaatrid oleksid pidanud kampaania ära tundma ja tulemuse ette nägema, läksid nemadki kaasa: direktor vallandati päevapealt ning tema tööülesanded võttis üle sisekontrolli osakonna juhataja kt hr Vollrat.

Ministeerium kuulutas välja sõja

Konflikt Tallinna Psühhiaatriahaigla direktori ja sotsiaalministeeriumi kantsleri Rüütmanni vahel sai alguse Profülaktilise Meditsiini hoone remonditööde riigihankekonkursi korraldamisest. Riigihaiglate haldusnõukogu tegi direktor Kasepalule ülesandeks sõlmida leping Limber Grupp AS-iga. Kantsler Rüütmann käskis direktoril eelistada teist konkursil osalenud firmat. Kuna Kasepalu allus otseselt haldusnõukogule, sõlmis ta lepingu Limber Grupp AS-ga, mille peale kantsler Rüütmann blokeeris rahaeraldused. Haiglasse helistas pidevalt Riigihangete ameti peadirektor Ülo Sarv ja nõudis kantsleri otsuste järgimist.
Riigikontroll toob seiga oma aktis välja äärmiselt lakooniliselt, arvestades üleüldist põhjalikkust. Nimelt kirjutatakse aktis, et kuna pakkumine ei toimunud korrektselt, siis tühistati see hiljem ning rahaeraldusi remonditööde teostamiseks tegelikult ei tehtud. Milles rikkumised konkreetselt seisid, jääbki arusaamatuks.
Peale vallandamist kaebas direktor Kasepalu sotsiaalministri vallandamisotsuse kohtusse, kus ta ennistati tööle, sest tema tegevuses ei tuvastatud taunimisväärilist.
Järgmisena jõudis Riigikontroll Kivimäe Haiglasse, kus rahaasjad juba kaugelt pidid lõhnama täpselt nii, et kontrollijad vaimusilmas end juba riikliku teenetemärgiga nägid. Kontrolli saabumiseks valmistati ette sooduspinnast: oma arvamusi jagas ajakirjandus ja krooniks pandi kantsler Rüütmanni avalik esinemine haiglajuhtidele, kus ta teatas, et haiglatele ei saagi riigi raha suunata, kuna riigihaiglad, eriti Kivimäe Haigla, kus direktori tegemisi pidi hakkama uurima majanduspolitsei, kasutavad raha ebasihipäraselt.
Sellised avaldused enne Riigikontrolli töö alustamist olid osa plaanitsetud tegevusest, mille sihiks oli vabastada kasumiga töötavate haiglate juhid.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)